Julgus vaadata 1905. aastal toimunut eestlase pilguga

Kersti Lust

Kaalukas uurimus Eesti XX sajandi ajaloo kesksest sündmusest, mis muutis rahva poliitilist ja sotsiaalset teadvust. Toomas Karjahärm, 1905. aasta Eestis. Massiliikumine ja vägivald maal. Toimetanud Piret Ruustal. Kaane kujundanud Lemmi Kuulberg. Argo, 2013. 629 lk. Tänavu 70. sünnipäeva tähistava Toomas Karjahärmi meeli köitis 1905. aasta revolutsioon juba teadlaskarjääri alguses, kui 1975. aastal ilmusid tema esimesed teemakohased publikatsioonid. Selle aasta hakul trükist tulnud raamatu eessõnas tunnistab autor, et on „oma uurimistöös 1905. aastal silma peal hoidnud aastakümneid, teinud hooti eeltööd teabe kogumise vallas ning tundnud sisemist vajadust ja kohustust selle teema juurde tagasi pöörduda” (lk 8).

Kõnealune teos pole klassikaline monograafia, vaid ühtede kaante vahele on koondatud pisut kohendatud kujul kolm aastatel 2012-2013 ilmunud artiklit ja üks seni (veel?) eraldi avaldamata kirjutis „Ülestõus maal: Jacquerie või kodusõda”, napp eessõna (lk 5–13) ning tüse valik dokumente ja materjale
(lk 216-563). Igas peatükis vaadeldakse omaette küsimust, kuid kõigis neljas käsitletakse sündmusi maal, talurahva massiliikumise erinevaid avaldusi ja selle mõningaid tagajärgi. Ajaline raskuskese paigutub 1905. aasta hilissügisesse ja talve, mil revolutsiooniline aktiivsus maal saavutas oma kõrgpunkti. Rahvaliikumise mitmekesistest vormidest on teose huvikeskmes uue alternatiivse võimu loomise katsed valdades ja mõisavastane vägivald. Autori sõnul on ta neid uurides kasutanud „seni kõrvalejäänud võimalusi” ning üritanud toimunut mõtestada „rõhuasetusega ideedel ja inimese käitumise motiividel” (lk 10). Raamat on järg Karjahärmi varem ilmunud uurimustele Baltikumi moderniseerimisest ja eesti rahva võitlusest iseolemise eest impeeriumi lõpuperioodil.
Teose avapeatükis „Vabariigid ja komiteed” on käsitletud vallaametnike ja revolutsiooniliste komiteede valimisi, nende koosseisu ja tegevust, eesti poliitiliste jõudude ja parteide suhtumist demokraatlikku vabariiki ning rahvaomavalitsusse. Teises peatükis on üritatud taastada üksikasjalik sündmuste jada Eestimaa talurahvakongressi kokkukutsumisest ja saadikute valimisest kuni tööliste maaleminekuni pärast 1905. aasta 11. detsembri kurikuulsat Volta koosolekut. Kolmandas vaetakse mõisate massilise purustamise, riisumise ja põletamise ning mõisaametnike kimbutamise asjaolusid, arutletakse tegijate motiivide üle ja antakse ülevaade eesti poliitiliste jõudude suhtumisest revolutsioonilisse vägivalda. Viimases peatükis kirjeldatakse, kuidas mõisnikud rehkendasid välja neile tekitatud ainelise kahju ja püüdsid saavutada seda, et selle hüvitaksid nii kahjutekitajad, riigivõim kui ka seisusekaaslased.
Erilist tunnustust väärib Karjahärmi hiiglaslik töö üksiksündmuste väljaselgitamisel, mitmete allikate nagu ametlik kirjavahetus, osavõtjate mälestused, revolutsioonilised otsused ning üleskutsed, ajalehesõnumid jm kõrvutamisel ja kriitilisel hindamisel ning üksikute episoodide ja fragmentide tüpoloogilise koondamise tulemusena üldistava pildi loomisel. Teosest leiab nii laiu pintslitõmbeid kui ka peent detailijoonistust. Autor on üritanud kokku panna võimalikult täpse kahjustatud mõisate nimekirja, samuti uurida välja need vallad, kus tehti katset sisse seada uus kord, s.o moodustati uued võimuorganid või paralleelsed revolutsioonilised organid ja asuti ellu viima rahva tahet. Detsembris mõisast mõisasse kihutanud salkade liikumisteid, koosseisu ja juhtide tausta välja selgitades on ta püüdnud paremini mõista ülestõusnute motiive. Seejuures ei anna mikrouuringud küll alati loodetud tulemust. Esitanud mitu arvamust Volta koosolekust osavõtjate arvu kohta ning teinud kokkuvõtte teadaolevatest allikatest, peab autor tõdema, et sellest pole võimalik saada kuigi täpset pilti. Samuti polevat võimalik kontrollida isikuvastase vägivalla kohta eri allikates ja teostes esitatud arve.
Arutlevama loomuga on esimene ja kolmas peatükk. Esimene avardab ja süvendab suuresti meie seniseid teadmisi uue alternatiivse rahvavõimu institutsioonide moodustamisest kohtadel. Neid esines seniarvatust märksa rohkem. Erinevalt Lätist ei üritatud siin aga asendada vallaorganeid täielikult komiteedega. Mõnikord kaasnes aktsioonidega demokraatliku vabariigi propaganda. Osaliselt liitub käsiteldav temaatika ajalookirjutuses laiema diskussiooniga Vene impeeriumi (maa)elanikonna poliitilise teadlikkuse ja parteide kihutustöö mõju kohta. Kuna autor hoidub kaugeleminevatest võrdlustest Venemaaga, on mõistetav, et kõrvale on jäetud talurahva massiliikumiste väljapaistvate uurijate Oleg Buhhovetsi ja Olga Suhhova tööd, kus on analüüsitud Vene talurahva ettekujutusi sobivast valitsuskorrast.1 Siinkohal olgu siiski öeldud, et oma varasemates töödes on Toomas Karjahärm ilmutanud väga head Vene uuema ajalookirjutuse tundmist.
Karjahärm arutleb rahvuslik-poliitilise vastasseisu ja talurahva klassiviha vägivallaks kasvamise põhjuste üle 1905. aastal ning käsitleb parteide suhtumist vägivalda kui poliitilisse võitlusvahendisse. Tegemist oli reaktsiooniga ja nii seletatakse revolutsioonilist vägivalda tavapäraselt ka Venemaal. Esimesed lasud tegid võimud, kes rakendasid siin laialdaselt sõjalis-politseilist terrorit. Sotsiaalse protesti uurijate väitel ongi vägivalla initsieerijateks üldjuhul need, kelle vastu protestitakse. Vasakparteid kvalifitseerisid tsaariisevalitsuse vägivallale tuginevaks terrorirežiimiks, millest tulenes ka õigustus kukutada niisugune kord vägivaldselt. Karjahärm rõhutab ka reformilootuste luhtumist ning venelaste ja lätlaste eeskuju. Purustamisi, põletamisi ja teisi aktsioone tulekski hinnata ajastut iseloomustanud vägivaldsuse ja surve (sh majandusliku, sotsiaalse ja ideoloogilise) kontekstis ning vaadata ka ajas tagasi, nagu seda on Venemaal ka tehtud. Maal olid baltisaksa ülemkihid harjunud „kõnelema“ isemeelsete ja tõrkuvate talupoegadega vägivalla abil. Vähemalt 1860. aastate lõpuni oli olnud tavapärane, et lokaalsete vastupanukollete tekkides kutsusid mõisnikud kohale väesalgad. 1860. aastatel, mil talurahvaliikumine võttis samuti massilised mõõtmed ning teravalt sakstevastase iseloomu, toodi sõdurid näiteks kohale siis, kui mõnes mõisas rentnikud ühiselt keeldusid „vabal vastastikusel kokkuleppel” sõlmimast rendilepinguid kõrgeks kruvitud rendihinnaga või talusid ostmast, talumehed ajasid käed-jalad vastu kohtadelt väljatõstmisel, tahtsid valdasid liita, näljast vaevatud küladest välja rännata vms. Ka 1905. aastal lootsid mõisnikud jätkuvalt sõdurite peale. Mõisnikud tõlgendasid mõisatööliste streikide käigus ja talumeeste kirjalikes nõudmistes esitatut ennenägematu jultumuse ja mässuna ning nõudsid valitsuselt repressioonide tugevdamist ning sõjaväe paigutamist mõisatesse ammu enne, kui sinna jõudsid ülestõusnute salgad (lk 131). Ei tohi ka unustada, et isikuvastane vägivald oli külarahva omavahelistes suhetes levinud nähtus.
Vägivalla struktuursete ja juhuslike põhjuste üle väideldakse elavalt ka Vene revolutsiooni käsitlustes. Karjahärm osutab rahutuste sarnastele vormidele Vene sisekubermangudes, kuid jätab kasutamata võimaluse kaasata Vene materjali Eestis toimunu lahtimõtestamisel. Mainitakse, et ülemkihi vara massiline hävitamine kaasnenud ka keskaegse Jacquerie’ga. Vägivalla ning laiemalt talurahvaliikumise ja talurahva vaimulaadi seletamisel tuleks kasuks kultuuriantropoloogia ja sotsiaalpsühholoogia vaatenurkade kaasamine ja samuti aitaks see paremini suhestuda rahvusvahelise uurimistraditsiooniga nimetatud küsimustes. Eelöeldule vaatamata tahaks väga, et Karjahärm teeb oma uurimistulemused kättesaadavaks ka inglise keeles, et panustada Eesti kogemuse näitel Venemaa 1905. aasta revolutsiooni üle rahvusvahelisel areenil arenevasse diskussiooni, kus, nagu öeldud, on poliitilise radikalismi ja vägivalla teemad väga aktuaalsed.2
Spetsiifilist Eesti kogemust eritledes ei jäta autor tähelepanuta võimalikke võrdlusmomente Lätiga. See on hästi õnnestunud rahvaalgatuslike omavalitsusorganite loomist puudutavas peatükis, kuid võinuks olla märgatavam ka ülestõusu käsitluses. Sellest pole aga suuremat lugu, kuna ilmselt ei tunneks enamik eesti lugejaid erilist huvi Läti sündmuste vastu. Teaduslikust vaatepunktist jääb aga jätkuvalt päevakohaseks Toivo U. Rauna 30 aasta tagune sedastus, et „Baltikumi-siseste kontrastide põhjalik seletamine nõuab niisuguste uurijate tööd, kes on kodus nii Läti kui ka Eesti asjades ja pääsevad ligi (tänapäeval loe: kasutavad) arhiiviallikatele” (e. k vt Tuna 2005, nr 1, lk  39 ). Lätlastelt pole kahjuks selles osas tõsisemat panust lähiajal ilmselt oodata. Allikaid tunneb ja kasutab Karjahärm ulatuslikult, kuid Eesti ja Läti arhiivides jätkub usutavasti ka edaspidi 1905. aastaga seoses avastamisrõõmu. Mõisate põletamise uurimisel pole samuti veel vastu võetud juubeliaasta konverentsil esitatud „mikroajaloolist väljakutset”.3
Teosele lisavad väärtust põhiteksti järel publitseeritud ja raamatu mahust üle poole hõivavad dokumendid jm materjalid, mis on temaatiliselt grupeeritud lugemise hõlbustamiseks ning vastavate peatükkidega sidumiseks. Seejuures pole seatud eesmärgiks tirida arhiivide peidikuist päevavalgele uut ja avastuslikku, vaid suurem osa sellest pärineb trükistest ja toonasest perioodikast. Mulle jääb arusaamatuks, miks on dokumentide vahele näpuotsaga puistatud ka lõike historiograafiast. Samuti võinuks teos olla veelgi rikkalikumalt illustreeritud, kuid siin on ilmselt kogumaht oma piirid seadnud. Kirjanduse loetelu sisaldab ridamisi nimetusi, millele raamatus ei viidata (need on aga igati teemakohased). Nähtavasti tunnevad paljud lugejad puudust kohanimede registrist.
Autorile meelepärane ideeajalooline lähenemine on kooskõlas ajalookirjutuse praeguste suundumustega. Samuti on igati ajakohane kirjutada „history from below”. Autor ei ilmuta aga ülearust püüdlikkust minemaks kaasa uuemate moevooludega, mis väljenduvad mitmesugustes „pööretes”,4 ehkki tema lähikonnas leidub nooremaid uurijaid, kelle arvates on valmidus mõneks selliseks „pöördeks” oluline kriteerium teadustulemuste esinduslikkuse hindamisel. Eesti viimase kahekümne aasta ajalookirjutust ilmestab lähenemine baltisaksa traditsioonilisele käsitlusviisile ning keskendumine baltisakslaste ja eestlaste koostoimimisele meie „ühiskodus”. Toomas Karjahärm on kaugel revolutsionääride idealiseerimisest, kuid tal on siiski jagunud julgust ja enesekindlust vaadata 1905. aastal toimunut eestlase pilguga ning ta pole astunud ühte sammu vanema põlvkonna korüfeede Juhan Kahki ja Ea Janseniga, kes oma viimastes teostes – üks rohkem, teine vähem – on jõuliselt presenteerinud baltisaksa aadli enesekuvandit agraar­uutjate, kultuurivahendajate ja heade mõisahärradena. Karjahärm teab hästi, et sõnad pole kiretud. Varasemate eesti ja läti uurijate eeskujul ta pigem väldib vägivalla nimetamist terroriks. Alternatiivse rahvavõimu institutsioonide loomist käsitledes kasutab ta aga sageli terminit „ebaseaduslik”, mida need teod ka olid võimude vaatepunktist. 1905. aasta kontekstis on rohkem põhjust rääkida legitiimsusest rahva väljendatud nõusoleku ja tunnustuse tähenduses. 
„1905. aasta Eestis. Massiliikumine ja vägivald maal” on väga tähelepanuväärne ja ladusalt esitatud põnev uurimus Eesti XX sajandi ajaloo kesksest sündmusest, mis muutis rahva poliitilist ja sotsiaalset teadvust ning mida on aegade jooksul hinnatud vastakatelt positsioonidelt.

1 O. G. Buhovets. Sotsial’nye konflikty i krest’ianskaja mental’nost v Rossiiskoi imperii nachala XX veka: Novye materialy, metody, rezul’taty. Moskva 1996; O.A. Suhova. Desiat’ mifov krest’ianskogo soznaniia: Ocherki istorii sotsial’noi psikhologii i mentaliteta russkogo krest’ianstva (konets XIX – nachalo XX v.) po materialam Srednego Povolzh’ia. Moskva 2008.
2 Vt Anthony J. Heywood, Jonathan D. Smele (eds.), Russian Revolution of 1905: Centenary Perspectives. Cambridge 2005. Seda teost autor ei viita (küll aga osundatakse seal korduvalt Karjahärmile). Huvipakkuvamad on Anna Geifmani ja Franziska Schedewie kaastööd, neist esimese seisukohtadega on Karjahärm tema venekeelsete tööde põhjal hästi kursis ning seal esinevad ebatõesed väited Eesti kohta ta oma raamatus julgelt ka kummutab.
3 Selle kohta vt B. Kibal, Kas 1905. aastal tuli mäss maalt linna või kõndis linnast maale. – Tuna 2006, nr 1, lk 146–151.
4 Nt kultuuriline, keeleline, narratiivne, imperiaalne, regionaalne jm.