Istun Delfis

Ivar P?

  Istun delfis

Loojumas päev

Äkki nime

Nii tuttavat näen

Oo, kes se on

Kui kümmekond aastat tagasi Internet igamehe-asjaks sai ning tekkisid ajalehtede võrguväljaanded, olid need päris naljakad – nagu siis üldse kõik. Õigemini – siis oli kõik tõsine, kuid tagantjärele tundub see naljakas. Ajalehed olid tõsised, isegi meelelahutuslik ajakirjandus oli tõsine, lihtsalt kõike tehtigi tõsiselt. Tõsiselt, ajakirjanduslikult tehtud ajakirjandus peegeldus Internetti adekvaatselt ja ausalt. Internet pidi saama kohaks, kuhu kogu maailma tarkused kokku peegeldatakse. Oli vaid aja küsimus, kui tarkus kokku saab. Ei oskagi öelda, kas siis oli maailm ja eriti Internet ka minu silmade jaoks ilusam paik, aga siis tundus, et World Wide Web on täis tarkust. Ja tõepoolest – mis tahes teema kohta võis sealt leida lihtsas kujunduses nägemuslikke tekste. Ja näiteks teatriajaloost – mida tahes.

Tänaseks on vähemalt eesti paberajakirjandusest saanud veebiväravate paberkloonid, heal juhul veebiversiooni luks-versioonid. Pehmed teemad ja pehmed lähenemised, mis tagavad maagilise kliki veebis, tulevad paberile üle. Väidetavalt hoitakse kollaseid veebilehti ja valget paberit lahus, kuid kuidas sa jätad veebis kõvasti huvi paelunud teema paberilt välja? Nagu võrgus ikka, viib valik valikuni, see viiruseni ja siis – teadagi mis. Iseenda nõrkuste usaldamine viib paberajakirjanduse olukorda, kus meelekindlus viib mandumiseni. Lahenduseks oleks taganeda ja iseendale haiget teha – see on aga turusituatsioonis võimatu, nagu öeldakse. Võidab sport.

Millegipärast on ikka veel tunne, et digitaalne on ebamaine ja mitte päris, aga see, mis on paberil, on tõeline. Samas, digitaalne on ammugi omaks võetud, küll kui kiirvariant või rämpstoit, aga asendamatu vaheversioon enne originaali omandamist kauges tulevikus. Või ehk siis kui igavene paratamatu asendaja? Palju me siis kuulame füüsilist muusikat? Enamasti ikka digitaalselt minimeeritud versioone kas CDna (päris hea) või siis mp3na, mis teatavasti on muusikasalvestuse äärmuslik kompresseeritud variant, mis jätab välja kõik sagedused, mis pole esmakuulamisel olulised. Nii on ka digitaalne ajakirjandus ühelt poolt paberist luksusversiooni tutvustus, teiselt poolt aga selle igavene täielik asendaja. Sest mp3 kuulates harjub kõrv sagedusliku vaesusega ega suudagi varsti rohkem tabada. Nii kaotame ka vaid veebi hõredat ajakirjandust tarbides võime korralikku ajakirjandust mõista ja hinnata.

Me võime ju mõelda, et digitaalne elab oma elu ja „päris” maailm areneb oma reeglite järgi. Paraku on need omavahel sassis, nagu ka meie tajumisviisid. Nii nagu paberajakirjandusest saab veebiversioonide paberist vetsuversioon, võtab suhtlemine üle veebivormelid. Kui me „päris” elu ometigi normeerime, arvestamata sellega, et kombluspolitsei igaühe sees sellega ametis on, ei hakka Interneti-suhtluse peale praegu mingi seadus. Ega saagi. Interneti piiramine ei ole selles formaadis enam võimalik, kahe meedia diferentseerimine aga ometi. Inimese dualistliku ilmavaate ja lõhestatuse edasiarendamine digitaal- ja analoogmeediumide jõuga lahushoidmise abil ei saa teha nii palju kurja kui nende pääsematu kokkusulamine.