Filosoofiaprofessorite taandumine

Vajame rahvusvahelise mõju skaalal ka vähem oivalist teadust, mis kataks Eesti riiklikust ja ühiskondlikust huvist lähtuvad vajadused.

JUHAN HELLERMA

Margit Sutrop ja Tõnu Viik naasid pärast pikki välismaal veedetud rännu- ja õpinguaastaid Eestisse ja asusid siin vastavalt Tartu ülikoolis ja Eesti humanitaarinstituudis filosoofiat edendama. Nüüd on kaks pikaaegset filosoofiaprofessorit otsustanud liikuda uutele jahimaadele: Sutrop siirdus jaanuari lõpus riigikokku, Viik vannutatakse mai keskel Tallinna ülikooli rektoriks. See annab põhjuse asjaosalistelt küsida, kuhu on eesti filosoofia viimase paarikümne aasta jooksul jõudnud ning milline väljavaade avaneb tulevikku.

Viimasel paarikümnel aastal olete mõlemad aktiivselt filosoofiat õpetanud, uurinud ja seda ka institutsionaalselt koordineerinud. Millised peamised suunamuutused on selle aja jooksul toimunud? Kuidas tunnetate oma rolli nende muutuste kujundajana?

Margit Sutrop: Sain Tartu ülikooli praktilise filosoofia professoriks 2000. aasta sügisel. Olin õppinud Oxfordis, Oslos ja Konstanzis; 1997. aastal kaitsnud doktorikraadi Konstanzi ülikoolis ja töötanud seal teaduri ning õppejõuna. Ega see Eestisse tagasitulek pärast kümmet aastat välismaal lihtne ei olnud. Kui kandideerisin praktilise filosoofia professoriks, pidin läbima Eesti mõistes suure konkursi. Tartu ülikooli professoriks saamine oli suur au, aga ka raske proovikivi. Vahetanud rahuliku teadlaseelu kauni Bodensee järve kaldal Tartu ülikooli professori ameti vastu, jäin ilma rikkalikust raamatukogust, kabinetist vaatega lumistele Alpidele, heast erialasest diskussioonist. Vastutus oli mitu korda suurem, aga professori palk viis korda väiksem kui Saksamaal teaduri oma. Teadsin, et ees ootab suur töö – luua oma koduülikoolis tingimused filosoofia rahvusvahelisel tasemel õpetamiseks ja uurimiseks. Filosoofia oli nõukogude ajal üks nn punaseid aineid, mille õpetamine ja uurimine oli erilise ideoloogilise surve all. Kui 2001. sain nn Marxu majas kabineti, oli seinal Stalini pilt ja seinakapist kukkusid kolinal välja gaasimaskid ning teadusliku kommunismi lõputööd.

Praegu tehakse Tartu ülikoolis filosoofiat professionaalsel, väga heal rahvusvahelisel tasemel. Uus põlvkond on omandanud kraadid välisülikoolides või kasvanud üles vabas Eestis. Tartu filosoofia on maailmakaardil: meid teatakse ja meiega tahetakse koostööd teha. Rahvusvahelistes ülikoolide edetabelites on filosoofia olnud viimastel aastatel kas 101–150 või 151–200 parima ülikooli hulgas (seega Tartu ülikooli parimaid erialasid!). Tartu ülikooli filosoofiaosakonna rahvusvahelistumise kursi võtmisel mängisid suurt rolli teadusfilosoofia kaasprofessor Endla Lõhkivi ja professor Daniel Cohnitz, kes aastatel 2006–2015 ehitas üles teoreetilise filosoofia õppetooli, lõi ingliskeelse magistriprogrammi ja algatas Frege-loengute sarja, kuhu kutsus esinema maailma parimaid filosoofe.

Tartu ülikooli filosoofia on rahvusvahelise rahvusülikooli hea näide: ühelt poolt on meil hästi toimiv ingliskeelne magistriõppekava, arvukalt rahvusvahelisi õppejõude, doktorante, järeldoktoreid; teiselt poolt osaleme Eesti-uuringute tippkeskuses, uurime Eesti mõttelugu, vahendame filosoofilist mõtet eesti keelde, panustame eesti kultuuri. Minule on kõige olulisem samm olnud interdistsiplinaarse eetika­keskuse asutamine 2001. aastal. Alguses olid filosoofidest kolleegid üsna skeptilised, et kes ikka nii väga filosoofidega koostööd teha tahab. Aga eetika on oluline kõigile erialadele: oleme teinud koostööd arstide, arvutiteadlaste, bioloogide, juristide, teoloogide, psühholoogide, kultuuri- ja kommunikatsiooniteadlastega. Eetikakeskuse missiooniks on teadus- ja õppetöö kõrval ka ühiskonna teenimine: eetika teemadel arutelude korraldamine, erinevate elualade eetikakoodeksi loomine, koolitamine, väärtuskasvatusalase toe pakkumine koolidele ja lasteaedadele ning hea teadustava juurutamine ülikoolides ja teadusasutustes. Et seda kõike ellu viia ja noortele töökohti luua, olen pidevalt projekte kirjutanud.

Tõnu Viik: Mina naasin oma õpirännakutelt Eestisse 2003. aastal, kui olin kaitsnud USAs doktorikraadi ja alustasin töö otsimisega. Saatsin veel enne kaitsmist oma paberid päris mitmele konkursile, aga ühtegi head pakkumist USA ülikoolidest ei laekunud. Plaanisin esialgu jätkata Atlantas tunnitasulise õppejõuna ja siis edasi mõtelda, kui sain kutse osaleda selle loomises, mida praegu Tallinna ülikooliks nimetatakse. Mulle oli sisse jäänud tunne Eestist kui kohast, kus võib hea sisu ja pealehakkamisega kõik saavutada. Siin selgus õige pea, et ülikoolielu oli vahepeal juba ära reguleeritud ning vähemalt USAga võrreldes üsnagi formaalseks ja paindumatuks muudetud. See on siiani üle reguleeritud ja ülemääraselt järelevalve- ja kontrollipõhine. See on hind, mida Eesti on maksnud kõrgharidusmaastiku kujundamise eest bürokraatliku kvaliteedikontrolli vahenditega.

Igal juhul sai mulle 2003. ja 2004. aasta jooksul selgeks, et filosoofiat (ega teisi humanitaaraineid) ei ole enam võimalik Eesti humanitaarinstituudi suguste struktuuride sees elus hoida isegi juhul, kui üliõpilased on nõus selle eest maksma. Kuigi EHI sai majanduslikult omadega hakkama, ei suutnud me välja arendada võimekust riigibürokraatiaga toimetulekuks. Suurtel struktuuridel on see palju lihtsam. Tallinna ülikooli loomine tundus seetõttu hea plaan ja hea kodu filosoofiale, kui seda üldse kusagil peale Tartu ja Tallinna tehnikaülikooli veel eesti keeles tahta teha. See kutsub muidugi arutlema, kas see Eestis halvustavalt dubleerimiseks kutsutud nähtus on iseenesest hea või halb või ka maksumaksjale jõukohane.

Loodan, et see on nüüdseks ära vaieldud vaidlus, aga ma kordan siin igaks juhuks lühidalt kahte seisukohta institutsionaalse mitmekesisuse kaitseks. Esiteks, eestikeelse filosoofiaõpetuse ja eestikeelse filosoofilise kultuuri arendamisel ei konkureeri me Helsingi või Harvardi ülikooliga, vaid ikkagi ainult omavahel. Ja teiseks, isegi ühe ja sama lähtesumma puhul annab konkurents parema tulemuse kui ressursside koondamine ühte kohta. Ehk siis: kui erakõrgkoolides filosoofiat õpetada ei saa, siis on Eesti (maksumaksja) huvides ja eestikeelsele filosoofiakultuurile parim arendada eestikeelset filosoofiaõpet vähemalt kahes sõltumatus üksuses.

USAs on filosoofia osakonnad vägagi eriilmelised: ühtede tugevus seisneb teadustöös ja doktorantuurides, teised on paremad just õppija perspektiivist, kolmandad arvestavad paremini kohalike oludega, neljandad on pigem rahvusvahelise suunitlusega. Eesti ülikoolielus riikliku kontrollimehhanismi tõttu sellist variatiivsust ei ole. Kõigis meie ülikoolides on viimasel 20 aastal lähtutud eelkõige rahvusvahelise teadustöö mõõtmest ja selle mõõtmisest. Tartu ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli filosoofid on olnud TLÜst rahvusvahelise teadustöö mõõtmele ümberorienteerumises otsustavamad ja edukamad. Mingil ajal sain aru, et mul ei õnnestugi osa meie filosoofidest veenda lääne akadeemilisele filosofeerimise stiilile üle minema või vähemalt sellega arvestama. See oli valus tõdemus; olin lootnud meie vanad tugevused uutega kokku kasvatada. Üks läbikukkumine oli veel: TLÜ moodustamisel ei suutnud me senise pedagoogikaülikooli filosoofidega selga kokku panna ja koos edasi minna. TLÜ ei ole töötajate arvult ega majandusliku võimekuse poolest TÜga samas kaalukategoorias, aga meil on siiski toimiv filosoofiaõpe kõikidel haridusastmetel ja me õpetame ka teiste erialade üliõpilasi. Eesti filosoofia areneb minu meelest sammukese võrra iga kord, kui inimesed filosoofia pärast kokku tulevad ja sellest siiralt huvitatud on.

Kuidas hindate filosoofiaalase kõrghariduse olukorda Eestis? Millised filosoofiavaldkonnad on õppetöös paremini kaetud, millised vajavad järeleaitamist?

Sutrop: Tartu ülikoolis on neli õppetooli: teoreetiline ja praktiline filosoofia, teadusfilosoofia ja filosoofia ajalugu, mille alla kuulub ka mõtteloo professuur. Õppejõudude tase on kõrgem kui kunagi varem, meil on paarkümmend doktorikraadiga õppejõudu. Probleemiks on tudengite väike arv ja kõrghariduse kehv rahastus. Teadusgrantidega on hästi eetikas ja teadusfilosoofias. Mõtteloo uurimist ja õpetamist korraldab rahvusteaduste professuur. Üha vähem on bakalaureuse õppekavas ruumi erinevateks spetsialiseerumisteks ja valikkursusteks. Ka teiste erialade tudengeid jõuab meie kursustele vähem, sest Bologna 3+2 süsteemis on kolmeaastane bakalaureuseõpe nii lühike, et see püütakse täita võimalikult oma eriala ainetega. Samas on filosoofia õpetamine ise palju paremaks läinud, õpetamise metoodikale pööratakse palju enam tähelepanu, samuti on välja antud mitmeid eestikeelseid õpikuid ja tõlgitud palju filosoofilisi tekste, mida saab õppetöös kasutada. Tartu ja Tallinna ülikooli ning tehnikaülikooli filosoofid teevad koostööd. Alates 2001. aastast toimuvad iga-aastased Eesti filosoofia aastakonverentsid.

Viik: On paratamatu, et paremini on kaetud need valdkonnad, mis on õppejõudude teadusliku huvi orbiidis. See on nii igal pool maailmas, ükskõik kus või mis keeles filosoofiat õppida. Mulle tundub, et filosoofia on katusnimetuseks nii paljudele erinevate epistemoloogiliste stiilide ja uurimisobjektiga teaduse ja mõtlemise suundadele, et on võimatu rääkida mingist normatiivsest filosoofiale kui niisugusele omasest tervikust. Filosoofia on selleks lihtsalt liiga rikas. Ja ega teaduse sektsioonilisuse tõttu ka filosoofid ise selle terviku peale kuigi palju mõtle. On tähtis, et filosoofia õppija tutvuks erinevate filosofeerimise võimalustega, oskaks näha ühe või teise filosofeerimise stiili heuristilisi eeliseid ja puuduseid, ning tal oleks süvenedes ja lõputööd kirjutades võimalik nende vahel valida. See on praegu võimalik nii Tallinnas kui ka Tartus.

Võib-olla oleme tänu kroonviiruse pandeemiale Tartu ja Tallinna vahelise koostöö ajaloolises murdepunktis. Oleme Tartu kolleegidega aastaid õpetamisalasest koostööst rääkinud, aga üliõpilaste või õppejõudude liigutamine Tartu ja Tallinna vahel on logistiliselt keeruline. Nüüd aga harjume ilmselt kaug- ja põimõppe võimalustega ja oleme valmis virtuaalse koostöö eri vormideks. Üliõpilaste arv on tõesti probleemiks, eriti magistriõppes. Selle kahanemisele on kaasa aidanud Eesti neoliberaalne atmosfäär, mistõttu vajab humanitaariaga tegelemine pidevat õigustust või isegi väljavabandamist. Ka üliõpilaste huvid on muutunud praktilisemaks ja materialistlikumaks ning akadeemilised filosoofid pole veel õppinud niisugust filosoofiahuvi toetama.

Kas Eesti ülikoolides töötavad filosoofid on rahvusvahelisel teadus­areenil nähtavad?

Sutrop: On nutikas, et küsid Eesti ülikoolides töötavate filosoofide nähtavuse kohta ja mitte Eesti filosoofide nähtavuse kohta. On andnud palju arutlusainet, kas Eesti filosoofid on need, kes on eesti päritolu, kirjutavad eesti keeles või elavad ja töötavad Eestis. Kirjutasin mõne aasta eest artikli „Eesti filosoofia või filosoofia Eestis“.* Seal avaldan arvamust, et Eesti filosoofideks võiks pidada kõiki, kes kirjutavad eesti keeles või on kirjutanud oma filosoofia Eestis. Tõin ka välja, kes paistavad silma rahvusvaheliselt. Üldjuhul tundub, et meie ülikoolid on nähtavust rahvusvahelisel areenil pidanud ametikohtadele valimisel üheks olulisemaks kriteeriumiks. Su küsimusele vastamiseks on vaja teada, kes on meie ülikoolides professorite ja kaasprofessorite ametikohtadel.

Viik: Eesti õppejõudude rahvusvaheline nähtavus on suhteliselt hea. Nõustun Margiti hinnanguga, et see on saavutatud just selle mõõtme aluseksvõtmisega akadeemilises karjääris edenemisel. Sellepärast ongi Eesti ülikoolides üldjuhul nii, et mida kõrgem ametikoht ülikoolis, seda parem rahvusvaheline nähtavus. Ma hindan selle arengu tagajärge üldiselt heaks. 20 aastat tagasi oli selle kriteeriumi sissetoomine edumeelne, praegu on sellega arvestamine jätkuvalt oluline, aga edaspidi võiksime õppida akadeemiliste töötajate edutamisele juba komplekssemalt lähenema. Üks asi on selle kriteeriumi puhul mind alati häirinud, ja nimelt see, et inimene on selle kriteeriumi täitmisel üldjuhul seda tulemuslikum, mida vähem ta oma aega üliõpilaste ja eestikeelse filosoofia arendamise peale kulutab.

Muutuste tuules elamine sunnib aina enam kohanema ja uusi visioonidokumente koostama. Milline võiks teie arvates olla Eesti filosoofia tulevikuvisioon näiteks järgmiseks kümneks aastaks?

Sutrop: Filosoofilist mõtet ei saa arengukavade ja visioonidokumentidega suunata, küll saab aga mõelda sellele, millised tingimused tuleks luua selle mõtte arenguks. Otsustavalt tuleks tõsta konkurentsipõhise teadusraha hulka ja lisaks muuta teadusgrantide jaotamise süsteemi. Praeguse süsteemi häda on selles, et erinevad erialad pannakse üksteisega võistlema ja neid grante hinnatakse laias laastus samade kriteeriumide alusel. Teadusfilosoofid on aga näidanud, et see, mida me mõistame teaduse all, on erinev: eri teadustel on erinevad kvaliteedistandardid ning ka erinev võimalus olla „ühiskonnale kasulik“. Filosoofid võiksid ise otsida rohkem koostööd teiste erialadega, viia filosoofilisi ideid inimesteni ning kasutada oma spetsiifilisi oskusi ühiskonna hüvanguks, olgu siis aidates mõista, kui keeruline on olla inimene, näidates eeskuju argumenteerimisel, süsteemsel mõtlemisel, küsimuste õigel püstitamisel, loogikavigadele osutamisel, lahkarvamuste lahendamisel või praktiliste lahenduste leidmisel, kuidas korraldada elu lahkarvamusi täis maailmas.

Viik: Nõus. Filosoofia sisulist arengut ei ole mõttekas administratiivselt suunata. Samuti olen nõus sellega, et erinevad erialad ja teadussuunad ei ole ühe ja sama kriteeriumiga mõõtes võrdses seisus. Tartu teadusfilosoofid on seda probleemi oma töödes analüüsinud. Lahenduseks oleks tõesti, kui rahvusvahelise mõjukuse kriteeriumi järgi hinnatud oivalisuse kriteeriumile lisaks oleks meil ka teisi rahastuse võimalusi. Eesti ei vaja ainult niisugust teadust, mis on rahvusvaheliselt võimalikult edukas, aga mille puhul meil on ükskõik, millisel erialal või erialasisesel suundumusel see edu on saavutatud. Me vajame rahvusvahelise mõju skaalal ka vähem oivalist teadust, mis kataks meie õppetööst ning Eesti riiklikust ja ühiskondlikust huvist lähtuvad vajadused.

Selle küsimuse lahendamisest oleks Eesti filosoofial rohkem abi kui ükskõik millisest visioonidokumendist. Tõsi on, et see lähenemine tõstataks probleemi, mille lahendamine meile vähemalt senimaani on võimatuna näinud: keegi peab suutma otsustada, kui palju ja milliseid erialasid me oma ülikoolides õpetame. Eestis on kogu taas iseseisva aja jooksul suudetud selle küsimuse käsitlemist vältida, selle lahendamisest rääkimata, ning erialade tõus ja langus Eesti ülikoolides on lähtunud konkurentsist nende endi vahel. Konkurents pole pealegi toiminud mitte ainult ülikoolide vahel, vaid ka ühe ja sama ülikooli sees ning ühe ja sama instituudi või osakonna raamides. Humanitaar- ja sotsiaalteadustes on konkurentsipõhise raha hankimine olnud eriti karm ning sellega paralleelselt on nende valdkondade õpetlased pidanud ka eneseõigustusvõitlust oma valdkonna eksistentsi eest.

Kuidas plaanite uues ametis filosoofia ja laiemalt kogu humanitaarteaduste valdkonna arengule kaasa aidata?

Sutrop: Riigikogus olen Euroopa Liidu asjade ja kultuurikomisjoni liige. Algatame just kultuurikomisjonis olulise riikliku tähtsusega küsimusena kõrghariduse ning teaduse ja arendustöö jätkusuutlikkuse arutelu. Kavas on töötada välja päästeplaan kõrghariduse kvaliteedi ning teaduspõhise kõrghariduse rahastuse parandamiseks. Olen sügavalt veendunud, et ilma tugeva teadusliku aluseta pole kvaliteetset kõrgharidust. Ohtlik on see, kui teaduse laiemad funktsioonid unustatakse ning teadus rakendatakse vaid majanduskasvu kasvatamise vankri ette. Olen mures, et Euroopa Liidu tõukefondide uuel perioodil on prioriteediks innovatsiooni ja nutika spetsialiseerumise toetamine. See jätab toeta humanitaarteadused ja filosoofia, aga ka kõik alusteadused, mille mõju majanduskasvule ja ühiskonna heaolule on kaudsem, ent ometi ülioluline. Rakendusteadustele keskendumine on väga lühinägelik, sest kui alusteadustelt rahastus ära võtta, pole varsti ka midagi rakendada. Pean oluliseks, et Eesti riik toetaks senisest suuremal määral kõiki Eesti-uuringuid ning meie rahvust, keelt ja kultuuri uurivaid teadusi, mis aitavad kaasa meie identiteedi ning eneseteadvuse tugevdamisele. Filosoofia saab siin anda oma panuse.

Viik: Teaduse rolli taandamine majandusliku kasu ja ettevõtlust arendava tehnoloogilise innovatsiooni raamidesse on tõepoolest üks neist poliitilistest rumalustest, mis praegu mitmelt poolt vastu kõlab. Sellel vaatel on meie õnnetuseks päris palju poliitilist toetust, kuigi selle seisukoha piiratusele on aeg-ajalt osutatud. Ühelt poolt toetab selle vaate levimist meie neoliberaalne väärtussüsteem, teiselt poolt on selle taga Eesti laiem teadus- ja teadusest arusaamise kultuuri ebaküpsus. Eestis osatakse väga hästi tähele panna ja arvestada teadmistega, mis opereerivad arvuliste näitajate ja diagrammidega. Seevastu teadmistega, mis tõlgendavad ja analüüsivad, omistavad tähendusi või uurivad tähendusloomet – sisuliselt siis kvalitatiivsete meetodite abil loodud teadmistega – me kaugeltki nii hästi opereerida ja arvestada ei oska.

Meil jääb puudu vastavast kultuurist ja haritusest, seda kahjuks ka nende teadlaste hulgas, kes ise kvalitatiivseid meetodeid ei kasuta. Umbusk humanitaaria vastu ei iseloomusta ainult lihtrahvast, seda jagab ka suur hulk ülikoolis töötavaid õpetlasi, kes ühiskonna suhtumist humanitaariasse kujundavad. Seega peame humanitaaridena veenma kõigepealt oma ülikoolis töötavaid kolleege. Ja samal ajal peame ka peeglisse vaatama: meie kohustus on tegelikult ka, hoolimata Eestis kehtivast teaduse edukuse mõõtmise süsteemist, siiski tegeleda inimestele ja ühiskonnale kordaminevate teemadega, ning, jällegi sama süsteemi kiuste, õppida oma seisukohti ka ühiskonnale edastama.

* Tagasi mõteldes. Töid filosoofia ajaloost Eestis. Koost Ü. Matjus, toim J. Sooväli. TÜK, 2016.