Euroopa hall pealinn Tallinn

MERLE KARRO-KALBERG

Tallinn kandideerib 2022. aasta Euroopa rohelise pealinna tiitlile. Pealinna tiitlit on püütud juba kolm korda. Need ebaõnnestunud katsed ei ole osutunud siiski kohtuseaduseks ja ilmselgeks vihjeks, et midagi on tegemata ja puudu, sest tiitli püüdmine on ette võetud ka neljas kord.

Euroopa rohelised pealinnad on teiste hulgas olnud Kopenhaagen (2014), Stockholm (2010), Ljubljana (2016) ja Oslo (2019). Need eesrindlikud ja eeskujulikud linnad paistavad niigi silma uuenduslike võtetega linna süsinikjalajälje vähendamises ja keskkonnahoius. Näiteks autoliiklusele suletud vanalinn, süsteemne jalgrattaliikluse edendamine või roheluse ja roheliste koridoride loomine ning nende käsitlemine osana linnamaastikust, ka kaasamisvõimaluste edendamine ja keskkonna koosloome.

Tallinnal on see kõik puudu ja seda enam tekitab hämmingut enesekindlus ja arutu järjekindlus selle tiitli püüdmisel, sest tundub, et aastaid on töötatud selle nimel, et Tallinnast saaks asfaldikarva hall, mitte aga pargikarva roheline pealinn.

Mis on siis selle enesekindluse allikas? Linn võib uhkustada uue jäätmekäitluskorraga, millele tuginedes on alates oktoobrist avalikel üritustel keelatud toidu ja joogi serveerimine plasti sisaldavates ühekordsetes nõudes ja plastist söögiriistade kasutamine. Ühe eduloona tuuakse välja ka õhku saastavate ja müra tekitavate õhuluudade kasutamiskorra täpsustamine ning rangem reglementeerimine. Linna on tööle võetud linnaaiandust edendav spetsialist. See kõik on aga piisk keskkonnavaenulike tegude ja suhtumise meres. Osaliselt on tehtu seotud üleeuroopaliste reeglitega. Näiteks keelatakse liidus plasti sisaldavad ühekordsed nõud 2021. aastal.

Tehtud tibusammud ei suuda kuidagi kompenseerida suuremat (taand)-arengut. Näiteks peatänava valmimise edasilükkamine (või peaks ütlema ärajätmine?). Ka ei kõnele rohelisest mõtteviisist Reidi tee, mis hoolimata kodanikuühenduste pingutustest ehitati ikkagi salaja valmis laiem, kui kokku oli lepitud. Tee ehitamiseks raiuti maha tubli tükk parki. Keskkonna suhtes sama ükskõikselt käitus linn ka Haabersti ringi rajamisel. Rohelisest mõtteviisist ei räägi ei kavandatav Mustakivi tee pikendus ega Rävala puiestee läbimurre. Uusi asumeid ja kvartaleid kavandatakse kui kiviseid välju. Sellega eiratakse otseselt kliimamuutustega kohanemise soovitusi, mille kohaselt tuleks linnades suurendada roheliste alade osakaalu – rohealad jahutaksid ning sinna saaks aina sagedasemate vihmavalingute ajal juhtida sademevett.

Kuigi abilinnpea Kalle Klandorf kiitleb, et Tallinnas on 287 kilomeetrit jalgrattasõiduks sobivaid teid, on nendest tõelist rattateed siiski vaid seitse-kaheksa kilomeetrit. Ülejäänud on kas kõigile liiklemiseks mõeldud kergliiklusteed või rekonstrueeritud kõnniteed, kus on lubatud ka rattaga sõita.

Rohelise pealinna auhinna algatas 2006. aastal Tallinnas toimunud konverentsil tollane Tallinna linnapea Jüri Ratas, esimene auhind anti välja 2010. aastal. Eks see Tallinnale au pihta käibki, et idee väljakäija pole aupaistest ise osa saanud. Tallinnal on olnud üle kümne aasta aega mõtteviisi muuta. Roheline elustiil ei tähenda ainult tabelis linnukese püüdmist. Tallinnas pole aga loosungitest kahjuks kaugemale jõutud.