Enesekindluse tööstusharu

Tiina Kaalep

Vähe on seda, mis on veel ütlemata. Raskekahurvägi on juba rääkinud. Kas midagi on võimalik TEHA, et Eesti ajakirjandus muutuks valgemaks, ausamaks ja tasakaalustatumaks? Jah, muidugi. Kas see puudutab ka kommentaare, iseäranis anonüümseid? Kindlasti. Aga eelkõige puudutab see toimetusi, pidevat ja heal tasemel toimetuskontrolli ja väljaannete selgepiirilisemat juhtimist kui praeguse „hea ajaleht teeb ennast ise” filosoofia järgi toimub.

Tõrge lugejakommentaaride moderee­rimisel on ärilist laadi: hirm vähenevate klikkide pärast, millele järgneb ajalehetöötaja vaimusilmas reklaamiandja kabuhirmus põgenemine, pankrot ja vaesumine. Aga kui ei ole nii? Kui Eesti ühiskond on küps selleks, et klikkide suure arvu taha vaadata? On ju iseenesest võimalik, et reklaamiandja usub oma sihtgrupi välja valitud väljaande kvaliteeti. Võiks eeldada, et ilma meelelahutusliku kastmeta loetakse ajalehte süvenenumalt ja seda teevad ka need, kes ei taha ajalehte avades piinlikkust tunda. Ma usun, et on palju neid, kes seda mõtet jagavad, ja seda ka võimalike reklaamiandjate hulgas.

Lihtsam on muidugi endistviisi jätkata: küljendada vaheldumisi meelelahutuslikke, eraelulisi, kurioosseid, sekka anonüümsetele allikatele tuginevad nn uurivaid lugusid. Kindlasti on lugejate-vaatajate hulk sedaviisi kindlamalt käes kui mõnd järsemat pööret tehes. Aga ma siiski julgustaksin võtma toimetajaid vastutust ja tegema selge vahe sisse: siit alates ei kasuta enam anonüümset allikat, siit alates kontrollime kõik veel kord üle, kõige vastutusrikkamad faktid ka kolmandast allikast. Ainult nii tuleb usaldusväärsus tagasi. „Rohkem tööd, aga vähem mahtu”, võiks kõlada loosung. Või siis – rohkem kahtlemist, vähem enesekindlust.

Ma ei väida, et eesti ajakirjanikud on laisad ja lollid. Enamjaolt mitte. Nad on lihtsalt surve all. Nii ajalise kui mahulise. Meie ajakirjanikel on väga harva võimalik öelda, et lugu on toores ja vajab settimist. Aga seegi on pöördekoht. Ajalehtede maht ei ole mitte seetõttu nii suur, et lugeja nõuab, vaid seetõttu, et reklaam nõuab. Skeem on lihtne: igas ajalehes on mingi osa eraldatud reklaamile ja teine sisule. Kui reklaami osa mingil põhjusel (vale hinnapoliitika, tipphooaeg jne) kasvab, ollakse kohe sunnitud ka rohkem sisuühikuid tootma. Ja siit algavad tootmishädad, mis käivitavad vigade ahela ja ähmastavad otsustusliine.

Vigu teeb eesti ajakirjandus üsna palju. Nii faktivigu, hariduse puudusest tingitud vigu, nimekirjutusvigu kui ka lohakusvigu. Ühel hetkel saab see nii tavaliseks, et publik juba teab ja arvestab sellega. Mille muuga seletada fakti, et avalduste arv ajakirjanduse võimalikke vigu menetlevale Pressinõukogule mitte ei kasva, vaid väheneb (2005 – 45 kaebust, 2006 – 35 kaebust, 2007 – 24 kaebust). On see ajakirjanduse parem ja täpsem töö? Ei usu, ehkki mulle see meeldiks.

Vigade korrigeerimise osas on kiiduväärt praktika, kus ilmselged apsakad võimalikult kiiresti õiendatakse. Aga mida teha lollide ja kurjadega, kes pääsevad karistamatult oma tegevuse vilju avaldama? Iga labasus ei ole huumor ja eriti pole seda mõnitav labasus. Ka siin aitaks tõhusam toimetuskontroll ja seda nii paberväljaannete kui nende online-versioonide toimetustes.

Ma usun, et suur osa tajub küll online’i paberlehest erinevana, nagu viitab ka Marju Lauristin oma uuringutele tuginedes. Aga kui erinevana? Pahatihti on see vahetegemine tagantjärele võimatu: lugesin, vaatasin, kuulsin. Kust täpselt, kes seda enam mäletab ja teab. Kõik on peas üks ja seesama meedia: tele, raadio, lehed, ajakirjad, kommentaarid ja blogid. Õiendamine ei aita, nii lihtsalt on.

Tegelikult käibki nurin paljuski selle ümber, et ajakirjandus ise jälgib ennast liig pinnapealselt ja vähese kriitikataluvusega. Toimetamine ei tähenda ainult lehe õigeaegset ilmumist, vaid ka absoluutset vastutust trükitud sõna eest, kõige eest, mis väljaande päise all ilmub. Minu arusaamise järgi nii paberil kui netis.

Veel üks kiiret puhastamist ootavaid valdkondi on anonüümsed kommentaarid. Ma ei näe ühtki arvestatavat põhjust, miks peaks anonüümsete kommentaaride haisev lont lohisema iga ajalehe iga loo küljes.

Võimalusi edasi liikuda on mitu.

1. Selektiivne kommenteerimisvõimalus. Kommenteerida saab lugu, kui on prognoositav, et on eriarvamusi ja kui teema on üldine, kogu ühiskonda haarav. Lugu, mis kõneleb näiteks õnnetusest või kellegi haigusest, kommenteerimiseks ei avata. Kommentaarid on nimelised.

2. Modereerimine. Kommentaarid vaadatakse üle väikese ajanihkega, solvavaid, mõnitavaid ja laimavaid ei avaldata. Siin võib jätta alles teatava anonüümsuse, kuna tekst läbib enne toimetuskontrolli.

Muidugi on see variant kallis ja tähendab ajalehtedele lisakulutusi. Kuid see on töö nagu iga teinegi ja online on ajalehe osa, mitte iseseisev ripats, mis saabub ajalehe külge kosmosest.

Ainus reaalne probleem kommentaaride puhul on, nagu juba viidatud, siiski (võimalik) reklaamiraha sõltuvus klikkide arvust, mitte haiget tegev tagasiside puudumine. Nagu teada, otsib reklaam rohkem, odavamaid ja kvaliteetsemaid (parem sissetulek, parem haridus, rohkem otsustajaid) lugejakontakte. Aga ehk on ka nii, et mingit tüüpi reklaamiraha ei taha end siduda labase ja pahatahtlikuga.

Viimastest päevadest on kaks näidet, kus kommentaarid võinuksid olemata olla. Üks oli uudis Postimehes Eesti sõduriga Afganistanis juhtunu kohta, mida söösteti verejanuliselt parastama. Teine aga eetiliselt vägagi küsitav lugu SLÕhtulehes 15 aasta eest invaliidistunud näitlejast, millele on lisatud lausa tülgastavaid kommentaare. Kelle sõnavabadus saanuks kahjustada, kui kommentaare poleks saanud kirjutada?

Lõpetuseks. Ma tahaksin väga lugeda korralikku uurimust netikommentaatori profiili kohta. Kes ta selline ikkagi on? Kas ta peksab kodus naist, kui ei saa päeval netis kedagi sõimata? Ja kas ühiskonnale on parem, kui ta kasutab mittevägivaldset ventiili oma auru väljalaskmiseks? Müstiline. Kas pole hoopis nii, et müra tekitab müra ja viha tekitab viha? Ja vastastikuse üleskütmise lakates pööraksid need inimesed oma pilgu ehk positiivsemale, oma palgatööle näiteks. Kommenteerimise massilisust arvestades võiks selle kahanemine Eestis kaasa tuua täitsa märkimisväärse tööviljakuse tõusu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht