Ellujäämise eelarve

Laine Jänes

Täna peame kurvastusega tõdema, et ka kõige kogenenumad analüütikud ei osanud täpselt prognoosida käesoleva aasta maailma ja seetõttu ka Eesti riigi majanduses ees seisvat mõõnaperioodi. Seepärast ei uskunud ka kultuuriministeeriumi inimesed, et kevadel esialgu külmutatud eelarvest saab tegelikkuses negatiivne lisaeelarve, rääkimata 2009. aasta eelarve vaevalisest teekonnast, mis pole lõpule jõudnud. Eile oli riigikogus eelarve eelnõu esimene lugemine.

Mäletan, et olin ka tänavuse aasta eelarve lõpptulemuse üle pettunud, ehkki see oli 2007. aasta eelarvega võrreldes suurenenud ligi 500 miljoni krooni võrra. Praegusega võrreldes tundub mu toonane rahulolematus suisa küüniline. Tuleva aasta eelarve kontekstis aga on see väga ja väga suur raha.

2009. aasta eelarve tegemise alustuseks tõmbas rahandusministeerium kultuurieelarve piirsumma 2,6 miljardi krooni juurde (2008. aasta baaseelarve oli 2,84 miljardit). Olukorras, kus ligi kaks viiendikku ministeeriumi eelarvest on fikseeritud ehk seadustest tulenevad kulud (kaasfinantseerimine, välistoetused, tuludest sõltuvad kulud), seadis see niinimetatud vabad vahendid veelgi suurema surve alla – tuli kokku tõmmata eelarve seda osa, mis fikseeritud kuludest üle jääb ehk vaba raha. Seda on tänase seisuga eelnõus 1,73 miljardit, mis tähendab eelarve reaalselt vähenemist üle 16% selle aasta baaseelarvega võrreldes, vaba raha on järgmise aasta kultuurieelarves 337 miljonit krooni vähem kui tänavu.

Maailma majanduslanguse tingimustes peavad ka meist palju paremal järjel riigid tegema korrektuuri oma riigi rahakotis. Nii meenub kas või möödunud nädalal Soome rahvusooperi lauljate ja tantsijate protest halveneda võivate pensionitingimuste pärast või karm 1990ndate lama-periood, kui riik oli sunnitud tegema keerulisi poliitilisi valikuid. Vaatamata sellele on kindlasti palju nördinuid, kes järgmisel aastal pahameele nii vabariigi valitsuse kui kultuuriministri peale välja valavad. Kuid ma ei tea ka minevikust ühtegi kultuurieelarvet, mis oleks tegijatele rahulolu toonud. Paraku on raha alati vähe.

Ministeeriumi esmane kohustus on üleval hoida valitsemisala rahvuskultuuriliselt olulisi institutsioone ja ettevõtmisi ning nende, kõige olulisemate tegevuskulusid kärpisime kuni kaheksa protsenti, nagu rahandusministeerium ette kirjutas ja kabinet heaks kiitis. Kultuurieelarve koosneb eelkõige asutustest, kus kultuuri tehakse: teatrid, muuseumid, kontsertorganisatsioonid ja paljud teised asutused. Nii said kultuuriministeeriumi prioriteediks eelarvekärbete tingimustes institutsioonid, mille eksistents püsib ainult ja ainult inimesel. Näiteks teatrite või muuseumide eelarve mahukam vähendamine tähendanuks sisuliselt nii mõnegi asutuse ukse sulgumist. Poole trupiga pole võimalik teatrit teha.

Nii said suurema kärpe osaliseks kohalikud omavalitsused, kellele eraldatavad toetused vähenevad järgmisel aastal 82 protsenti. Samuti vähendasime väga raske südamega ka „pehmet raha” ehk programmidele eraldatavaid summasid. Kultuuriministeerium on seni tõstnud kultuuritöötajate palka, pidades seda oluliseks. Leian, et nii kultuuri- kui ka haridustöötajate palkadesse peab olema sarnane suhtumine, nagu see on sõnastatud ka koalitsioonilepingus. Töötame selle nimel, et eelarve käsitlemise ajal riigikogus saaks praegune ebavõrdne situatsioon leevendust.

Kirjandusvaldkonna prioriteetidest tooksin välja Eesti Kirjanduse Teabekeskuse. Ainsana eesti kirjanduse vahendamisega välisriikide kirjastustele ja tõlkijatele tegeleva ning eesti kirjanduse tõlkijate järelkasvu ja taseme säilimise eest hoolitseva organisatsiooni tegevustoetus kasvab 71%. Eelarvereale jõudis ka 2010. raamatuaasta ettevalmistus 400 000 krooniga. Samuti on oluline osaleda rahvusvahelistel raamatumessidel Frankfurdis, Bolognas ja Londonis – messid on teabe vahendamise ja hankimise ning lepingute sõlmimise kohad. Messidel seni sõlmitud kokkulepete tulemusel on eesti kirjandus (peamiselt kirjandusklassika) jõudnud inglise, prantsuse, hindi ja teistesse keeltesse. Samas tuleb tõdeda, et kirjandusalaste programmide maht väheneb keskmiselt 60%. Ükski toetusprogramm ära ei kao, kuid raha nappuse tõttu on neist võimalik toetada ainult rahvusvaheliste koostöökokkulepetega seotud või pooleli projekte. Enim säilivad lastekirjanduse väljaandmise toetused.

Saare elanikul on mandrile sõites kultuurist osasaamine palju kallim ja järgmine aasta peaks neid rõõmustama – uue algatusena käivitub programm „Teater saartele”. Samuti toetame jätkuvalt eraõiguslikke ja projektiteatreid. Kordan, et teatrite toetamine tähendab ka ilusamaid teatreid publikule ja paremaid tingimusi seal töötavaile inimestele. Tänaseks juba valmis saanud kultuuriehitiste kohustusi maksame veel aastaid, need ulatuvad ligi 400 miljoni kroonini. Veel on jäänud renoveerimata vaid Ugala. Ent järgmisel aastal jõuab lõpule ka Viljandi teatri renoveerimisprojekt.

Teatrite tegevustoetus on vähenenud küll 10%, kuid see-eest on kõik teatrid võrdses olukorras – nii riigiteatrid, sihtasutused kui eraõiguslikud. See oli teatrijuhtide omavaheline kokkulepe ja kompromiss. Ainuke erand on meie rahvusooper Estonia, mille eelarve kärbe oli vaid 8%. Käibemaksu kompensatsioon nii etendus- kui kontsertasutustele on vastavalt lubadustele samuti kavas.

Tallinna Kunstihoone ei tohi muutuda teisejärguliseks odavate ja ebahuvitavate väljapanekutega kommertsnäitusesaaliks, linna toetuse kahanedes püüdsime Tallinna Kunstihoone Fondi sihtasutuse tegevuskulusid kärpida võimalikult minimaalset. Lisaks vajab hoone lähitulevikus kapitaalremonti. Seni toetust saanud ja toetamist vääriv programm „Paneme kunsti levima” jääb järgmisel aastal kahjuks rahastamata, see mõjutab ennekõike väiksemate regionaalse tähtsusega galeriisid. Arhitektuuris jäävad aga eelarvereale Veneetsia arhitektuuribiennaal, Europan ja arhitektuurialased üritused.

Järgmise aasta muusikavaldkonna eelarveprojekti märksõnad on järgmised: eesti muusika tutvustamine rahvusvahelisel areenil, eelarvevähenduste tingimustes riiklike allasutuste töö tagamine nende struktuuri muutmata ning olulisemate munitsipaalkollektiivide ja kolmanda sektori katusorganisatsioonide tegevuse jätkuv toetamine. Programm „Süvamuusika Eestis” keskendub järgmisest aastast vaid suuremate muusikafestivalide ja -konkursside toetamisele. Endiselt jätkub heliloomingu tellimise riiklik toetamine. Summa osas küll aastatagusel tasemel, kuid jätkuvalt toetatakse eraõiguslikke kontserdikorraldajaid ja muusikakollektiive, mis peab tagama selle regionaalselt ja interpreetidele olulise tegevuse jätkumise ka rahaliselt rasketel aegadel. See tähendab meie kultuurile oluliste muusikafestivalide jätkuvat elusolemist. Lisatoetused tulevad kindlasti ka kultuurkapitali kaudu, mis on samasugune riigi ja maksumaksja raha nagu kultuuriministeeriumi eelarve.

Eesti Filmi Sihtasutusele oleme filmitootmiseks arvestanud 60,33 miljonit krooni. Jätkub programm „Eesti film 100” ja uue algatusena toetame 700 000 krooniga „Eesti Nukufilmi 50” üritusi. Miljoni krooniga jätkame projekti „Kino tuleb tagasi”, mistõttu on kino toodud juba paljudesse paikadesse ja mis on oma eesmärki täitmas. Tuleb Pimedate Ööde filmifestival ja Pärnu antropoloogia festival, teeme rahvusvahelist filmikoostööd ning lastefilme.

Kultuuriruumi riiklik toetus jätkub ka järgmisel aastal. Senisest küll pisut väiksemas mahus, kuid Setumaa programmi, Kihnu kultuuriruumi ja sihtasutuse Kihnu Kultuuriruum, Mulgi Kultuuriinstituudi, Lõuna-Eesti keele ja kultuuri toetamine ning tänavu alguse saanud Saarte pärimusliku kultuurikeskkonna toetamine ei katke. Siiski on ruumi ka uutele algatustele kultuuripärandi valdkonnas, järgmisel aastal on see täienemas programmiga „Peipsiveere vanausuliste kultuur”, mille käivitamiseks oleme planeerinud 300 000 krooni.

Elutähtis teema on Euroopa fondidest taotletav raha. Muuseumiaasta eel oleme alustanud pea 1,4 miljardit maksva Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehitusega, milleks loodame tõukefondist lähiajal saada 500 miljonit. Kultuuriministeeriumi esitatud eelnõus on järgmise aasta eelarves taganud suurem osa meile teadaolevate Euroopa Liidu tõukevahenditest taotlevate projektide kaasfinantseerimise, mille tarbeks on 26 miljonit krooni. Nimekirjas on Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Meremuuseum, Harjumaa Muuseum, Mahtra Talurahvamuuseum, Läänemaa Muuseum, Saaremaa Muuseum ning Pärnu Muuseum. Meremuuseum sai hiljuti tänu välisabile valmis esimese etapi ehitustööd, mis maksid kokku ligi 45 miljonit krooni, millest 30 miljonit  saadi Euroopa Liidu tõukefondidest ja 14 miljonit kultuuriministeeriumi eelarvest. Pikisilmi ootame siseministeeriumi juhitava komisjoni töö algust, et planeeritud riikliku tähtsusega kultuuriobjektid saaksid rahastatud ja ehitused võiksid alata.

Muinsuskaitsele annab järgmisel aastal tuntavat lisatuge Norra ja Euroopa majanduspiirkonna finantsmehhanism, mis mõeldud Eesti arhitektuuripärandi, eeskätt mõisates tegutsevate haridus- ja hooldusasutuste restaureerimiseks. Selle kaudu saame järgmisel aastal mõisakoolimaju renoveerida 49 miljoni krooni eest, kogu muinsuskaitsele on planeeritud kokku üle 53 miljoni krooni.

Küllap tunnetasid paljud kultuurinimesed, et suvi, loomingulise energia ammutamise aeg, oli seekord teistsugune. Kära kultuurkapitali rahajaotamise ümber kahjustas kultuurirahvast. Olid need katsed kapitali seaduse muutmiseks, rahavoogude pidurdamiseks või millekski muuks, on raske öelda. Pean vajalikuks veel kord kinnitada, et kultuurkapitali süsteem toimib enamasti hästi ja neid alustalasid majanduselu keerulistel aegadel ei muudeta. Võib arutada filosoofiliselt allikate üle, kust raha kultuurkapitali jõuab. Kuid hakata lammutama süsteemi, mis toimib, ilma paremate alternatiivide väljapakkumiseta on lihtsalt lühinägelik. On selge, et järgmisel aastal surve toetuse saamiseks kultuurkapitalist kasvab, konkurents läheb tihedamaks ning toetust leiavad hästi läbi mõeldud ja ette valmistatud projektid.

Kultuuri rahastamise võtmeküsimuseks on mõtteviisi muutus. Prognoosid ja strateegiad ei ole meile taganud kultuuri piisavat rahastamist. Praegu menetluses eelarve eelnõu on koostatud augustikuise majandusprognoosi tuules, samas tuleb pea iga päev uudiseid nii välis- kui kodumaalt, mis viitavad aina keerulisematele aegadele.

Kultuuriinimesena ei prognoosi ma majanduse tulevikustsenaariume, vaid lõpetan lootuses, et eesti kultuur jääb elama. Sest vaid selline riik ja rahvas jääb ellu, kelle kultuur elab ja on jätkusuutlik.