Eesti feministide eelkäija Marie Reisik 130

EVELIN TAMM

„Täna oli lehes sees, et naisterahvaid enam ülikooli ei võeta. Saab näha, mis nendega saab, kes juba sees on,“ kirjutas kahekümneaastane Marie Tamman 1907. aasta suvel Peeter Reisikule, kes õppis Tartu ülikoolis juurat. Järgmise aasta kevadel asus noor naine südame põksudes Pariisi poole teele. Kuid Marie Reisiku kujunemine eesti feminismi ja naisliikumise juhtivaks tegelaseks ei saanud alguse Pariisi vabameelses õhustikus, tugev alus oli sellele pandud juba tema varases lapsepõlves.

Marie Tamman oli sündinud 6. veebruaril 1887. aastal Kilingi-Nõmmel, samal aastal, kui Viljandis hakkas ilmuma Lilli Suburgi naisteajakiri Linda. Juba 1882. aastal oli Suburg asutanud Pärnusse esimese eestimeelse tütarlastekooli ja see ei saanud Marie edumeelsetele vanematele teadmata olla. Kuid selleks ajaks, kui Marie kaheksa-aastaseks sai ja kooli läks, oli vahepeal Viljandisse kolinud Suburgi tütarlastekooli hiilgeaeg läbi. Valik langes venekeelsele Pärnu tütarlaste gümnaasiumile. Samas koolis olid kunagi õppinud ka Lydia Jannsen ja seesama rahva seas tuntud naisõiguslane, kirjanik ja õpetaja Lilli Suburg.

Marie isa Tõnis oli edukas linakaupmees, kellel Kilingi-Nõmmel oli kolm maja. Töö viis teda tihti välismaale ja koolivaheaegadel sai Marie isaga kaasa sõita. Kilingi-Nõmmel Tammanite kodus käis tuntud kultuuritegelasi, nende hulgas helilooja-organist Miina Hermann ja laulja Aino Tamm.

„Seisin kooril Miina Hermanni kõrval. Lapselikus alateadvuses värises aukartus „Naine tohib ja võib kirikus orelil mängida.““ Nii meenutab Marie Reisik koguteoses „Anna Haava. Miina Hermann. Aino Tamm. 70 a sünnipäevaks“ kohtumist eesti esimese naishelilooja Miina Härmaga.

Ka Aino Tamm ööbis Saarde kirikus esinemiste ajal Kilingi-Nõmmel Tammanite kodus ja Marie sai jälle proovides juures olla. Need esimesed talurahva hulgast sirgunud haritud ja ilma näinud muusikud, mõlemad ka Lilli Suburgi kooli õpilased, andsid noorele neiule julguse ise elult midagi enamat tahta kui Kinder-Kirche-Küche , s.t lapsed, kirik ja köök, nagu naise rolli tookord saksa kultuuriruumi eeskujul selgitati.

1902. aastal Marie isa suri, ema Liisast sai perekonnapea. Vanim lastest Marie oli siis alles viisteist aastat vana. 1904. aastal lõpetas Marie gümnaasiumi. Ta oli lugenud palju Euroopa moodsat kirjavara ja õppinud hoolega prantsuse keelt. Pidudel tantsida ta ei tahtnud, ikka leiti teda maailmaasjade üle filosofeerimas. Oli lootust, et tal avaneb võimalus teha eksternina õpetaja kutseeksam, kuid lootuseks see jäigi. Naiste õppimis- ja töötamisvõimalusi piiravaid reegleid muudeti pidevalt.

Kas siis ikkagi abielusadam? Kirjavahetus Peeter Reisikuga oli tihe. „Milline on ülikoolielu, mis Tartu seltskonnas toimub, kuidas eksamitega läheb?“ uuris Marie Peetri käest. Peeter kirjutas esimestest naisvabakuulajatest loengutes, kuidas nad käituda ei oska ja kogu auditooriumi meeleolu pea peale keeravad. Ta kirjeldas Aino Tamme naeruväärsust, kui too rahvarõivastes esinedes furoori oli tekitanud.

„Ülikooli asjus ei ole ma ikka veel kindel, mis tehakse. Kui ma teaks, et meid [naisi] välja aetakse, siis lähen sügise teen ladina eksami ära, ja aidaa väljamaale.” Marie kaalus armastuse ja õpingute vahel, kuid ei olnud nõus oma vabadusest loobuma. Kehtiva Balti eraseaduse järgi oli naine mehe alam, kellel isegi oma varanduse üle otsustamisõigust ei olnud. Aino Tamm, Miina Hermann, Lilli Suburg – nad kõik olid samuti vallalised naised.

1908. aasta aprillis läks Marie Riia kaudu Pariisi, et õppida Alliance Française’i kursustel prantsuse keele õpetajaks. „Armas, ma olen praegu heas tujus. Täna oli kirjalik eksam. Kõige tähtsam ja kõige raskem. Ja ma olen ta hästi ära teinud. Üks parematest,“ kirjutas Marie 29. juulil Peetrile. Peagi oli ta, diplom taskus, Pärnus tagasi.

Marie asus innukalt tööle Torma kihelkonnakooli õpetajana. Esimest korda elus oli ta täiesti iseseisev. Tal oli oma korter ja väike Torma kool, kus ta oli ainuvalitseja. Tööd oli palju ja lapsed toredad, kuid külaelu armetus muutis elu peagi tüütuks ja vaimselt väljakannatamatuks.

1910. aasta alguses kolis Marie kultuurielust pulbitsevasse Tartusse. Sai tööle Tartu kõrgema algkooli õpetajana ja jäi sellesse ametisse pikkadeks aastateks. Juba 1907. aastal olid Tartu hakkajamad naised asutanud naisseltsi ja ka Marie oli olnud üks seltsi asutajatest, kuid siis peamiselt tänu sõbranna Leena Grossi tagant tõukamisele. Nüüd sai Mariest üks seltsi eestvedajatest. Kui 1911. aastal hakkas seltsi häälekandjana ilmuma kuukiri Naesterahwa Töö ja Elu, võttis Marie peatoimetamise enda kanda.

Sellest alates on võimalik jälgida samal aastal advokaat Peeter Reisikuga abiellunud Marie Tamman-Reisiku kujunemist Eesti naisõiguslaste eestkõnelejaks. Osava poliitikuna oskas ta hoida mõõdukat, kuid lahtist joont, tema ajakiri kaasas kirjutajaid kogu poliitilise spektri ulatuses.

Marie Reisiku tõeline tähelend, mis tõstis ta Eesti iseseisvusaastate naisliikumise juhiks, algas 1917. aasta esimesel naiskongressil. Seal sõnastas ta naisliikumise tegevussuunad ja tuli välja ideega asutada Eesti Naisorganisatsioonide Liit (hilisem Eesti Naisliit). Esimesest eesti naiste kongressist, meie naisajaloo ühest olulisest suursündmusest möödub tänavu sada aastat. Vaid paar kuud varem olid Eesti naised saanud hääleõiguse ja sellega osutus võimalikuks naiste võrdväärne osalemine poliitikas. Esimeste valitud naistena võtsid ajutise maapäeva tegevusest osa Anna Leetsmann ja Alma Ostra-Oinas. Marie Reisik kandideeris 1919. aastal Asutavasse Kogusse, kus ta aasta hiljem kõrvuti teiste tuntud naistega kirjutas alla Eesti põhiseadusele.

1920. aastal peetud II eesti naiste kongressil asutati Eesti Naisliit ja Reisik valiti liidu juhatajaks. Ta oli naiste hulgas vaieldamatu autoriteet ja asus suure hooga naisliikumist edendama. Hiljem V ja VI riigikogu valimistel õnnestub tal koguda rohkem hääli kui sama erakonna juhtival poliitikul Jaan Tõnissonil. Sellise suurepärase tulemuse olid teinud võimalikuks naiste ühine pingutus ja sihikindel tegutsemine.

Marie Reisik ehitas üles vaba Eesti riiki kõrvuti paljude teistega läbi kogu iseseisvusaja, kuni Nõukogude väed 1939. aastal Eesti okupeerisid. 1940. aastal Naisliit likvideeriti ja 1941. aasta segastel augustipäevadel suri Marie Reisik Tallinna keskhaiglas vaid mõni päev pärast oma mehe surma.

Eesti poliitilise mõtte arengus on Marie Reisiku pärand ääretult mitmekesine ja alles ootab avastamist. Palju on arutatud Konstantin Pätsile mälestusmärgi püstitamist, kuid minu ettepanek on püstitada ausammas Marie Reisikule. Marie Reisik oli teerajaja, esimese põlvkonna naispoliitik, kelle mõõdukas joon ühendatuna julguse ja väga hea koostööoskusega väärib austust ja on eeskujuks.