Eesti ajaloo mälu- ja valukohad

Elutervet ja loodetavasti ka diskussiooni algatavat skepsist Eesti ajaloo müütide ja käibetõdede vastu leiab Andres Adamsoni raamatust omajagu.

MART KULDKEPP

Hoolimata pealkirjast ei ole siin siiski tegu Eesti kooliajaloo otsese kriitikaga (kuigi huvitav oleks teada, millises osas see „viha, eelarvamuste ja valehäbi“ all kannatab), vaid omamoodi ühemeherünnakuga Eesti ajaloo kaheldava väärtusega käibetõdede vastu. On see tõsi, et eestlastel on võrreldes soomlastega läbi ajaloo ikka halvemini läinud? Kas halvad ja head ajad Eesti ajaloos olid tõepoolest halvemad või paremad, kui mõned teised? Kui palju on Eesti ajaloos üldse eestlastest enestest olenenud? Kooliajaloole vastandudes võtab Adamson nende küsimuste üle arutledes ka ise dotseeriv-õpetajaliku positsiooni, kohkumata tagasi ühele-teisele näpuga näitamast, kuid samal ajal ühtlasi lugejat kaasa- ja väljakutsudes. Tulemus on tihti inspireeriv, seda ilmselt suuresti tänu autori pikaajalisele õpetaja- ja õppejõukogemusele. Midagi uut ja huvitavat leiab siit igaüks, kui tahes hästi ta ka varasema Eesti ajalooga kursis ei oleks.

Loetelu neist Eesti ajaloo vastuolulistest küsimustest, milles Adamson peavooluga võrreldes eriarvamusele jääb, on pikk ja mitmekesine. Siinkohal valik ketserlikest väidetest, mille lähemate põhjendustega võib raamatu vahendusel tutvust teha: üldjoontes on eestlastel ajaloos läinud hästi (lk 10-11), mingit pärisorjust ei olnud enne XVII sajandi „vana head Rootsi aega“ (lk 14), eestlaste kesk- ja uusaegsed esivanemad ei olnud mingi looduslähedane metsarahvas (lk 18), allajäämine Balti ristisõjas tõi muinaseestlastele kaasa „rahulikumad olud ja suurema stabiilsuse“ (lk 76), Karl XII oli „sõge sõdurkuningas“, kes „reetis Eesti- ja Liivimaa ja Soome“ (lk 85) ning Rootsi võim üleüldse oli „piiratud ja kolkalik“ (lk 101), venestusajal oli head rohkem kui halba (lk 120, 171), Venemaa naabrus pole olnud eestlaste jaoks halvem, kui seda oleks olnud mõne teise suurriigi oma (lk 174), sõdadevahelise aja Eestit ei saa mööndusteta pidada demokraatlikuks riigiks (lk 293), loobumine vastuhakust 1939. aastal oli põhimõtteliselt õige otsus (lk 323), Nõukogude Liidu lagunemine ei olnud kaugeltki mitte paratamatu (lk 344–346).

Kõigis neis punktides võib autoriga nõustuda või mitte, kuid arutlemist peaks igal juhul jätkuma kauemaks. Samuti pole tegemist tühja provokatsiooniga: Adamson põhjendab oma väiteid (enam või vähem, kuidas kellelegi) loogiliste argumentidega, mida lugeja saab omaks võtta või ümber lükata. Kui üldistada, siis näib, et talle tähendab ajaloost „viha, eelarvamuste ja valehäbita“ rääkimine üldjuhul nähtuste taandamist rahvusvahelisele jõupoliitikale ja karmile majandusloogikale. See, kas niisugune käsitlus on alati õigustatud, on kokkuvõttes muidugi vaieldav, kuid igal juhul tuleb selle raamatu ilmumist tervitada. Ajaloo üle tulebki vaielda, selle aabitsatõdesid, sh koolis õpetatut, kahtluse alla seada ning loobuda kahtlemata ka vihast, eelarvamustest ja valehäbist.

Mis müüdimurdmise taustal mõnevõrra varju jääb, on kriitilise ajalookäsitluse aluspõhimõte ise – see, et ajalugu on vaja eelkõige uurida, mitte sellest lihtsalt kirjutada. Ajalooalastes vaidlustes jäädakse võitjaks allikakriitilise analüüsi toel, mitte paljalt kastist-väljaspool-mõtlemisega ning selles osas on raamat mõnevõrra ebaühtlane. Nagu Marek Tammel,1 on minulgi raske leppida allikaviidete pea täieliku puudumisega, ehkki populaarajaloo puhul pole see ootuspäratu. Eriti siin käsitletud vastuoluliste teemade puhul oleks vaja olnud vähemalt umbeski teada, millel autori väited põhinevad. Seal, kus on selge, et uurimistöö on korralikult tehtud, seisavad revisionistlikud seisukohavõtud võrreldamatult tugevamal pinnal, lugeja saab võimaluse huvi korral allikate juurde edasi liikuda ning seeläbi autori ja tema argumentidega palju viljakamasse dialoogi astuda. Raamatu nõrgemad küljed tulenevad suures osas allikakriitilistest puudujääkidest ning seeläbi oleks neid saanud ka parandada.

Üks silmahakkav näide. Ülal viidatud Marek Tamme arvustuses on juba juttu kummalisest segadusest, mis Adamsoni teoses valitseb mõistetega „rahvas“ ja „rahvus“, kuid mainimata jätta ei saa seda siingi. Mitme lehekülje pikkuses sõnavõtus kritiseerib autor mingisugust „hulka muidu tõsiseid ajaloolasi“ (keda?), kes ei saavat üle „lastehaigusest“ või „moeröögatusest,“ et vanad eestlased tuleb „mingiks rahvuse ja rahvustundeta koosluseks“ kuulutada ning „mingitest rahvustest kõnelemine enne uusaega [on] täiesti lubamatu moderniseerimine“ (lk 24-25). Tegelikkus näitavat hoopis, et ei ole „mingit alust pidada rahvaid ja rahvusi hilisuusaegseks leiutiseks“ (lk 26) ning väide, et muinaseestlased ei olnud mitte tänapäevases mõttes eestlased, olevat seejuures „lahtisest uksest sissemurdmine“ – ka saja aasta tagused eestlased ei ole ju tänapäevastega kõigiti sarnased (lk 27).

Lahtisest uksest sissemurdmises võib kahtlustada siiski autorit ennast, sest vähemalt mulle ei meenu küll ühtegi tõsist ajaloolast, kes sel viisil rahvaid ja rahvusi samastaks ning mõlemaid rangelt hilisuusaegseks nähtuseks peaks. Vastupidi, eesti keel pakub sõnadega „rahvas“ ja „rahvus“ suurepärase vahendi etnose ja natsiooni eristamiseks ning rahvuste teke ja rahvaste teke on vähemalt niisama erinevad nähtused nagu jalgratta leiutamine ja ratta leiutamine, ehkki tavakeeles võivad mõlemad sõnad üht ja sama tähendada.

Veel allikakriitikast. Rääkides Eesti eelajaloost, mis moodustab raamatu mahust märkimisväärse osa, sedastab Adamson, et ta ei kutsu üles „mitte midagi ega kedagi kriitikavabalt uskuma; samalaadseid suurejoonelisi teooriaid, nagu on Eesti puhul loonud Lennart Meri või Edgar Valter Saks, on pea igal kultuurrahval, ja omavahel need arusaadavalt ei klapi“ (lk 39). Siiski paistavad ka tema enda mõttekäigud kohati silma lennukusega, mis müütide murdmisele pühendatud raamatus näib kohatuna. Jällegi tahan rõhutada, et väiteid peab olema võimalik vettpidavalt tõestada, ebaselget päritolu oletustest ei piisa – olgu peale, et need kergitavad „küsimusi ja teemasid“ (lk 39) või seavad kahtluse alla (kahtlemata väär-) arvamust, nagu poleks Eesti varasema ajaloo kohta midagi huvitavat öelda.

Näiteks: kust me teame, et ristimiseelse perioodi kristlikud hauapanused ei olnud mõeldud maetute usu tähistamiseks, vaid „lihtsalt mood oli selline“ (lk 57)? Millistel allikatel saab põhineda arvamus, et ladinakeelse jutluse „mittemõistmise salapära andis sellele lihtrahva silmis täiendava võlu ja veenvuse“ (lk 105)? Kuidas on tõendatav, et eesti talupojad „tervitasid jesuiite kõikjal rõõmuga“ (lk 107)? Millistel arvutustel põhineb järeldus, et 1919. aasta maareformi ajal mõisad tükeldati „sotsiaalpoliitilistel põhjustel ja majanduslikku ratsionaalsust eirates“ (lk 63)? Pole võimatu, et kõik need väited peavad paika, kuid ainult sellest kahjuks veenvuseks ei piisa.

„Karl XII (pildil) oli sõge sõdurkuningas, kes reetis Eesti- ja Liivimaa ja Soome ning Rootsi võim üleüldse oli piiratud ja kolkalik“ on üks arvukatest ketserlikest väidetest, mille lähemate põhjendustega võib Andres Adamsoni raamatu vahendusel tutvust teha. David von Kraffti maal.

Wikimedia Commons

Samuti tuleb allikakriitikas olla järjekindel. Adamson märgib õigusega (kuigi siin võib teha mööndusi eri žanride osas), et vanapõhja saagakirjandust ei saa pidada usaldusväärseks ajalooallikaks, kuna tegu on „mitu sajandit hiljem kirja pandud (ilu)kirjandusega“ (lk 45). Ometi ei ole tal probleemiks vähimagi kahtlusvarjuta nentida, et „viikingi- ja keskaegses Skandinaavias hüppasid vanurid näljaajal ise kuristikku, et teistele mitte koormaks olla“ (lk 57) ning seeläbi korrata ammu ümber lükatud müüti, mille aluseks on täpselt ühest seesugusest ebausaldusväärsest saagast pärinev anekdoot.2 Nagu Adamson ise hiljem sedastab, siis „[a]jaloolane siiski ei tohi pimesi uskuda, peab rakendama elementaarsetki allikakriitikat, püüdma asjaolusid kontrollida, võrrelda konteksti panna“ (lk 301). Miks siis mitte kõikjal?

Lõpuks tuleneb osa küsitavusi ja vasturääkivusi ilmselt ka sellest, et mitmetel varasematel tekstidel põhinev raamat on jäänud korralikult uuesti läbi kirjutamata. Osalt on olnud tegemist varem Postimehes avaldatud artiklitega ning lk 61 nimetataksegi lugeja ees olevat teksti otsesõnu ajaleheartikliks. Teisalt on teksti sisse lipsanud kõnekeelset stiili, mis algselt võib pärineda loengumaterjalidest. Sellesse kategooriasse liigituvad sagedased väljendid „noh, hea küll“ (lk 14), „no vaat“ (lk 15, 51, 139, 142), „teate küll“ (lk 205), aga ka kurioosumid, nt „ärme vaata asjadele vaid tallinlasest autojuhi perspektiivist“ (lk 15). Leheküljel 241 seletab autor, et Konstantin Pätsi nimi käändub omastavas käändes Pätsi (mitte Pätsu), teisal aga võrdleb ise Esimese maailmasõja aegset Tsaari-Venemaad just nimelt „Pätsu-aegse Eestiga“ (lk 210). Keda siis õieti korrale kutsuda?

Mitme lähteteksti tõttu leidub raamatus omajagu kordusi, mis vahel langevad ühte pea sõna-sõnalt, nt lõigud Eesti linaekspordist Ameerika kodusõja ajal, kui maailmaturul puuvilla saada ei olnud (lk 154 ja 166) või kirjeldus rahvusriikide tekkimisest Esimese maailmasõja järel (lk 208, 235). Ortograafiavigu jääb silma vähe ja leheküljel 16 üllatatakse lugejat peaaegu terve lehekülje pikkuse ülikeerulise lausega.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et elutervet ja loodetavasti ka diskussiooni algatavat skepsist Eesti ajaloo mitmesuguste mälu- ja valukohtadega seotud müütide ja käibetõdede vastu leiab sellest raamatust omajagu. Kohati võiks seda olla veelgi enam, eriti varasema ajaloo käsitluses, kus autoril on kalduvus üleliia teise äärmusse kalduda. Ent ka XX sajandi ajaloost huvituv kriitiline lugeja tahaks teada, kuidas oleks võimalik edasi või pigem just sügavuti minna.

Eesti ajaloo ikonoklasmina jääb see teos muidugi poolele teele, seda nii ülal kirjeldatud allikakriitilistel põhjustel kui ka teatud lünklikkuse tõttu. Ainult põgusalt on käsitletud XVII sajandit; peaaegu käsitlemata on jäänud 1905. aasta revolutsioon, II maailmasõda jm XX sajandi tähtsad sündmused. Samuti on leidnud tähelepanu peamiselt poliitiline, osalt ka sotsiaal- ja majandusajalugu, kuid kultuuri ja ideede ajalooga on kokkupuuteid vähe. Sellest hoolimata ei ole põhjust kahelda, et raamat täidab eeskujulikult oma peamise ülesande panna lugeja mõtlema. Arvatavasti ei ole kaugel seegi aeg, kui mõni uuelaadne tõlgendus ka koolide ajaloo õppekavadesse jõuab.

1 Vt Marek Tamm, Vikerkaar loeb. Eesti ajalugu populaarses võtmes. https://kultuur.postimees.ee/6416684/vikerkaar-loeb-eesti-ajalugu-populaarses-votmes

2 Vt Birgitta Odén, „Ättestupan – myt eller verklighet?“. Scandia 62:2, 1996, 221–234.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht