Digikultuur – boring as shit?

Tänane reaalsus on, et e-Eestit, mis paljudes muudes eluvaldkondades pulbitseb ja on kõiki oma loorbereid väärt, kultuurivallas ei eksisteeri.

INDREK IBRUS

Digitaalne kultuur. Ma olen selle osaga kultuurist tegelenud uurijana tubli 15 aastat, aga mida aeg edasi, seda vähem saan aru, kuidas ühiskond sellesse valdkonda suhtub. Digi- tähendab Eestis midagi progressiivset, siin soovitakse olla väga „digi“ ja sellega praalida. Digi- on meile nii välispoliitiline kaitsekilp kui ka sabasulg. Võimet olla digiasjades kõneisik tõlgendatakse siin riigis reeglina kõva poliitvaluutana. Sest digi- on aus ja ehe ja tulevik.

Kui sellele eesliitele liita sõna „kultuur“, siis midagi muutub. Ühtäkki, kuhtub kogu riikliku digientusiasmi lai vaade ning heal juhul käsitletakse esilekerkinud digitaalseid kultuurinähtusi kui toredaid mänguasju, halval juhul aga läheb aga nii, nagu pahatihti kultuuriga üldisemalt – seda vaadeldakse vaid kui kulukat avalikku teenust. Kui kogu ülejäänud digiasjandus on prioriteet ja suuresti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) suunata, siis digitaalsete väljendusvormidega tegelemine tõrjutakse kultuuriministeeriumi rüppe, kus sellega midagi peale ei osata hakata. Nii jääbki see orvuna kahe ministeeriumi vahelisele hallile tühermaale. Digikultuur on mõlemale boring as shit, kui parafraseerida tuntud skandalisti.

Alljärgnevalt väidan, et sellises riigihalduslikus nõutuses ja jagamatuses on üksjagu inertsi sees. Alustagem MKMist või täpsemalt: majanduskesksest lähenemisest digikultuurile. Selle spetsiifika on, et enamasti on see teadvustamata. Sest kuigi kultuuriga üldjuhul tegeleda ei taheta, tegeletakse sellega siiski kogu aeg. Mina näiteks jälgin sotsiaalmeedias Euroopa Komisjoni püüdlemisi digitaalse ühisturu nimel. Ja huvitav on see diskursus. Nimelt on enamasti selles kõneks kultuur – kuidas eurooplased paremini filmidele, telesaadetele, muusikale jm kultuurivormidele hästi ligi saaksid, kuidas see suurem turg audiovisuaalkultuuri ergutaks jms. See tähendab: kultuur on see, mis peab ühisturu käima tõmbama, kultuur veab tehnoloogia ja turu arengut. Audiovisuaalkultuur on see, mis täidab enamikku internetiliiklusest, kujundab mobiiltelefonide ekraane ja motiveerib investeeringuid virtuaalreaalsuse tehnoloogiaisse. Loomemajanduse uurijad on seda muidugi alati väitnud, kuid majanduspoliitika operatiivtasandil püsib see üldjuhul teadvustamatuna.

Selline teadvustamatus ei ole aga süütu, see avaldab negatiivset mõju nii kultuurile, majandusele kui ka ühiskonnale laiemalt. Kultuuri ja tehnoloogia suhe on kompleksne – akadeemilised uurijad kirjutavad neil teemadel tavaliselt üsna pakse raamatuid. Eesti majandus- ja kultuuripoliitika tegijaile taandub see aga tavaliselt lihtsaks küsimuseks, kuidas kultuuri erastada. Kuidas käivitada noil teemadel idufirmasid, mis kultuuri vahendamise väljakujunenud kultuuriinstitutsioonidelt üle võtaks? Kuidas muuta ka kultuur nõnda ekspordiartikliks, GDPsse panustajaks, Eesti digieduloo illustratsiooniks?

Selline positsioon ei ole maailmas ainulaadne – ei, see on üsna tüüpiline, ehkki võimendatud versioon California ideoloogiast. See maailmapilt, nii nagu mõiste autorid Richard Barbrook ja Andy Cameron juba 1995. aastal kirjeldasid, kombineeris libertaristlikke ja neoliberalistikke ideid 1960ndatest pärit vasakpoolse kontrakultuuriga, mida aitasid omavahel põimida õhukese riigi ideoloogia ning tehnoloogiline determinism. Sellelt pinnalt kasvas välja nüüdisaegse idufirmade liikumise üks alusarusaamu, et üleilmsel online-turul lobedalt toimetavad ettevõtted on justkui ka vabastajaid – liigsest bürokraatiast, iganenud reeglitest, riikidest ja ajaloost, kohustusest maksta makse jms.

Äpp äpi haaval

Tuntud tehnoloogiasektori kriitik Jevgeni Morozov on sellist maailmavaadet nimetanud ka solutsionismiks – viidates selles sisalduvale usule, et tehnoloogia abil on võimalik lahendada enamik maailma probleeme, äpp äpi haaval. Probleem on siin aga selles, et erinevad rakendused, tehnoloogiad või platvormid võidavad turul eri põhjustel, mitte tingimata seetõttu, et konkreetne lahendus on inimkonna tulevikule optimaalseim. Sadade võidukate lahenduste vahel ei teki mõtestatud süsteemi ega suurt pilti. Enamasti on iga lahendus efektiivne vaid oma kontekstis, laiem mõju on pahatihti ambivalentne.

Morozov näitas The Guardianis äsja (11.09), kuidas online-äri idufirmad on üha maiamad avaliku raha järele ning valitsejatele näib seejuures avaliku sektori teenuste neile erastamine esiotsa soodus lahendus. Ometi pole sellised tehingud pahatihti kestlikud. Kui kasumlikkus kahaneb või ehk ka monopolistaatus saavutatud, on valitseja hädas, sest nüüd kujundab avalikku teenust erasektor ja seda ennekõike omaenda huvidest lähtuvalt. Kui nii peaks minema ka kultuuriteenustega, tähendab see, et kultuur ei arene enam omaenda loogikast, vaid tehnoloogiasektori vajadustest tõukuvalt.

Nagu juhtiv infoühiskonna uurija Robin Mansell paari aasta eest ilmunud raamatus „Imagining the internet“ („Internetti ette kujutades“) näitab, tõukavad tehnoloogia ja ühiskonna arengut kujutelmad, mis tema järgi saab jagada kaheks – nn eksogeensed ja endogeensed. Eksogeensed on omased domineerivale neoklassikalisele majandusmudelile, mille järgi on tehnoloogiline innovatsioon majandusele n-ö süsteemiväline üllatus – kui see ootamatult tekib, paiskab see turutasakaalu segi, kuid tagab innoveerijale edu nii kauaks, kuni ülejäänud majandus antud innovatsiooni absorbeerib. Selle kujutelma järgi on tehnoloogiline innovatsioon justkui autonoomne süsteem, mille erilises võimuses on kogu ülejäänud majandust ja ühiskonda vedada.

Ent endogeense vaate järgi on tehnoloogia vaid komponent kompleksses süsteemis, mille evolutsiooni tingib selle lugematute allsüsteemide (institutsioonide, organisatsioonide, kogukondade, subkultuuride, kunstivaldkondade jne) interaktsioon, kus kõigil võivad olla väga erinevad huvid, eesmärgid, arusaamad, tulevikuvisioonid. Orgaaniliselt arenevas ühiskonnas võetakse seda komplekssust arvesse ka innovatsioonipoliitikas – otsitakse arenguimpulsse, ka näiteks kultuurilisi vajadusi, mis muutusi veaks. Sellise lähenemise eeliseks on arengu tasakaalustatus – tehnoloogiline innovatsioon ei ole ühekülgne, ei tule teiste valdkondade arvelt, nende arenguloogikat eirates.

Miks see on oluline? Sest ka riigi majanduspoliitika perspektiivist ei peaks kultuur olema boring as shit. Sest kui praegu kuumimaks tehnoloogia­uudiseks on, et uuel iPhone’il puudub kõrvaklappide auk, on see meeldetuletus, et tarbetehnoloogia üks peamisi funktsioone on teenindada kultuuri – antud puhul muusikahuvilisi. Sestap taas: kultuurivormid ja -praktikad veavad innovatsiooni ja teevad seda mitmekesisel viisil. Sestap ei peaks kultuur olema MKMile tingimata vaid üks tüütus, vaid nn rahvusliku innovatsioonisüsteemi oluline komponent.

Millal on kultuur tegelikult uuenduslik?

Selle mõistmine ei peaks aga viima järjekordse loomemajanduse inkubaatori­projektini, kus start-up’id kultuurile lihtsalt peale lastakse eesmärgiga lõpuks GDPd tõsta. Ei, see tähendaks kultuuri enda innovatsiooniambitsioonide toetamist – küsimust, kuidas muutuks kultuur mitmekesisemaks, maailma­tajusid avardavamaks, sildu ehitavaks. Ehk küsimust, kuidas kultuur ühiskonna dünaamilisemaks muudaks. Ja siin tuleb ikkagi mängu kultuuriministeerium ja teised kultuuriinstitutsioonid, sest nemad peavad ära tundma, millal on kultuur tegelikult uuenduslik, millal lisab digitaalne olemine kultuuri väärtuslikku, uusi perspektiive, uut hingamist.

Milline on digitaalse kultuuri potentsiaal konkreetselt, võrreldes eelnenud kultuurivormidega? Bittideks ja baitideks muundatud kultuuri esmane potentsiaal on olla sünteesiv, seostada representatiivseid mooduseid – tekste, pilte, helisid jne –, võimaldades nii uut laadi multimodaalset, transmediaalset jms poeetikat. Võrguplatvormidel hüpertekstuaalselt lingitud kultuuril on ühelt poolt kultuuri siduv ja teiselt poolt „lugejaid“ võimestav potentsiaal – igaüks saab valida oma loo ja teemade järgnevuse. Kolmandaks kaasneb digikultuuriga osaluskultuuri potentsiaal – igaühe võimalus kultuuri loomes ja ümberkorraldamises kaasa lüüa. Neljandana on viimasel ajal lisandunud ka potentsiaal virtuaal- või liitreaalsuse rakenduste abil keskkonda teistmoodi tajuda, alternatiivreaalsuses uusi elamusi kogeda. Oluline on ka digikultuuuri andmebaasilisus – võime koondada ja filtreerida suuri andmemahte, juurdepääsu kultuuri varamule. Kõigi nende võimaluste kombinatsioonis oleks võimalik jõuda uutmoodi poeetikani, avada elu ja ühiskonna uusi tahke.

Ometi on seda potentsiaali tõestavaid tugevaid näiteid vähe. Nii maailmas laiemalt kui ka Eestis. On olnud põnevaid katsetusi ja eksperimente, on üksikute aktivistide tööst sündinud väärt andmebaase, on olnud omapäraseid hüpertekstuaalseid kirjandusteoseid, interaktiivseid videoid ja asukohapõhiseid heliinstallatsioone, on liitreaalsuse eksperimente ja transmeedia telesarju. Kuid kõik need üksikkatsetused on ajas pigem haihtunud, nende mõju Eesti kultuuri keskustelule, meie enesekohasele diskursuselele on seni jäänud tagasihoidlikuks.

Mis on selle põhjus? Ma pakun, et taas kord see olek vahealadel, kultuuri institutsionaalsetel tühermaadel. Pole laiemat toetust, pole tuge, pole institutsionaalset raami. Enamik neist üksikkatsetustest on võrsunud kõrgharidussektori toel, suuresti üliõpilastöödena. Relevantseid õppekavu Eestis ka tõesti on, ennekõike Tartu kõrgemas kunstikoolis (meedia- ja reklaamidisain) ja Tallinna ülikoolis (ristmeedia filmis ja televisioonis, digitaalsed õpimängud). Samal ajal kui tudengid tööjõuturule lähevad, ootavad neid küll tegemised reklaamisektoris, kuid tõeliselt suurejooneliseks kunstitegemiseks pole meetmeid, programme ega muid aluseid. On väikesi satelliitmeetmeid (Eesti filmi instituudi toetused filmide ristmeedia turundusprojektide loomiseks), on võimalik taotleda riigi infosüsteemide ametist vahendeid mäluasutuste e-teenuste arendamiseks, mida mitmed muuseumid üritavadki. Aga see kõik tähendab, et digikultuur on funktsoonilt sekundaarne – mõeldud väljakujunenud valdkondade toetuseks ja laienduseks.

Palju pole olukord parem ka kultuuripärandi digiteerimisega. Selle tarvis on tekitatud uhkeid strateegiaid ja arengukavu, viimati paari aasta eest. Kuid reaalselt on mäluasutuste eelarvetes selleks otstarbeks vahendeid ette nähtud vaid näpuotsaga. Teosammul liigutakse eesmärgi poole kasutada digiteerimiseks ära mõne miljoni jagu Euroopa Liidu struktuurituurifondide raha. Kuid ka see fakt ise on kõnekas – omakultuuri tõeliselt kättesaadavaks ja taaskasutatavaks tegemiseks loetakse sente ning panustatakse teiste riikide toele. Seda ajal, mil enamik teisi, ka Ida-Euroopa maid, investeerib ainuüksi filmipärandi digiteerimisse kümneid kordi suuremaid summasid. Ilma digiteeritud alusmaterjalita ei sünni aga ka uuskasutust, ei sünni digikultuurile omaselt sünteetilist uut.

E-riigiks ka kultuurivallas

Tänapäeva reaalsus on, et e-Eesti, mis paljudes muudes eluvaldkondades pulbitseb ja on kõiki oma loorbereid väärt, kultuurivallas ei eksisteeri. Digikultuuri osas ei ole Eesti eesrindlane, vaid pigem vaikne põlveotsas nokitseja. Meil on oskajaid inimesi ja teadlikke tegijaid, kuid puudub süsteemne pealehakkamine ja mastaap. Olgu selle tõestuseks kas või hiljutine EASi virtuaalreaalsushange e-Eesti showroom’i tarvis – tehniliselt üsna lihtsakoelist projekti üritati teadlikult välismaale suunata, sest Eesti valdkondlikust suutlikkusest lihtsalt puudus teadlikkus. Usuti, et ei osata.

Mastaabi aga omakorda tagab ikkagi süsteemsem tellimine. Paari aasta eest Suurbritannias läbi viidud uuring osundas selgelt, et BBC, Channel 4 ja teiste avalik-õiguslike asutuste teadlik ja riskialdis ristmeediaprojektide tellimine Briti digiagentuuridelt on aidanud kaasa selle sektori edasisele rahvusvahelisele edule. Aga brittidel on ka Nesta – innovatsioonifond, mis suunatud ettevõtmistele, mis potentsiaalilt head. Ehk mis paljuski lähtub just ülal kirjeldatud endogeensest vaatest innovatsioonile – vaid majanduslikult orienteeritud innovatsiooni tuleb terviksüsteemis tasakaalustada ka otseste panustega uuendusse hariduses ja kunstides. Ja see ongi mu ettepanek: selmet koormata riigieelarvet aina uute teatrimajadega, on aeg uueks selgeks rõhuasetuseks kultuuriuuendusel. Ka meil on vaja institutsiooni/programmi/skeemi/meedet, mille põhifunktsiooniks oleks investeerida kultuuri­innovatsiooni.

See ei peaks tingimata olema institutsioon, aga institutsioonidel, kus eriteadmine saab akumuleeruda, on kultuurile alati laiem mõju kui mõnel rahastusmeetmel. See ei pea tingimata olema eraldi institutsioon, võib-olla mahuks see ka näiteks kulka või ERRi külge, kuid vanad institutsioonid on rajasõltuvuslikud ja nende pööramine uute lisaülesannete suunas, mis põhitegevuste kõrvale seatud, ei pruugi hästi õnnestuda.

Peamine on anda ka digikultuurile võimalus primaarsuseks, mitte sekundaarses rolliks teiste valdkondade toetajana. Aeg on kasvada e-riigiks ka kultuurivallas.

29.–30. septembrini leiab Tallinna ülikoolis aset rahvusvaheline konverents „Culture 4D“, kus kõneaineks digikultuuri areng Euroopas. Konverentsi korraldab TLÜ koos kultuuriministeeriumi ja Euroopa Nõukoguga.