Demokraatia suured allhoovused ja Eesti

EKRE välistamine on vaid valimiseelne žest, peavoolu parteide sisse vaadates on ilmne, et tegelikud väärtusbarjäärid ja punased jooned on märksa hapramad.

TÕNIS SAARTS

Vaadakem tõele näkku: Eesti valimised ei paku Euroopas suurt kellelegi huvi. Erandiks võivad olla ainult meie lähinaabrid. Asi pole ainult meie väiksuses, vaid ka selles, et meie valimiste juures puudub vajalik intriig ja dramaatika. Väljastpoolt vaatajale pole ju vahet, kas võidavad veidi vaskpoolsemad või parempoolsemad liberaalid (Keskerakond või Reformierakond).

Vaadeldes Eesti valimisi suuremas pildis näeme siit ometi peegeldumas kolme suurt allhoovust, mis vormivad XXI sajandi demokraatiaid nii meil kui mujal: 1) parempopulismi esiletõus, 2) erakonnademokraatia ebastabiilsuse kasv, 3) digitaalse võrgustikdemokraatia kõikemuutev mõju. Meie õnneks pole me veel neist kolmest suundumusest nii tugevalt ja kahjustavalt mõjustatud kui mõni muu Euroopa demokraatia. Kuid see ei pruugi nii jääda.

Kas parempopulismi tõus on tegelik oht või kujuteldav tont?

Parempopulistidel läheb Euroopas hästi. Tuntud Ameerika politoloogid Ronald Inglehart ja Pippa Norris¹ on täheldanud, et viimase 15 aastaga on parempopulistide toetus üle Euroopa summaarselt kerkinud 6%-lt 12%-le, s.t kasvanud kaks korda. Selles kontekstis ei paistagi EKRE kolmekordne populaarsuse kasv üllatav. Võib-olla on tähelepanuväärne vaid kiirus, millega on oma populaarsust kasvatatud. Euroopast ei tule meelde ühtegi teist paremradikaalset erakonda, mis oma reitingut kõigest kolme-nelja aastaga nii suurel määral oleks kergitanud.

Kes on siiski need parempopulistid, kellest juttu? See määratlus koosneb kahes poolest. Ühelt poolt on tegemist ultrakonservatiivsete parempoolsete parteidega (radical right), kes rõhuvad rahvuslusele, Euroopa Liidu vastasusele ja on kriitilised immigratsiooni ja ühiskonna suureneva kirevuse suhtes. Teisalt kasutatavad nad oma sõnumi rahvani viimiseks populistlikke kommunikatsioonistrateegiaid. Defineerin siinkohal populismi kui ideoloogiat, mis põhineb „korrumpeerunud“ eliidi ning „puhta ja õilsa“ rahva vastandamisel, kusjuures populistid on need, kes lubavad „võimu rahvale tagasi anda“.

Läänes nähakse parempopulistide tõusu taga nii majanduslikke kui ka kultuurilisi faktoreid.² Nimelt kardab vähem kvalifitseeritud tööjõud, et globaalse turu avatus röövib neilt viimasegi konkurentsieelise ja sisserändajad viivad palga alla. Sellele lisandub veel kultuurisõja mõõde: vastuhakk vasakliberaalsete sallivust ja avatust propageerivatele väärtustele. Kõik eeltoodu kehtib ka Eesti puhul. EKRE toetuse kantsiks on kujunenud nn teine Eesti: vaesem, vähem optimistlikult tulevikku vaatav, väljaspool suuremaid linnu elav ja end Toompea poliitikutest mahajäetuna tundev valijaskond. Peale selle ei tasu alahinnata ka kultuurisõja dimensiooni, kus avatust ja sallivust rõhutavat väärtusliberaalsust ei tajuta millegi orgaaniliselt Eesti ühiskonnast välja kasvanuna, vaid meile väljastpoolt, s.t Euroopast, peale surutud meelsusena. Just viimati mainitud aspekt teeb Eesti ja teised Ida-Euroopa riigid eriti vastuvõtlikuks paremradikaalsete erakondade mõjule. Lisaks majanduslikule ja puht väärtussõjale peetakse ka justkui tsivilisatsioonilist võitlust iseolemise eest. Leitmotiiviks on siin idee, et omapärane (rahvuslik ja konservatiivne) Ida-Euroopa tsivilisatsioon on justkui jalule tõusnud ja kehtestab end nüüd lääne liigse domineerimise vastu.

EKRE esile kerkimine on ilmne vastureaktsioon seni edukalt kulgenud euroopastumisprojektile.

Tekkimas on järjest teravam lõhe nende vahel, kes tahaksid euroopastumisega edasi minna ja tunnevad, et on lõimumisest ja avatusest nii majanduslikult kui ka kultuuriliselt võitnud, ja nende vahel, kes tunnevad, et on kaotanud uues hägusate piiridega maailmas ka oma viimase väärikuse, omapära ja identiteedi. Kusjuures viimasel grupil oligi selle aastakümneni illusioon, et nad on ehk majanduslikultki võitjad ja elavad tänu süvenevale Euroopa-sisesele konvergentsile peagi nagu lääne-eurooplased. Nüüd on see lootus kadumas, mistõttu mäss sundeuroopastamise vastu on täies hoos ja seda ka Eestis.

Kuigi meie paremradikaalide esilekerkimine on olnud kiirem kui mujal, siis Eesti hapra julgeolekuolukorra tõttu ei ole peavoolu parteid söandanud veel nii julgelt (rahvus)konservatiivsuse kerkivatel lainel surfata, nagu seda teevad paljud nende kolleegid mujal Ida-Euroopas. Küsimus on, millal ja mil määral sellele kiusatusele järele antakse. Kõigile on ju selge, et EKRE välistamine on vaid valimiseelne žest. Kui suurte peavoolu parteide sisse vaadata, on ilmne, et väärtusbarjäärid on palju madalamad ja punased jooned märksa kahvatumad, kui väljapoole paista lubatakse.

Ometi on raske ette kujutada, et Eestis saavutab EKRE kunagi parlamendis enamuse ja pääseb üksinda võimule, nagu juhtus samasuguste parteidega Poolas ja Ungaris. Peale julgeolekufaktori mängib meie kasuks erakonnasüsteemi liigne killustatus ja proportsionaalse valimissüsteemi kaitsev mõju.³ Võib-olla oleme EKRE-nimelise tondi palju suuremaks ja hirmsamaks maalinud, kui ta tegelikult on? Aga vahest mitte, sest ka hiiliv ekrestumine on Eesti poliitika puhul stsenaarium, mida ei tohi sugugi välistada.

Erakonnademokraatia stabiilsuse oaas

Uute populistlike erakondade esiletõusuga seostub teinegi tendents, mis viimasel kümnendil Euroopa demokraatiaid raputab: hüppeline ebastabiilsuse kasv erakonnapoliitikas. Pidasin hiljuti ühe ülevaateloengu Lääne-Euroopa erakonnasüsteemidest ja pidin lõpuks tõdema, et vähe on neid parteisüsteeme, mis ei ole viimasel kümnendil läbi teinud kataklüsmilaadseid raputusi ja epohhi loovaid muutusi. Erakonnapoliitiline stabiilsus on jäänud minevikku ja vanade peavooluerakondade positsioon kõigub Euroopas nii põhjas kui lõunas.

Vaadakem lihtsalt mõningaid näiteid. Prantsusmaal pühkis Emmanuel Macroni uus liikumine La République En Marche! ühe viipega kogu varasema erakonnasüsteemi prügikasti. Vanad parteid, nagu vabariiklased ja eriti sotsialistid, said sajandi kaotuse osaliseks. Hispaania, kus seni oli püsinud Lõuna-Euroopa üks stabiilsemaid erakonnakonkurentsi mustreid, elas 2015. aastal läbi Prantsusmaaga peaaegu võrreldava raputuse: senine kaheparteisüsteem (Sotsialistlik Partei vs. Rahvapartei) kukkus kokku ja areenile astusid vasakpopulistlik Podemos ja paremtiiva uustulnuk Ciudadanos. Olukord pole palju parem ka põhja pool. Saksamaa elas 2017. aasta sügisel läbi selle sajandi suurima šoki, kui tuli välja, et nüüd on neilgi liidupäevas paremäärmuslike juurtega erakond, mis sai 13% kohtadest. Arvestades selle riigi ajalugu ei olnud see just tühine muutus. Rootslaste kaua kestnud agooniat oma valitsuse kokkupanekul saime jälgida mitu kuud. Kui parempopulistlikud Rootsi Demokraadid oma edukäiku ka järgmistel valmistel jätkavad, siis nelja aasta pärast tuleb selles Põhjala riigis kogu viimase poolsajandi poliitloogika ümber hinnata, sest muidu valitsusi enam kokku panna ei õnnestugi.

Ida-Euroopast ei tasu rääkidagi, sest sealne poliitelu on juba aastakümned allunud keeristormide tsüklilisuse loogikale: „uut poliitikat“ lubavad populistid tõusevad, osutuvad valituks, kaotavad mõne aasta pärast rahva usalduse ja esile kerkivad veelgi käremeelsemad „uued puhtad jõud“, nende ebaõnnestumisel kerkib veel uuski laine jne, jne.⁴ Parim näide on siin muidugi meie naaber Läti. Lätlastel on igal kümnendil täiesti uus erakonnasüsteem – mitte ükski vana partei eelmisest tsüklist ei jää püsima, kõik on uus. Uudne murettekitav tendents Ida-Euroopas on ehk see, et piirkonna seni kõige stabiilsemad ja läänelikumad erakonnasüsteemid, nagu Tšehhi ja Sloveenia, on alates 2010. aastast sattunud täielikku kaosesse ning populismi võidukäik ja nakatav mõju ka vanadele põhivoolu erakondadele on mõlemas riigis lausa alarmeeriv.

Sellel foonil paistab Eesti veel nagu stabiilsuse saareke. Kui jätame kõrvale EKRE tõusu, mis väga oluliselt seniseid erakonnapoliitilisi jõujooni ja alusloogikat ei muutnud, siis mingeid dramaatilisi pöördeid sel aastakümnel toimunud polegi. Eestis on endiselt kuue erakonnaga mitmeparteisüsteem. Lihtsalt EKRE on Isamaa koha endale võitnud ja ise tugevuselt kolmandaks jõuks trüginud. Isegi kui viimastel valimistel lisandus parlamenti uusi jõude, siis üksi neist ei ole saanud üle 10% häältest (mida peetakse suhtelise stabiilsuse märgiks, vähemalt uutes demokraatiates). Ülimalt tähelepanuväärne on seegi, et nende valimiste uustulnuk, Eesti 200, on osutunud täiesti nullpopulistlikuks liberaalsete tehnokraatide koosluseks. Üldiselt kasutavad uued parteid populistlikku strateegiat aktiivselt. Kui EKRE taas kõrvale jätta, siis on ka teiste valimistel osalevate parteide programmid populismist nii lagedad, kui olla saabki.⁵

Niisiis ei asetu Eesti erakonnasüsteem ja eelolevad valimised üldisesse Euroopa konteksti, kus märksõnadeks on ebastabiilsuse plahvatuslik kasv, maavärina tüüpi valimised, populisminakkuse levik ka vanadesse erakondadesse jne. Võib-olla sobitume sellesse pilti paremini, kui EKRE saab tõepoolest 20% parlamendikohtadest, aga ka ainult siis.

Digitaalse võrgustiku-demokraatia ohtlik võluaed

Kõik suundumused näitavad, et XXI sajandi esindusdemokraatia mudel kujuneb teistsuguseks, kui oli XX sajandi viimase veerandi oma. Vastuolud kitsaste identiteedikogukondade püüdluste ja laiemate huvide vahel süvenevad; populism on tulnud selleks et jääda; poliitiliste institutsioonide pidevast legitiimsuskriisist kujuneb ravimatu haigus; tavakodanikud on ühelt poolt järjest aktiivsemad ja demokraatlikult võimestatumad, kuid ka järjest vastuvõtlikumad radikaalsele meediasisule; mitmetasandilise valitsemise surve lõhub peagi selgepiirilised ja mugavad rahvusriigi demokraatiakookonid jne.⁶

Valimiste perioodil on ehk kõige aktuaalsemad meedia ja kommunikatsioon. Ühismeedia levik ja internetipõhine elukorraldus tavareaalsusena tähistab ilmselt täiesti uut tüüpi võrgustikuühiskonna teket, mis ei jäta puudutamata ka poliitika ja demokraatia alusloogikat.⁷ Uut digitaalset võrgustikudemokraatiat iseloomustavad kolm tunnust: 1) puudub ühtne suur avalik sfäär, kus arutatakse ühiskondlikke teemasid – selle asemel on väga erinevad avalikud sfäärid, mis üksteisega isegi enam dialoogi ei astu; 2) internetikogukondadest saavad hõimud ja tekivad vastavad kõlakojad – see teeb eliidi (ning ka ajakirjanike) juhitud ratsionaalse poliitdebati võimatuks, 3) valimiskampaanias tekivad täiesti uued lubatavuse ja mittelubatuvuse piirid (libauudised, algoritmide kaudu sihtrühmale täpselt õigel ajal suunatud propagandasõnumid, polariseeriva vaenuõhutuse viiruseline levik jne). Digitaalse võrgustikudemokraatia uuel mänguväljal võidavad kõige julgemad ja kohanemisvõimelisemad poliittoimijad.

Esialgsed vaatlused erakondade ühismeediakasutusest vihjavad, et hoolimata oma üldisest kõrgest infotehnoloogilisest arengutasemest oleme selles vallas Angloameerika demokraatiatest märkimisväärselt maha jäänud. Senised tükatised analüüsid näitavad, et kõige kohanemisvõimelisemaks on uue võrgustikudemokraatia rinnetel osutunud EKRE ja SDE.⁸ Teised erakonnad võtavad vaikselt järele. Kusjuures Isamaa ja Keskerakond kõige aeglasemalt.

Ilmselt on 2019. aastal viimased valimised, kus suuresti vaid väli- ja telereklaamiga loodetakse mäng võita. Järgmistes valimiskampaaniates haaravad juhtotsad need parteid, kes teavad, kuidas ühismeedias sihtturundust teha ja oma sõnumid õigel ajal, õiges kohas, õigete kasutajagruppideni viia. Üllatusi pakuvad need erakonnad, kes IT-spetsialistide ja algoritmide abiga jõuavad ka nende valijateni, kes seni pole kunagi varem valimas käinud. Oma toetusbaasi hoiavad need parteid, kes mõistavad, et üldine meediaavalikkus on vaid üks paljudest sfääridest, kus käib valimisvõitlus. Sellest veelgi tähtsam on olla oma lojaalsetele internetihõimudele pildil.

Uus digitaalne võrgustikudemokraatia on parteidele nagu salaaed, kus on palju ahvaltevaid värve ja lõhnu, kuid võib ka takjapuhmasse takerduda (nagu EKRE hiljuti oma trollimise juhtumiga). Kuid need, kes keelduvad üldse seda salaaeda avastamast, on järgmisteks või ülejärgmisteks valmisteks suure tõenäosusega üleüldse mängust väljas.

Vaikus enne tormi?

Omaette küsimus on muidugi see, mis saab Eesti demokraatiast ja lääne demokraatia mudelist, kui poliitdebatt käib paralleelselt kümnetes killustunud paikades, kust üksteisega enam mõistusepärasesse argumenteeritud dialoogi ei astuta ning jäme ots valimiste võitmistel on edukat internetipõhist sihtturundust tegevate spetsialistide käes. Ärgem sellele praegu veel mõelgem. Nautigem kena rahulikku ajahetke, mil valimisi ja demokraatiat analüüsides paistab kõik veel stabiilne, igav, üllatavalt mittepopulistlik ja kommunikatsioonitehnoloogiliselt mõnusalt vanamoodne. Kauaks sellist võimalust võib-olla enam pole …

1 Norris, Pippa ja Inglehart, Ronald (2018), Cultural Backlash: The Rise of Authoritarian Populism. New York: Cambridge University Press.

2 Samas.

3 Tõnis Saarts, Mis juhtuks, kui Eestis oleks EKRE ainuvõim? – Eesti Päevaleht 30. I.

4 Tim Haughton, Kevin Deegan-Krause, Hurricane Season Systems of Instability in Central and East European Party Politics. East European Politics & Societies 29, Nr. 1, (2015), lk 61–80.

5 Tõnis Saarts, Mis juhtuks, kui Eestis oleks EKRE ainuvõim? – Eesti Päevaleht 30. I.

6 Loe lähemalt: Tõnis Saarts, Esindusdemokraatia 21. sajandil – hääbumine või teisenemine. – Vikerkaar 2018, nr 12, lk 71–91.

7 Jan A. G. M van Dijk, Kenneth L. Hacker, Internet and democracy in the network society. Routledge, New York 2018.

8 Ivar Soopan, Milline erakond kasutab sotsiaalmeediat kõige halvemini ja kes on Facebooki-meister? – Maaleht 18. X 2018): http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/analuus-milline-erakond-kasutab-sotsiaalmeediat-koige-halvemini-ja-kes-on-facebooki-meister?id=83929053; Urmas Jaagant, Aina paisuv EKRE valitseb sotsiaalmeediat. – Postimees 23. X 2018): https://www.postimees.ee/6435571/aina-paisuv-ekre-valitseb-sotsiaalmeediat