Arhitekt arhitekti vastu

Riin Alatalu

Kas elulootust on ainult kaitsealusel vanal? Enamik ehitistest meie ümber on arhitekti looming. Pole vahet, kas tegu on efektse üksikobjekti või tüüpprojekti alusel looduga. Tulevase kasutaja vajadused, eesmärk ja ruumiprogramm saavad arhitekti nägemuse järgi arhitektuurseks tervikuks, vähem või rohkem oluliseks märgiks oma ajas ja keskkonnas.

Omanikud ja nende vajadused muutuvad, üha uued arhitektid vormivad tellijate uusi soove. Eesmärk on alati sama: teha ilusat, kaasaegset, otstarbekohast ja kauakestvat arhitektuuri, mis rõõmustaks omanikku ja ülistaks selle loojat.  Ometigi tundub liiga sageli, et kõige vähem huvitab arhitekti loomingu saatus arhitekte endid. Üllatuslikult on vana maja ümberehitamisel algsest projektist lähtumine ja isegi projektiga tutvumine harv erand. Kultuurimälestistega ei ole muret, sest nende hingeelu tundmist nõuab seadus. Aga meie arhitektuuripärand on ometi märksa rikkalikum kui registrisse kantud mälestiste nimekiri. Kas tõesti ainult seadus sunnib seda märkama?

Miljööaladega seotud töökogemuse põhjal julgen väita, et kahetsusväärselt suur osa arhitekte planeerib ümber hooneid,  mille autorsuse kohta pole neil vähimatki aimu. Ometi on projektide arhiiv kõigile kättesaadav ja ega viimasel sajal aastal projekteerinud arhitekte nii palju ka ei ole, et kõrgharidusega asjatundja neid ei teaks. Ajaloolasena olen ma ikka ja jälle imestanud, miks arhitekte ei huvita, kes, kellele, millal ja miks hoone kunagi on kavandanud. Mõne tagasihoidliku hoone puhul see ei olegi võib-olla määrav – aga nende majade puhul, millest lausa õhkub arhitekti unistust luua midagi ilusat ja kauakestvat? Ilma kõhkluseta lastakse lammutada hooneid, mille on projekteerinud kunagised tipparhitektid. Vähimagi  kahtluseta kaotatakse hoonete välisilmest nende ajalugu ja stiilitunnused. Ja põhjendus on ikka seesama – teha midagi head ja püsiväärtuslikku! Kas arhitekti enesekesksus on tõesti nii suur, et teine arhitekt tema kõrvale või taustale ei mahu? Ollakse tundlikud kriitika suhtes, kuid empaatiat eelkäijate jaoks napib.

Ma ei arva, et vanad majad peaksid muutumatuna seisma, samuti ei pea hoidma viletsaid maju. Aga ümberehitustel on ikkagi piirid. Kui ilus vana maja on omanikule liiga väike, siis ei ole selle lammutamine ainus lahendus. Kui arhitektuur viisakat  juurdeehitust ei võimalda, siis tuleb otsida suurem maja või ehitada uus tühjale krundile või mõne vähem väärtusliku asemele.

Vana maja väärtus püsib ja kasvab vaid siis, kui ümber- või juurdeehitus on hästi tehtud. Ümberehituse kvaliteet algab algupärase hoone tajumisest ja selle tugevate külgede esiletõstmisest. Vana maja projekteerimine on suur väljakutse, enamasti küll keerulisem, aga ka põnevam kui uue hoone kavandamine. Vastutus tulemuse eest lasub ikkagi arhitektil. Omanikul võib olla halb maitse, koolitatud arhitekt peab oskama seda suunata. Ainult sel juhul saame rääkida arhitekti loomingust.

Võtke või Rägavere mõis. Tulemus hoone korrastamisel oli nii hea, et valdavalt arhitektidest koosnenud žürii andis täiesti erandlikult 2004. aasta kulka aastapreemia restaureerimistööle mitte uusehitisele. Hoonest kumab lisaks algupärasele kavandile ja hilisematele nn ajaloolistele ümberehitustele vastu ka arhitekt Toomas Rangi looming. Ajakihistustest parima noppinud ja vanade arhitektide ees kummardanud Rank suutis enda oma eelkäijatega võrdsele pulgale seada. 

Arhitektuurse keskkonna väärtusena on ikka ja jälle esile tõstetud ajalist ja stiililist mitmekesisust. Enne vana maja kallale minekut ei ole väike mõttepaus arhitektuuriajaloo- ja ka ajalooõpikuga kunagi üleliigne. „Kes, kellele, millal, miks?” aitavad paika panna nii ehitusvõtted kui ka ruumijaotuse, suhted naabrite ja lastega. Arhitektuuri austamine loominguna kaitseb arhitekti ennast järgmise arhitekti eest.