Arhiivitöös võidab see, kel on raudseim tagumik

TOOMAS SCHVAK

Vello Paatsi (1948–2015) alustas teadusteed geograafina, aga tegeles viimase veerandsajandi peamiselt Eesti kultuurilooga. Kuigi töötanud varem nii giidina kui ka ajakirja Eesti Loodus toimetajana, ei olnud Paatsi viimastel aastatel suur populariseerija, mistõttu avalikkus ei tunne teda nii hästi, kui võiks. Mitu Paatsi populaarteaduslikku tööd, nagu TEA entsüklopeediasse kirjutatud lühibiograafiad ja artiklid Eesti kihelkondadest, ei olnud ka selgelt tema nimega seotud. Paatsi tõeline kirg oli töö arhiivimaterjalidega, seni käsitlemata andmemassiivide süsteemne läbitöötamine, et luua tugev faktiline baas, millele teised saaksid hiljem suuri narratiive ehitada. Nii võis teda Tartu arhiivide kõrval sageli kohata Läti ajalooarhiivis Riias, sest paljud vastused Eesti arhiivides tekkinud küsimustele leiduvad just seal. Naljatlemisi armastas ta öelda, et arhiivitöös võidab see, kellel on kõige raudsem tagumik.

Päris uut ja avaldamata materjali kogumikust ei leia. Mõneti on kahju, et rohked kogutud andmed ja poolikud käsikirjad, mida Paatsi sahtlites kaht­lemata leidus, ei ole siia raamatusse jõudnud. Paari erandiga jõudis artiklite valiku teha autor ise, fookuses on Eesti kultuuriloo kujunemise võtmeperiood, XIX sajand. Kõige kirjum ja ebaühtlasem on kogumiku neljast osast esimene. Leiame ülevaate sõnade „eesti keel“ ja „eestlased“ kasutusele võtmisest, Pärnu linnas tegutsenud fotograafidest, mitmesuguste tarbeesemete (saapad, kalossid, petrooleumilambid) jõudmisest talurahva sekka jm. Selle osa kõige väärtuslikumaks artikliks pean ma ülevaadet aastatel 1873–1887 Tartus tegutsenud Eesti vallakooliõpetajate seminarist ehk nn Hollmanni semina­rist, mille tegevust ei ole enne Paatsit teaduslikult uuritud.

Teine osa keskendub raamatu rollile ja levikule talurahva seas, käsitledes vaimulike raamatute tähendust eestlase eluringis, piibliseltside tegevust vaimuliku kirjanduse levitamisel, Liivimaal ja Saaremaal korraldatud raamatu­loenduste tulemusi, statistilisi andmeid ajalehe Eesti Postimees ja selle juurde kuulunud ajakirja Eesti Põllumees väljaandmisest. Neis artiklites avalduvad koos Paatsi tugevused ja nõrkused. Ta läheneb materjalile väga metoodiliselt, püüdes lugejale avada võimalikult palju lähteandmeid oma seisukohtade toetuseks. Tulenevalt sellest on artiklid detailirohked, tihedalt täis pikitud nimesid, kuupäevi, statistikat. Sageli langeb loetavus selle põhjalikkuse ohvriks, tekst muutub katkendlikuks ja kuivaks.

Kolmandasse ossa on koondatud artiklid, mis annavad uut eluloolist informatsiooni mitme XIX sajandi kultuuri suurkuju ja nende esivanemate kohta: Johann Heinrich Rosenplänter, Berend Gildenmann, Carl Robert Jakobson, Hugo Treffner. Veidi teise nurga alt avab autor ennast Hugo Treffnerit käsit­levas loos: Paatsi jääb ka siin täpseks ja korrektseks, ent suure osa artiklist moodustab ladus kollaaž koolipapa õpilaste meenutustest ja omal ajal Treffnerist räägitud anekdootidest. Ka hinnangute andmisel eemaldub autor siin kohati tõsiteaduslikust kaemusest, nentides näiteks, et Treffner sattus elama valel ajal ja oleks sobinud palju paremini täna­päeva oludesse.

Kogumiku viimane osa tegeleb tsensuuri küsimustega, mis olid Paatsi huvi keskpunktis eelkõige tema paaril viimasel eluaastal. Siin joonistub välja kaks selgepiirilist teemat: eestikeelsete trükiste tsensuuri viimine Riiga 1869. aastal ja sealsete tsensorite tegevus, ning katse anda tasakaalustatud hinnang kahe õigeuskliku eestlasest tsensori Jüri Truusmanni ja Jaan Jõgeveri tegevusele. Nende kahe teemaploki vahele on mahtunud lugu Carl Robert Jakobsoni lugemisraamatu teise osa keelustamisest 1875. aastal, mille tegeliku süüdlasena on Paatsil arhiivimaterjalidele tuginedes õnnestunud paljastada Liivimaa ülem-maakoolivalitsus (varem peeti selle otsuse eest vastutavaks Liivimaa luterlikku provintsiaalsinodit).

Seoses tsensoritega peatub ta veidi pikemalt ka õigeusul. Kahjuks on Paatsi käsitlus õigeusust pigem negatiivne nagu mitmel teisel tema põlvkonna ajaloolasel: ta möönab küll õigeusklike eestlaste identiteediprobleeme ja nende tõrjumist luterliku ühiskonna poolt, ent näeb sellel ka objektiivseid põhjusi, nagu õigeusu vaimulike ükskõiksus eesti rahva elu vastu, õigeusu hariduse mahajäämus, õigeusu kirjameeste nõrk tase, õigeusu rakendamine venestuspoliitika tööriistana. On kahju, et Paatsi nii vähe õigeusu kirikust ja õigeusklikest eestlastest kirjutada jõudis, sest vestlustes jäid tema seisukohad kõlama märksa nüansirikkamatena.

Liiga palju nägi Paatsi kolleegide juures kiirustamist, järelduste tege­mist ja hinnangute andmist ebapiisava allikmaterjali põhjal, tahtmist tormata möödunud põlvkondade suurmehi hukka mõistma. Näiteks küsimuses, kas Jannsen oli baltisakslaste poolt üles ostetud või mitte, märgib Paatsi elutargalt: „Maailmas on vähe lihtsaid asju ja seoseid. Ei saa kellelegi keelata Jannseni ja baltlaste koostöö fakti ja nendelt raha saamist käsitleda reetmise, müüdavuse või ostetavusena. Kui meid enne lõppotsuse langetamist peaks aga huvitama asjade kõigekülgne analüüs, siis on veel varavõitu Jannsenile seesuguseid silte külge kleepida. Liiga palju on segaseid seiku ja lahtiseid otsi“ (lk 266). Tsensor Jaan Jõgeveri ja ajakirjanik Ado Grenz­steini kohta nendib ta aga järgmist: „Loomulikult ei ole selles keerulises ajastus elanud mehi ja kadunud maailma lõplikult mõista võimalik, kuid mustvalgeid otsuseid ei peaks siiski tegema … Mõistes hukka tsensuuri, ei pea mõistma hukka iga tsensorit“ (lk 402).

Paatsi meelest ei olnud mustvalged otsused enamasti pahatahtlikkuse, vaid puudulike teadmiste tagajärg. Seega on lahendus vaid uurida, uurida ja uurida, kuid kes viitsib tänapäeval istuda arhiivides ja kes seda rahastada? Paatsi nendib: „Raskem küsimus on see, kust võtta säärane uurija, kes on nõus istuma 2–3 aastat arhiivides ja lugema tuhandete lehekülgede kaupa halvas­ti loetavaid käsikirju, ning see, kes selle kõik kinni maksab.“ Siin väljendub mure teaduse hindamissüsteemi pärast. See sunnib teadlast võimalikult palju publitseerima, hoolimata sellest, kas publikatsioonis esitatud teooriate ja hinnangute toetuseks on suudetud läbi töötada kriitilisel hulgal allikmaterjali või mitte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht