Alt-right norme tapmas

Ultraparempoolsed vastanduvad jultunud meemide abil vasakpoolsete pehmode internetikultuurile.

MIKAEL RAIHHELGAUZ

„Kellelgi pole määratud tegevusvaldkonda, aga igaüks võib proovida end igal erialal (…) mul on võimalik teha täna üht ja homme teist asja: küttida hommikul, kalastada pärastlõunal, olla õhtul karjas, kritiseerida pärast õhtusööki – just nii, kuidas ise soovin –, saamata seejuures kunagi kütiks, kalameheks, karjaseks või kriitikuks.“¹ Kõlab tuttavalt, eks? Selliseid ülevaid arutlusi kuuleme nüüd üsna tihti kõige ettevõtlikumate visionääride suust. Aina sagedamini kostavad lubadused, et peagi kaovad igavad elukestvad töökohad ning nende asemele tuleb projektipõhine hõive, mis võimaldab iga paari aasta tagant oma karjääri üle vaadata. Tsitaat võiks vabalt kuuluda Elon Muskile, aga … tegelikult on nende sõnade taga hoopis Karl Marx, kes kirjeldab siin ideaalset ühiskonnakorraldust.

Kuidas võis juhtuda, et tippäri­mehed räägivad praegu samu asju, millest kirjutas kommunismi isa ligi 140 aastat tagasi? Vastus peitub ilmselt kapitalismis endas. Vaba turg näitab ikka ja jälle oma imetlusväärset võimet iseennast reformida, vahel ka selliste ennustamatute pöörete kaudu. Dünaamilisus ei tähenda muidugi kõigile võitu: erinevalt Marxi kindlustatud utoopiast toob päris maailmas vabadus oma elu ise ümber korraldada kaasa ka uute tingimustega kohanematuse ja töötuks jäämise riski. Sellele kahetsusväärsele võimalusele pole praegu nähtavasti mingit reaalset alternatiivi ja on paratamatu, et suur hulk inimesi on rahulolematud.

Ameerika unistus on kokku kukkumas – ka väljaspool Ameerikat. Enam ei piisa reeglite järgi mängimisest: inseneriharidus ja valmisolek 40 tundi nädalas panustada ei garanteeri rahulikku ning magusat elu. Tuleb olla valmis eluaegseks õppeks, tutvuda uute tehnoloogiatega ning hakata korraga kalameheks, karjaseks ja kriitikuks. Ühtlasi tuleb hoida oma meel avatud, sest vana IT-mees Tiit võib asenduda noore Rajati või Mohammadiga, abikaasa võib osutuda aktiivseks panseksuaaliks ning isegi sugu, mis tundus juba lapsepõlvest kindlalt määratud olevat, võib järsku virdama ja vulama hakata. Kõige progressiivsematele meist ei tekita see muidugi mingeid probleeme, kuid mõned vennad ja õed tunnevad end paratamatult hammasrataste vahele jäänuna ning hakkavad väljapääsu otsima.

Mida teha? Kas alustada võitlust „vana hea“ eest? Tekib eilse ihalemise kiusatus. See on üsna loomulik asjade käik, mis viib aga suure vastuoluni. Eilne päev on juba nakatatud tänase päeva haigusega. Kui liikuda tagasi, saame ajutiselt maha suruda mõned sümptomid, kuid ei saa nende tagasitulekut ära hoida. Ja mida peavad tegema need noored rahulolematud, kes pole ilusat eilset näinudki? Vene natsionaalbolševismi ideoloog Aleksandr Dugin on sõnastanud üsna tabava vastuse: „Tuleb paljastada ja tuvastada see pisik, mis lõi edasise languse ehk modernsuse eeldused.“²

Niisiis, vaenlane ei ole mingi konkreetne uuendus ja isegi mitte mõni ideoloogia – asi on modernsuses kui sellises. Kujunemas on uus võitlusväli uute vastastega. Kultuurisõjas tõuseb esile uus jõud alt-right ehk alternatiivparempoolsed, kes pole üldse huvitatud liidust klassikaliste moraali eest seisvate konservatiividega. Greg Johnson, üks liikumise silmapaistvamatest ideoloogidest, annab sellest üsna resoluutselt teada essees „Metapoliitika ja okultne sõda“: „Tänane võlts parempoolsus jagab vasakpoolsete peamisi maailmavaatelisi seisukohti … Lahingus vasak- ja parempoolsete vahel saab vasak tiib alati arvestada igas parempoolses peituva viienda kolonniga, nimelt tema sügavamate moraalsete veendumustega.“³

Prantsuse uusparempoolsete liikumisega seotud filosoof Alain de Benoist läheb traditsiooniliste arusaamade raputamisega veelgi kaugemale, süüdistades kristlust tänapäeva liberaalsete väärtuste loomises: isiklik suhe Jumalaga loob aluse individualismile, kõigile pakutava lunastuse eeldus on võrdsus, messialiku lahendusega lineaarne ajalugu nõuab pidevat progressi. Kõige hullem on aga tema arust arusaam, et inimene on kui puhas leht, millele võib vabalt tekitada erinevaid identiteete ja mõttemalle. Paradoksaalselt leiavad liberaalid ja vasakpoolsed jõud end ühel pool barrikaadi koos kristlike väärtuste eest seisvate konservatiividega, kuna vähemalt teoorias tunnistatakse mainitud põhimõtteid. Nende vastu on uus­paganlik essentsialistlik alt-right sooviga kehtestada „loomulikku“ hierarhiat ja allutada indiviid rahvuse/rassi tahtele, mis tuleneb mingisugusest metafüüsilisest „olemusest“.

Alternatiivparempoolsete tegevusprogramm on seega lammutamine ja üleastumine. Filosoofia jääb selles võitluses loomulikult üsna kaugeks liikumapanevaks faktoriks: igapäevased lahingud käivad siiski internetis meemitasandil ning suurimat tähelepanu tuleb pöörata just neile, vaatamata sellele, et alternatiivparempoolsetel on ka päris elus üsna palju „vägitegusid“ ette näidata. Hiljutine Charlottesville’i rassistlik meeleavaldus, kus üks protestijatest tappis terrorirünnakus noore naise, oli kahtlemata traagiline juhtum, kuid tegelikult pole see kellegi arvates mingi ime, et neonatside rahvarohke üritus lõpeb verevalamisega. Jahmatas hoopis 4chani (alt-right’i armastatud foorumilaadne keskkond) reaktsioon. Oodatud „jah, see oli halb, aga …“ õigustuste asemel ilmusid hoopis terroristi kangelasena ülistavad meemid, millega imetleti tema veendumusi ja tahtejõudu ning loetleti üles kõik eelised nõrkade islamiterroristide ees.

Põhimõtteline moraalinormide eiramine ongi alternatiivparempoolsetele iseloomulik. Raamatus „Tappa kõik normie’d!“⁴ juhib Angela Nagle tähelepanu nende meemikultuuri transgressiivsusele. Eesmärk ei ole kaitsta traditsiooni, vaid vastupidi mässata kõige seni traditsioonilise või normaalse vastu. Selleks kasutatakse eri meetodeid, alustades religiooni parodeerimisest Keki, Pepe konnapeaga jumaluse kummardamise või gnostitsismi iroonilise praktiseerimisega ja lõpetades seksuaalsete perverssustega, nagu ülimalt vägivaldne pornograafia või loli hentai. Piisab vaid lühikesest foorumikülastusest, et mõista, miks tavalistel konservatiividel pole sinna asja.

Meemide võtmine lapseliku naljana on kindlasti kahjulik tegevus. Kui koomiliselt see ka ei kõla, vallutatakse meemisõdades tohutuid alasid, nimelt inimeste mõistus. Tõsi, meem ei ole poliitiline vahend, kuid see on suurepärane metapoliitiline relv, mille postirooniline kõnetusviis võimaldab nautida mingit õõvastavat nalja, samal ajal seda justkui põlates. Nagle märgib ühtlasi, kuidas meemide kaudu vastandutakse vasakpoolsete „pehmolikule” internetikultuurile (eesotsas mikroblogi keskkonnaga Tumblr), mis ülistab haavatavust ning kaasab kergesti mõjutatavaid sotsiaalseid gruppe emotsionaalsete ja primitiivsete probleemikäsitluste abil identiteedikesksesse „poliitilisse võitlusesse”. Kogu selle keerulise teooria taga peitub aga kahetsusväärne trend naerda jõleduste üle, tundmata seejuures süüd. Nii muutub inimvaenulik mõtteviis järjest aina aktsepteeritavamaks. Meem aitab ka suurepäraselt vastuolusid lepitada: perverssus ei ole enam valitseva korra kõrvalprodukt, kui sellega kaasneb teatud hulk enesepõlastust, armastus masside vastu aga ei ole vastuolus elitarismiga, kui kumbagi ei võeta päris tõsiselt.

Sellises olukorras peavad ka pea­voolu­ideoloogiate veendunud esindajad endalt küsima, mida teha. Selge on see, et meil pole võimalik enam meemisõda võita, olenemata kõigist pingutustest. Võitluses kosmeetiliste muudatuste eest lasksime kogu oma metapoliitika untsu, aga eks siiani polnud ka mingit reaalset konkurentsi. Praeguses olukorras võib tekkida soov pea liiva alla pista, lootes, et probleem laheneb ise, kuid seda ei juhtu, arvestades viimase kahe aasta jooksul avalikus arutelus toimunud nihkeid: poolautoritaarsete liikumiste tõus Euroopas ja Ameerika Ühendriikides toimuv on suuresti ka alt-right’i edukate meemilahingute tulemus.

Teine kiusatus on „jah, aga …“ kompromiss: „Võib-olla on poliitkorrektsusega tõesti liiga kaugele mindud? Ehk astume sammu vastu?“ See aga ainult soodustab paradigma nihkumist. Alternatiivparempoolsete nõudmised on liiga radikaalsed päeva pealt elluviimiseks (nad saavad sellest isegi aru), kuid üldine tunnustus on juba võit. Kahtlemata tuleb demokraatlikus ühiskonnas järeleandmisi teha ja iga konkreetne poliitiline küsimus, alustades kooseluseadusest ja lõpetades immigratsioonipoliitikaga, peab olema arutelule avatud, aga me ei saa lasta õõnestada moraalseid alustalasid tagasitulekuga paganliku maailmapildi juurde.

Heidame korraks pilgu iseendale? Mis siis, kui asi pole selles, et oleme liiga modernsed või liberaalsed, vaid selles, et me pole seda piisavalt? Kui vaadata värske pilguga, võib leida järjekordse kinnituse Benoist’ teooriale, kuna nn vasakliberaalidel (see on küll oksüümoron, kuid ühtlasi ka üsna selge termin) on nagu kristlastelgi omamoodi pärispatu doktriin, ehkki veidi moonutatud kujul: valge heteromees vajab a priori lunastust, vähemusse kuulumine aga annab pühakulähedase staatuse. Mis siis, kui probleem ongi selles moonutuses, mis pakub individuaalsust ja vabadust nendele, kellel on võim, ning essentsialistlikku ettemääratust neile, kel seda pole?

Puhast lehte on väärt kõik, olenemata sellest, kas nad on eestlased, venelased, valged või mustanahalised, homod või heterod, moslemid, kristlased või ateistid … Vähemalt niikaua kui peame meeles, et „ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist.“⁵

1 Karl Marx, Friedrich Engels, Die deutsche Ideologie [WWW] http://www.mlwerke.de/me/me03/me03_017.htm#I_I_A

„Jeder nicht einen ausschließlichen Kreis der Tätig­keit hat, sondern sich in jedem beliebigen Zweige ausbilden kann, (…) mir eben dadurch möglich macht, heute dies, morgen jenes zu tun, morgens zu jagen, nachmittags zu fischen, abends Viehzucht zu treiben, nach dem Essen zu kritisieren, wie ich gerade Lust habe, ohne je Jäger, Fischer, Hirt oder Kritiker zu werden.“

2 Александр Дугин, Четвертая политическая теория:

„надо выявить и распознать ту бациллу, которая изначально породила тенденции к дальнейшему упадку, то есть к модерну“.

3 Greg Johnson, Metapoliitika ja okultne sõda [WWW] https://www.counter-currents.com/2015/05/metapoliitika-ja-okultne-soda/

4 Angela Nagle, Kill All Normies: Online Culture Wars From 4chan and Tumblr to Trump and the Alt-Right.

5 Pauluse kiri galaatlastele 3:28.