Ajalugu nagu rootsi laud

Aivar Põldvee

Allikate valik kajastab hästi muutusi ajalooteaduses laiemalt. Argi- ja mikroajaloo seisukohalt omandavad väärtuse inventariloendid, võlakirjad, kohtuprotokollid, lihtinimeste päevikud, kirjavahetus.  Ajalooarhiivi varasalvest. Dokumente Eesti ajaloost  Rootsi ja Vene ajal (17.–20. sajandi algul). Koostanud Kersti Lust, Enn Küng, Tõnu Tannberg, Tõnis Türna. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2011. 605 lk.        Eesti ajaloo lugemiku vajadust meie kirjandusturul pole tarvis lähemalt põhjendada. See on silmanähtav,  käega katsutav. Hans Kruus (1924) Ajaloolist minevikupilti võib luua mitut moodi ja väga mitmest perspektiivist. Vanim viis on tähtsamate sündmuste ajaline järjestus ehk annaalid või kroonika. Viimase saja aasta jooksul on ajaloo uurimine ja kirjutamine teinud läbi tohutu muutuse, mida iseloomustab viljakas ristumine teiste sotsiaal- ja humanitaardistsipliinidega, teemade, meetodite, käsitlusviiside  ja esitusstiilide paljusus. Ometigi kiputakse ajalugu võtma kui suurt lineaarset ja teleoloogilist jutustust, mille puhul elutargad möönavad, et Kronos õgib oma lapsi, et ajalugu on võitjate ajalugu, optimistid nendivad, et iga põlvkond kirjutab endale uue ajaloo, paljud aga pahandavad, miks ajaloolased ometi kokku ei lepi, kuidas asjad olid. Selline on inimeste arvamus, kelle kokkupuude ajalooteadusega piirdub peamiselt kooliõpikuga või  ammuse kohustusliku muuseumikülastusega.  

Seoses suvel Eesti Ajaloomuuseumi ümber lahvatunud skandaaliga on korduvalt rõhutatud, et ajalugu on valik, mida tuleb teha vastutustundlikult ja positiivses võtmes, aga oleme kuulnud ka manitsusi, et kurikuulsaid ajaloolisi isikuid ei peaks eksponeerima või vähemalt ei tohiks neid esitada liiga neutraalselt. Selle värske juhtumiga kerkinud küsimused (enese) tsensuurist ja poliitkorrektsusest, ajaloo erinevast  käsitamisest ja tunnetamisest, vabadusest ja vastutusest, huvidest ja ülekohtust kummitasid ka dokumendivalikut „Ajalooarhiivi varasalvest” lugedes.   

Erinevalt ajalooõpikust, mida võiks võrrelda koolisööklaga, kus kindel hulk kaloreid kiiruga kõhtu vohmitakse, ilmutab ajalugu end selles kogumikus nagu laia valikuga rootsi laud, kulinaarialett  või turuhoone. Siin tuleb võtta aega, et valida, mekkida, maitseid kombineerida ja võrrelda, nii palju kui süda lustib ning meelepärases järjekorras. Ajalooarhiivi kahe miljoni säilitusühiku hulgast on lauale kantud 148 lugemispala, 65 illustreerivat dokumenti ning 8 värvitahvlit. Suurem osa dokumentidest publitseeritakse esmakordselt ja enamik on tulnud tõlkida saksa, vene või rootsi keelest ning varustada kommentaaridega. Pakutav jaguneb 
kolmeks käiguks: (I) küla ja talurahvas, (II ) mõis ja aadel, (III ) linn ja linlased. Iga peatüki ees on üldistav eessõna ja iga dokumendi juures selgitav tekst, mis aitab esitatud materjali sobitada ajastu konteksti. Kuna selgitused on ka paljude illustratsioonide juures, läheneb lugemispalade arv neljasajale, aga see pole veel kõik. Raamatu lõpus on ajaloosõnastik (20 lk), Rootsi ja Vene valitsejate ning Eesti- ja Liivimaa (kindral) kuberneride nimestik (1600–1917), isiku- ja  kohanimede register jm, mis teeb kogumikust kopsaka, tõsist vaeva nõudnud teose.       

Tänuväärsel moel on raamatu väljaandmist toetanud haridus- ja teadusministeerium. Koostajate eesmärk ongi pakkuda eeskätt gümnaasiumiõpetajatele ja -õpilastele, aga ka  üliõpilastele ja teistele ajaloohuvilistele õppekirjandust täiendavat, süvendavat ja värviküllastavat lisamaterjali ning võimalusi iseseisvaks tööks. Saatesõnas avaldatakse lootust, et kogumik aitab elavdada õpikute ja üldkäsitluste mõneti kuivavõitu ja faktikeskset esitust ning vaadelda mineviku sündmusi pealtnägijate silme läbi. Võib julgelt öelda, et see rikkalik ja mitmekesine materjal pakub põnevat lugemist ja leide ka ajaloolastele, sest uurija piirdub oma  töös enamasti kitsama teema ning vastava perioodi allikatega.     

  Vajadus niisuguse raamatu järele oli suur, sest eelmine sellesarnane kogumik „Eesti NSV ajaloo lugemik” kahes köites ilmus aastail 1960 ja 1964, teedrajav Hans Kruusi kolmeköiteline  „Eesti ajaloo lugemik” aga aastail 1924–1929. Mõlemad nimetatud lugemikud algavad kõige vanemast ajast, Kruusi valik (197 dokumenti) jõudis aastasse 1882, nõukogudeaegne (516 dokumenti) aga 1917. aasta Veebruarirevolutsioonini, mis ühtlasi tähendab, et Eesti NSVst polnud seal juttugi. Meenutame, et „Eesti” ja „Eesti ajalugu” olid nõukogude ajal tabusõnad, mistõttu ilmus muidki veidra pealkirjaga raamatud nagu „Eesti NSV kalad”, „Eesti NSV  sood” jt. Hans Kruusi ammu rariteediks saanud kogumik valmis ajal, kui Eesti ajalugu oli alles distsipliinina välja kujunemas ning suuremad üldkäsitlused veel ilmumata. Kuna poliitilist ajalugu oli rohkem uuritud, nihutati rõhuasetused mujale, majanduslikele ja sotsiaalsetele oludele ja eestlastele ehk Hans Kruusi sõnul pärismaalastele, keda on käsitatud hoopis võõrasemalikult: „[M]eie maa ajalugu käsitlev teaduslik kirjandus, mis oma rõhuvas enamikus  on pärit balti sakslasilt, on tihti sihilik [s.t erapoolik – A. P.]. Meie ajalugu nõuab uut käsitlust, ümberhindamist.” 

Kooliõpilastele suunatud dokumendivalikus pöörati ajalugu rahvuslikule rajale ning juhiti tähelepanu allikatele, mis sellist käsitlust  toetavad. „Eesti NSV ajaloo lugemiku” eessõnas hoiatatakse lugejat: „Enamik käesolevas lugemikus avaldatud materjalidest on koostatud valitseva klassi esindajate poolt, kes püüavad selle klassi tegusid õigustada või ilustada. Sellistesse materjalidesse tuleb suhtuda väga kriitiliselt”. Samas rõhutatakse, et „dokumentide paremaks ja õigemaks” mõistmiseks tuleb tutvuda Eesti NSV ajaloo marksistlike üldkäsitluste ja iga peatüki ees viidatud marksismileninismi  klassikute töödega. Materjalid, mis läbi tsensuuri nõelasilma sellesse kogumikku mahtusid, puudutavad eeskätt talurahva ja hiljem ka tööliste (rasket) elu, klassivõitlust ja majandusolusid, kuid ühiskonna ülemkihte on püütud kas vältida või näidata halvas või naeruväärses valguses, kirikut justkui polekski olnud ning varju on jäänud ka teised kohalikud rahvakillud. Küll aga pidi valikusse mahtuma Mihhail Kalinini viibimine Tallinnas.         

Ajalooarhiivi kogumik hõlmab vaid kolme sajandit, vanim dokument pärineb aastast 1613, ehkki Rootsi aeg pealkirjas lubanuks minna tagasi 1561. aastani. Eelkäijatega võrreldes on vaadeldav kogumik veel mitut moodi erinev. Eespool viidatud kolm temaatilist peatükki  tähendavad seda, et materjali ei esitata otsast lõpuni ajalises järgnevuses, vaid tsüklitena, mis koonduvad kolme seisuse ehk talurahva, aadli ja linlaste ning nende elukeskkonna, s.t küla, mõisa ja linna ümber. Iga peatükk on omakorda jaotatud viieks kronoloogiliselt kokku seatud alateemaks: (1) õiguslik seisund ja omavalitsus, (2) rahvastik, (3) sotsiaal-majanduslikud olud, (4) vaimuelu ning (5) sõda ja sõjaväeteenistus. Alateemad  kulgevad seega paralleelselt, pakkudes kolme suure ühiskonnagrupi võrdlemise võimalust, mida saab hästi koolis rakendada. Arvatavasti on vähe neid, kes selle raamatu kaanest kaaneni läbi loevad, pigem tehakse seda oma huvist lähtudes pisteliselt, nii nagu muuseumikülastajad  sageli peatuvad vaid ühe või teise stendi ja eksponaadi ees ning käivad saalid läbi „vales järjekorras”. Seda viimast tahaks lausa soovitada, näiteks alustada kolmandast ning lõpetada teise peatükiga, mis mulle mõjus desserdina. Struktuurist olulisemakski muutuseks on valitud materjali proportsioonid ja publitseeritud allikate liigid.  Võrreldes kahe eelmise lugemikuga, kus on pühendatud enim tähelepanu talu- ja lihtrahvale (peamiselt eestlastele), on ajalooarhiivi kogumikus „küla”, „mõisa” ja „linna” suhe lehekülgedes 217, 141 ja 173, mis ei vasta kuidagi ei rahvus- ega klassidogmast lähtuvale mõõtkavale. Näiteks 1782. aastal oli pärustalupoegade, aadlike ning linlaste, vaimulike jt vabade arvuline suhe 95,2%, 0,6% ja 4,2%. Aga õnneks ei ole ajalugu matemaatika. 

Allikate valik kogumikus kajastab üsna hästi muutusi ajalooteaduses laiemalt ning selle taustal ka Eesti ajaloolaste uurimisseisu ning  uusi uurimissuundi, mis on toonud käibesse hulgaliselt materjale, millest varem mööda vaadati. Argi-, mentaliteedi- ja mikroajaloo, prosopograafia või uue kultuuriajaloo seisukohalt omandavad allikaväärtuse pärandinimekirjad, inventariloendid, võlakirjad, kohtuprotokollid, sadamaraamatud, lihtinimeste päevikud, rääkimata kirjavahetusest, fotodest, lepingutest jm dokumentidest, mille kaudu avaneb pilt sellest, „kuidas inimesed vanasti elasid”, mida nad  arvasid, tundsid, uskusid ja tähtsaks pidasid, millised olid nende tarbimis- ja olmetingimused, pahed, naudingud, kired jms. Nii on fotokoopiana esitatud kaks prantsuskeelset pidusöögimenüüd (tahvel VIII ja foto 40), raamatut edasi lehitsedes leiame kiretu tabeli (foto 47) 1696. ja 1697. aastal Narva tänavatel nälga surnud inimeste arvuga ning nende matmiseks kulutatud rahasummaga. Elu ei ole klantspilt ja ajalugu pole autahvel, annab mõista mitmekesine  dokumendivalik, kust tõuseb esile nii inimvaimu geenius kui ka armetu varjukülg, ning mille mõjul hakkab mõranema nii mõnigi müüt või eelarvamuslik pilt n-ö ajaloolistest tüüpidest. Ajaloos on koht Voka ja Toila mõisaproua Kingstoni hertsoginna majakraamil (dok 76), kammerteener Johanni 8 püksipaaril ja 11 vestil (dok 81), suurilmadaamist vagaks usukuulutajaks ning filantroobiks muutunud Barbara Juliane von Krüdeneril (dok 90) ning mängukire  ja võlgade käes vaevleval Magnus von Tiesenhausenil (dok 87). Kogumikust leiame ka Tartu taskuvaraste Märdi, Oskari, Peetri ja Salomoni pildi (foto 62), prostituudi fotoportree (foto 48) või tülgastava kirjelduse Kreenholmi tööliste elutingimustest (dok 127). Veel praegugi mõjuvad häirivalt Liivimaa kuberneri Mihhail Zinovjevi 1890. aastal esitatud ettepanekud „saksa-balti-luteri” Tartu ülikooli, s.o Venemaale kolmekordselt võõra asutuse tasalülitamiseks  ning üleolev vihje nooreestlaste ja noorlätlaste parteile, kes „hellitavad arulagedaid unistusi mingist Läti või Eesti riigist” (dok 135), aga ka see on osa meie minevikust. Mainitud vooruste kõrval tekitavad raamatu koostamise lähtekohad ja ülesehitus ka mõningaid probleeme. Koostajad on otsustanud piirduda vaid oma, s.t ajalooarhiivi kogudega, et ühtlasi tutvustada arhiivi ning selle rikkusi avalikkusele. See põhimõte, mis meenutab  muuseumi püsiekspositsiooni koostamist, hakkas aga tegijaid ahistama, mistõttu võeti kogumikku ka mõned näited trükistest või kasutati materjali sissetoomiseks „tagaust” nagu Treffneri kooli dokumendi (nr 137) puhul, mis on arhiivis leiduv ärakiri Päevalehe artiklist. Teisal aga kurdetakse, et Balti valgustajate ideede kohta ei õnnestunud arhiivist sobivat allikat  leida. Konkreetsest arhiivist sõltumatu, laiema haardega valiku puhul jäänuks need mured ära. Kolme peatüki paralleelsed teemad on põhjustanud siin-seal kordusi ja teatud küsitavusi ning kolmikjaotuse tõttu pole leidnud mitu üldisema tähendusega, kuid sisuliselt olulist dokumenti päris õiget kohta ja  on „pressitud” linna peatükki. Kolmikjaotuse tõttu ei tõuse ka selgemalt esile vaimulikud ja literaadid-õpetlased. Aga see ei kahanda head üldmuljet, nii nagu ka mõni näpuviga (foto 34 poolik kirje, loendist puuduv fond 329, eksitav 88. dokumendi pealkiri, kokku viimata Åbo ja Turu kohanimede registris, avamata lühend PSZ, s.t Polnoje Sobranie Zakonov jms). Ära oleks kulunud ka kasutatud allikapublikatsioonide  nimekiri.   

Kokkuvõtteks võib öelda, et ajalooarhiiv on teinud rohkem, kui oskaks arhiivilt oodata. Aga kes siis oleks pidanud selle lünga täitma? Milline muu ajaloolaste kooslus oleks saanud nii mahuka töö ette võtta? Eriti aga tahan esile tõsta inimkeskse ajalookäsituse taotluse, milles kõnealune kogumik jätkab omal moel suunda, mida näitas Tallinna Linnaarhiivist võrsunud  teos „Kümme keskaegset Tallinnlast” (2006). Talurahvaajalugu meil juba on, miks ei võiks järgneda raamatud aadli ja linnaelanike ajaloost, muust „uuest” ja „teistmoodi” ajaloost rääkimata.