Phnom Penh – väärikas korralagedus

Tanel Kerikmäe

Phnom Penh, Kambodža paari miljoni elanikuga pealinn ning süda, asetseb riigi lõunaosas, Tônlé Sabi, Mekongi ning Bassaci jõe kokkupuutepunktis. Linnal, mis ehitati üles XV sajandil, on keeruline ja verisevõitu ajalugu. Täna seostub eurooplasele kõik sealne ikkagi veel punakhmeeride režiimiga, mille muldvanade esindajate üle kestab mõneti vastuoluline kohtumõistmine. Linna imagot on rahvusvahelises meedias hiljuti kujundanud rahutused, mis seostuvad poliitilise teadlikkuse tõusuga ja opositsioonipartei püüdlustega muuta olukorda, kus eluolu määrab võimuloleva massipartei ideoloogia. Kambodža poliitiline sõnavabadus on järjest ilmsem, kuigi siiani maksab valitsuse koostatud poolametlik nimekiri teemadest, millega ülikoolidel tegeleda ei soovitata, vastukajasid on tekitanud hiljutine vene päritolu oligarhi väljaandmine Kremlile ja turul müüakse sõjaväevormis peaministri Hun Seni näopildiga suveniire.
Tegelikult on Phnom Penh turvaline, kuigi äärmiselt elava liikluse ja sotsiaalse suhtlemisega kommuun. Lisaks khmeeridele elab siin hiinlasi ning vietnamlasi ja kesklinn on suures osas Ankgori õlle juures inimesi vaatlevate dekadentlikult mõjuvate expat’ide päralt. Linna üldmulje on energiline, mis tuleneb muidugi kaosest liikluses, lõpututest tuk-tukkide ja mopeedide motoriseeritud armeedest, aga ka Mekongi kallastel õhtuti toimuvatest improviseeritud aeroobikaüritustest. Kaos esineb ilmselt ka elektrimajanduses: need üle linna risti-rästi veetud kaablite, juhtmete ja traatide keerduvad ja põimuvad segapuntrad on kohalike huumori kohaselt jäetud just turistide vaatamisväärsuseks. WIFI ja üleüldine internetikasutamine on aga saamas elunormiks, seega kontraste jätkub. Phnom Penh on järjest enam nii kohalike kui rahvusvaheliste turistide sihtpaigaks. Kuigi kümneid aastaid väisasid linna vaid südikad ajakirjanikud ning humanitaarabi pakkujad, on linn tänaseks köitnud töötajaid ja ettevõtjaid ka Euroopast. Norra pubiomanik, prantslasest terariistade valmistaja, keeleõpetajad nii Lääne-, kui Ida-Euroopast on vaid mõned näited.
Linna tuntuim tänav Preah Sisowath jookseb mööda Mekongi ja Tonle Sapi kaldaid. Bulvari esikülg kujutab endast pikka avatud ala, mis on kaetud pügatud muruplatside, palmipuude ning avatud kõnniteedega. Kaldapealsest üle tee asetsevad tihedas kobaras kohvikud, hõbeda- ja siidikauplused ning baaride eliitklass, mis meelitavad linna saabunud turiste ning sisserändajaid. Pärastlõunail, tööle ning õpingutele järgneval ajal, promeneerivad ka kohalikud üpris tihti mööda kaid, maitstes värsket õhku. Enamasti jalutatakse kailt meelelahutuslikule ööturule, mis pakub võimalust soetada khmeeride traditsioonilisi suveniire ja igapäevatarbeid, maitsta neile tavapärast (ja alati väga värsket) tänavatoitu, kuulata nukker-meloodilist ja vist küll alati armastust lahti mõtestavat muusikat. Phnom Penh on kindlasti naeratuste linn ja sõbralikkus ning abivalmidus ei ole seal pelgalt ärilise edu vahend. Vahel pealetükkivate tuk-tuki juhtide kõrval on linnaelanikud üllatavalt teadlikud maailmas toimuvast, nii mõnigi tänavakaupleja, oranžis kuues buda munk või kohvikupidaja tunduvad olema kohustatud meeldivaks vestluseks.
Äärmiselt köitvad on Prantsuse koloniaalajastust säilinud hooned, mida võib leida laialipuistatuna mööda suursuguse puiestee ääri kogu selle ulatuses. Näiteks on Foreign Correspondent Club, niinimetatud FCC, vabaõhu restoran ühe sellise koloniaalehitise teisel ja kolmandal korrusel, üks esimesi kohti kail, mida külastasin. Seda tuntakse kui rahulikku kohtumispaika, mille muretut miljööd naudivad peamiselt linnakärast väsinud välismaalased. Esimest korda FCCd külastades tundsin samaaegselt elevust ning lõõgastust, kuna sain Tonlé Sapi jõele avaneva kauni vaate osaliseks. Teine muinasjutuline vaade avanes jõereisil, kus mu mällu talletus igaveseks päikeseloojangu värvides linnapanoraam.
Lisaks mõnusale kaile leidub Phnom Penis veel palju teisi atraktiivseid sihtpunkte, mis ei tohiks ühelgi pühendunud turistil kahe silma vahele jääda. Nimekirjas tuleks esile tuua kuningapalee, rahvusmuuseum, keskturg, vene turg, iseseisvusmonument ja palju muud, sh ka minevikku vaatavad Kambodža surmaväljad ja genotsiidimuuseum Toul Sleng. Eelmainitud kohtade väisamine annab turistile autentsema arusaama Kambodža elanike traditsioonidest, ajaloost, kultuuripärandist ning loomulikult linlaste elamistingimustest. Khmeeride kultuur on aukartustäratav ja sealsed muuseumid on ka ajaloo­võhikule elamus. Teine keskkond, kuhu peab minema, on turg, kus müüakse põhimõtteliselt kõike. Eriti huvitav on siiski see turuosa, kus kaubeldakse puu- ja juurviljade, lindude, loomade, kalade, vürtside ja muuga. Lõhnade, värvide kokteil pakub alati üllatusi. Ekstreemseid elamusi otsiv külastaja võib minna lahingukeskusesse ja pilduda seal (enda riisikol) 300 dollari eest käsigranaate, tulistada erineva kaliibriga tulirelvadest ja 800 dollari eest lasta välja isegi tankitõrjeraketi. Alalhoidlikuma meelelaadiga turist valib ilmselt suurepärase teeninduse ja turvalisena näiva lennu Siem Riepi ja tutvub seal kuulsa džunglist välja kaevatud antiikse Ankor Wati linnakuga. Phnom Penh nagu iga teine pealinn ei ole ohtlik, kui ei olda valel ajal vales kohas. Kui Detroit, New Orleans ning Médellin on jätkuvalt maailma 50 ohtlikuma linna seas, siis Phnom Penhi nimistust õigustatult ei leia.
Lisaks staatusele huvitava reisisihtkohana peetakse Phnom Penhi omavahel aastaid valimistel konkureerivate erakondade keskuseks. 2013. aasta 28. juuli valimised, mille võitis valitsev Kambodža Rahvapartei, on viinud tänaseni kestva poliitilise ummikseisuni. Opositsioonipartei juhitud massidemonstratsioonid ning vägivaldsed kokkupõrked politsei ja protesteerijate vahel on regulaarsed. Leidis aset üleriigiline rõivatööstuse töötajate streik,  nõuti miinimumpalga suurendamist 80 dollarilt 160 dollarini. Sellist tõusu lubas möödunud valimiste ajal rahvusliku päästmise partei endine rahandusminister Sam Rainsy. Õli valab tulle asjaolu, et ca 400 000 rõivatööstuse rahulolematut töötajat asus toetama opositsiooniline rahvusliku päästmise partei, kelle põhisõnum ongi väide, et valimiste tulemusi võltsiti. Praegune valitsus on pakkunud töötajatele palgatõusu 95 ja 100 dollarini, kuid see protesteerijaid ei rahulda. 3. jaanuaril tulistas Kambodža sõjaväepolitsei streikijaid ja hukkunuid oli mitu. ÜRO eriraportöör Surya P. Subedi inimõiguste küsimustes Kambodžas avaldas muret asjaolu üle, et streikijad olid ka omalt poolt vägivaldsed, loopides pudeleid, kive ja Molotovi kokteile, kuigi inimohvrid tõi just streikijate laialiajamiseks kasutatud sõjaväeline jõud. ÜRO eriraportöör kutsus üles Kambodža valitsust „kiirustama lubatud riigireformidega, mis eelkõige tagavad ja edendavad inimõigusi, kuid peaksid muu hulgas kiirendama ka riigi demokratiseerimise protsessi, et jaotada riigi majanduskasvu korral hüved võrdselt kogu riigis”. 
Võib loota, et kokkupõrked ei eskaleeru ja mõlemad parteid leiavad võimaluse jõuda ühise lahenduseni ning õppida tehtud vigadest. Kohaliku vanasõna järgi „Kmas Ingung toeb ches, Kmas kror toeb mean” ehk „Häbi tundmine ignorantsuse pärast viib teadmisteni, häbi vaesuse pärast rikkuseni”. Ühiskondlik surve muutuste suunas on tuntav. Samuti on tuntav khmeeride põhimõte, et viha ei vii edasi, see on pigem enda raiskamine. Enamik linlasi on järjest haritumad ja hoomavad piiri populismi ja reaalsuse vahel. Infoühiskonda sattumise ajendiks on võõrkeelte oskus, kusjuures kambodžalaste puhul tõmbab inglise keele oskamine mõttelise piiri näruse ja tulusa töö vahel. Paljud täiskasvanud sisustavad oma nappi vaba aega pärast päevatööd õhtuti inglise keelt õppides, kusjuures keeleõpe pole odav lõbu.
Phnompenhlased on südamlikud inimesed, keda tasub lähemalt tundma õppida just nende kultuurierinevuste pärast. Sellepärast ei tohiks kohkuda, kui Kambodža reisil astub juurde kohalik, näol lai naeratus, et kasutada ära võimalust rääkida inglise keelt! Lausa tajutav on noorte edasipüüdlikkus. Mitmed linnas töötavad noored mehed ja naised rabavad mitmel kohal, et pääseda õppima ja tagada nii endale kui oma perekonnale tulevik. Üliõpilased on äärmiselt õpihimulised ja palju lugenud. Seejuures ei omandata uut vana eitades. Khmeerid on uhke rahvas ja see väljendub igal sammul: nende riietuses, traditsioonides ja suhtlemises.
Mis puutub linna väljakutsetesse, siis usun, et üheks suuremaks võib pidada kesist taristu arengut viimastel aastatel. Paratamatult satub ametnik, kes hakkab hommikul kodust kontorisse minema, vähemalt tunnisesse liiklusummikusse, kuna liiklusolukord suurel puiesteel on äärmiselt keeruline ja ärevavõitu. Paljud linna suuremad arenguprojektid on siiski algfaasist edasi jõudnud. Kuninglik Kambodža valitsus on algust teinud projektidega, mille eesmärk on luua suured viaduktid ning hiiglaslik maa-alune tunnel, vähendamaks liikluskaost.
Peale selle on valitsus heaks kiitnud linnaarengu projektid, mis tagavad satelliitlinnade loomise. Need suured projektid maksavad sadu miljoneid dollareid ning hõlmavad elurajoonide, majandusvööndite, supermarketite, treeningkeskuste, hotellide, tööstusparkide, haiglate ning muude munitsipaalettevõtete loomist. Kohalik haritlaskond usub, et sellised ettevõtmised ei aita mitte ainult suurendada Phnom Penhi elanike arvu, vaid meelitavad ligi ka pikaajaliste plaanidega välisinvestoreid praeguste väikeettevõtjate, rahvusvaheliste organisatsioonide töötajate ning backpackeri’te kõrval.
Võib vaid loota, et suurejoonelised plaanid ei kaota kõike seda erilist, mida praegu Phnom Penhis kohtab. Kaarikutaoliste traditsiooniliste tuk-tukkide asemele trügivad odavad plastikust rikshad, arhailisse linnaruumi lisandub klaasist pilvelõhkujaid, hiiglaslikke kasiinosid – see on ilmselt ajastu ja ka progressi märk. Hoolimata jätkuvast poliitilisest keerdseisust, tagavad julgeolekumeetmed külastajale turvalise visiidi. Phnom Penhi võib jätkuvalt pidada võluvaks, põnevaks ning oma korratuses siiski harmooniliseks linnaks, mis peidab endas riigile olulist kultuuripärandit ja kus saab alati head amok’i, rahvuslikku riisiga kalasuppi.