Sel reedel Sirbis

Sirbi vahel Diplomaatia!

ALEKSANDER VEINGOLD: Alehhini kaitse
Male ajaloo ainsa võitmatuks jäänud maailmameistri surma seletus  on peidus Ian Flemingi romaanides.
Paavo Kivise suurepärase raamatu „Paul Keres. Mälestusi. Materjale. Kirju“ leheküljelt 571 võib lugeda, et kirja oma kolleegile ja sõbrale, maailmakuulsale suurmeistrile David Bronsteinile on Eesti maletaja lõpetanud sõnadega: „Tervitustega, sealjuures ka bossilt, Teie P. Keres.“
Võttes arvesse seda, kui sõltumatud, andekad ja üle maailma tuntud olid ka Paul Keres ja David Bronstein, võib oletada, et inimene, keda nad omavahel bossiks kutsusid, oli kindla peale igati väljapaistev.

TEET RANDMA: Läänemeres muutusteta
Läänemeres jookseb elu ja surma piir, kuna kliimamuutused ning põllumajandusest, lageraietest ja märgalade kuivendamisest tingitud toitainete vool on põhjustanud merepõhja kõrgema elustiku väljasuremise.  
Praegu toimub Eesti majandusmetsades paaniline üleraie, mida põhjustab kombinatsioon Euroopa karmistunud energiapoliitikast ja Eesti valitsusjuhtide võimetusest reformida Eesti energia-, põllumajandus- ja metsasektorit.
Me elame keerulises maailmas, milles kõik on kõigega otseselt või kaudsemalt seotud. Meie soov tarbida energiat, kuid meie suutmatus leida vajalikke investeeringuid, et seda teha taastuvatest allikatest, toob kaasa mitmeid probleeme. Riigi eelarves tuleb leida üha rohkem vahendeid CO₂ kvootide ostuks, kuna vähenevad Eestile määratud kvootide mahud ja praeguste trendidega lisandub CO₂ kvootide ostu vajadus transpordi- ja maakasutuse sektoris. Eesti üritab raha- ja energiavajadusi täita põlevkivienergeetika jätkamise ning suurema biomassi kasutusega, mida lisaks müüakse pelletitena ekspordiks.

PERTTI JOENNIEMI: Sõda ja rahu Balti mere piirkonnas
Ilma Venemaata seisaksid eurooplased silmitsi üsna „häiriva“ olukorraga, kus Euroopasse ei oleks jäänud ühtegi tõsiseltvõetavat riigipõhist ohtu Euroopa stabiilsusele.
Proovides kujutleda Balti mere regiooni tulevikku, on mu lähtepunktiks tuleviku põhimõtteline ennustamatus. Mõni ajastu (nt külma sõja aeg) võib olla üsna stabiilne, aga siis hakkab olukord järsku muutuma ja esile tulevad täiesti uued asjaolud. Nüüdseks on blokisüsteem (idabloki ja läänebloki vastasseis) lagunenud ja ka riikidevaheliste sõdade võimalikkus vähenenud; vähemalt on keeruline osutada konfliktidele, mis oleksid piisavalt tõsised, et põhjustada poliitilise võimuvõitluse eskaleerumist sõjaks.

TAUNO VAHTER: Kuidas Anne Veski Soome vabaks laulis
Kimmo Rentola, Stalin ja Soome saatus.
Leena Sharma, Vankumatu sõprus. Soome ja Nõukogude Liidu sõjajärgsed kultuurisuhted.
Mulle meeldivad elu jooksul nähtud eri rahvusest inimesed, kes ei vasta rahvuslikule stereotüübile: juut, kes sööb sealiha; grusiin, kes ei joo kunagi veini; introvertne ja kohmakas brasiillanna või leedukas, kes ei soovigi tutvustada suurvürstiriigi piiridega kaarte. Sellised inimesed annavad lootust, et stereotüübid ei pruugi üldse paika pidada ja maailm on muutumises, või lisavad lihtsalt tõele vastavatele lugudele mingit värvi. Samamoodi nagu inimestega on ka riikide ja ajalooga.

MART KULDKEPP: Eesti välispoliitika Soome-suuna ajaloost
Heino Arumäe, Eesti ja Soome. Sõjast sõjani.
Enam kui 600-l leheküljel ühe autori kirjutatud monumentaalne eestikeelne monograafia on tänapäeva Eesti ajalooteaduses üsna suur haruldus. Projektipõhist rühmatööd soosiva teaduspoliitika tõttu eelistatakse hoopis teistsuguseid publikatsioone, mille tundemärgid kõnealusele risti vastu käivad, nimelt lühikesi, mitme autoriga ingliskeelseid ajakirjaartikleid. Sellest järeldub, et see teos sai sündida ainult suure sisemise motivatsiooni ajel, rääkimata aastatepikkusest tööst – juba seetõttu tuleb Heino Arumäele tänulik olla, et ta mahuka töö lõpuni viis.

ERKKI BAHOVSKI: 100 aastat oma välispoliitikat
Vahur Made, Eesti välispoliitika 100 aastat.
Varalahkunud Vahur Made „Eesti välispoliitika 100 aastat“ on tubli täiendus Eesti välispoliitika huvilistele ja aitab täita nii mõndagi lünka. Autor ise on sissejuhatuses pigem tagasihoidlik, toonitades, et tegemist pole teadusliku uurimuse, vaid esseistliku tekstiga. Samas on selge, et EV100 raamatusari ei saagi esindada teaduslikke tekste, sest sari on mõeldud vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks, mitte teadustööks.

Töö ja kitsendus. Margus Ott intervjueerib biosemiootik Terrence W. Deaconit
Terrence W. Deacon on Ameerika Ühendriikide antropoloog, neurobioloog ja biosemiootik, bioloogilise antropoloogia ja lingvistika professor California ülikoolis Berkeleys. Aastail 2008 ja 2019 külastas Deacon Tartu ülikooli semiootikute kutsel Eestit. Järgnev intervjuu on tehtud pärast tema loengut „Sild informatsiooniteooriast semioosisse“ 15. juulil 2019 Tartus.
Millised on semiootika tulevikuperspektiivid?
Peamine probleem on selles, et semiootikat ei kohelda teadusena. Ometi on teaduses vaja semiootika teooriat ja mõisteid, sest looduses leidub semiootilisi protsesse. Semiootikateooriad on enamasti välja arendatud inimliku kogemuse uurimise vaatevinklist ja loodusteadlastel on neid raske aktsepteerida.

MAARIN MÜRK: Tsaariaegsest militaartehasest kaasaegseks kunstikeskuseks
Noblessneri sadamalinnakus avab juba järgmisel nädalal, 20. IX uksed Kai kunstikeskus, mille tööd korraldab Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus (EKKAK). Uus kunstikeskus on üle pika aja sellises mastaabis kunstiruumi lisandumine siinsele kunstimaastikule ning loomulikult on see tekitanud omajagu arutelusid, nii elevust uute võimaluste üle kui küsimusi uue institutsiooni lisandumise kohta niigi üsna ebakindlalt toimivas Eesti kunstielus. Lähema 10-15 aasta perspektiivis on Kai siiski tulnud, et jääda ning muinsuskaitsealuses endises allveelaevatehase kompleksi tuleb ühiskontor, 450 m² suurune näitusepind, sajakohaline auditoorium ning hakkab tegutsema rahvusvaheline residentuuriprogramm.

EGON ILISSON: Oaas keset oaasi
Tõrva uuel keskväljakul on hing sees: mängitakse lauatennist, õpetatakse lastele jalgrattasõitu, nauditakse lihtsalt kohvijooki. Auklikku asfaltplatsi ei nuta taga keegi.
Tõrva keskväljak. Arhitektid Mari Rass, Ott Alver, Alvin Järving ja Illimar Klammer. Valguskatuse idee autor Villem Tomiste.
Olen umbkaudu pool oma elust elanud Tallinnas ja teise poole väljaspool pealinna ehk maal. Selle aja jooksul on maaelanikkonna kuvand kõvasti muutunud: maal ei ela enam hanguga vehkivad ja vindise peaga kõike kiruvad ohmukesed, vaid inimesed, kes ka päriselt hakkama saavad.
Pärast keskkooli lõpetamist võtsin oma seitse asja ja seadsin sammud Tartusse ülikooli. Kuna sealt Tallinna sõita oli liialt pikk maa, otsustasin end vahepeal sisse seada vanavanemate linnas ehk Tõrvas. Läksin ka ennast vabatahtlikult kohe kaitseväkke pakkuma ning seal öeldi, et valigu ma ise endale teenistuseks sobiv koht. Nii sain ma lühikese aja jooksul näha nelja, mastaabilt täiesti erinevat Eesti linna: Tallinna, Tartut, Võru ja Tõrvat. Paremat elukogemust on ühele noorele mehepojale raske välja mõelda. Nelja linna vahel pendeldades oli mul aega mõelda, millise kasuks võiks liisk langeda, milline neist annaks edasiseks kas või suuna kätte. Kas linn, kus ma tahaksin töötada, vaba aega veeta ja pere luua, on Tallinn või New York? Või hoopis Elva? Äkki Orissaare? Jah, sellistele asjadele mõtleb ka 18aastane, sest just siis oleme ju maailma targimad ja eks kaitseväes ole aega tulevikule mõelda täpselt parasjagu kaua ka (soovitan!). Viimaks teenis mu lõpliku ja jäägitu tähelepanu Tõrva.

MELE PESTI: Tähelepanu, Brasiilia on jõudnud Eestisse!
Brasiilia filminädal kinos Sõprus annab Brasiiliast põhjalikuma pildi kui päevapoliitika.
Brasiilia filminädal kinos Sõprus 16. – 20. IX 2019.
Brasiilia on Eestis kohal: päevalehtede esilehelugude ja juhtkirjade autorid, arvamusliidrid nädalalõpu jutusaadetes – kõik arutavad Amazonase põlemist ja Brasiilia presidendi kahtlast eetilist palet sõjas keskkonnakaitsjatega. Vaja läks üle 70 000 tulekahju kõigile koolis pähe kulunud nimega vihmametsas, et me hiiglast märkaksime.
Otsustasin kirjutada Brasiilia kajastamisest Eestis ning ühtlasi tutvustada Brasiilia saatkonna korraldatud filminädalat, üht tänuväärset võimalust selle intrigeeriva ja mitmekihilise riigi kohta meelelahutuslikus vormis üht-teist teada saada.

KÜLLI PRILLOP: Eesti keele ülipikast kestusest ehk Kirjaoskuse lugu
Keeleteadlastele oleks eesti keelt vaja veel mitusada aastat, et näha, kas ja kuidas kestusvastandused edasi arenevad.
Lühikesed ja pikad häälikud olid olemas juba paar tuhat aastat tagasi algläänemeresoome keeles, aga II ja III välte eristus kujunes välja alles möödunud aastatuhande keskpaigaks, veidi enne eesti kirjakeele sündi.

AIMAR VENTSEL: Punk ja feminism
Intervjuu „Koreograafiraamatu“ koostaja Marie Pulleritsuga.
Liina Sumera – vanamuusika- ja elektroonikalemb
Luulesalv. ANDRUS KASEMAA

Arvustamisel
kogumik „Kirjandus Kreeka ja Rooma maailmas“
Madeline Milleri romaan „Achilleuse laul“
2 × Von Krahli teatri „Jaik“
dokumentaalfilmid „Minu spioonist isa“ ja „Jagada või mitte jagada“
näitused: Katrin Koskaru „Mine varju! Mine varju!“ ja Kristel Schwede „Jagatud maastikud“
Tartu Heli (TaHe) kolmanda hooaja avakontsert
Installatsioon „For Forest“ Austrias Klagenfurtis Wörthersee staadionil

Esikülg: ARBO TAMMIKSAAR

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht