Sel reedel Sirbis

KAAREL TARAND: Kui näed fakti, unusta lojaalsus
Rahvaspordiks muutunud valetamine ennustab kaose saabumist.
Olid ajad – ja mitte ürgammused –, mil avalikkusele valetamine võttis riigijuhilt ametikoha kindlamini kui halbade tagajärgedega või mõtlematu tegu. Vale sõna kaal oli suurem vale teo omast, kusjuures mitte ainult poliitikas: valetamise eest maksti kallist hinda äris, vähemal määral ka ajakirjanduses, kus pettust harrastasid üksikud reamehed, mitte juhtivad jõud. Kuigi põhjusi oli rohkem kui üks, viis just valetamine rublatehingu kohta Mart Laari 1994. aasta septembris peaministri ametikohalt. Aasta pärast poliitilise tormi põhjustanud lindiskandaalis valetas Vilja Laanaru küll vapralt oma tulevase abikaasa puhtakspesemise nimel, kuid Tiit Vähi saatis patuse siseministri ja kogu Keskerakonna valetamise pärast meelekindlalt pikaks ajaks opositsiooni. Mittevaletamisel (mida tõekummardamiseks nimetada oleks siiski liialdus) oli pikema võimulpüsimise juures kulla hind ning näis kehtivat Michel de Montaigne’i sajanditetagune nõue, et valetamist kui õudseimat kuritegude seas peab jälitama tule ja mõõgaga.

ASKO LÕHMUS: Metsapoleemika kolmandal aastal ronisid kollid kapist välja
Eestlaste võimetus kolme aasta jooksul metsatüli lahendada seostub üldisema moraaliprobleemiga ja paljastab riigi keskkonnapoliitilise mahajäämuse.
Kolm aastat tagasi laienes Eestis avalikuks poleemikaks mure, et metsi, see tähendab, poolt meie riigi pindalast, ei majandata ametlikule metsapoliitikale (1997) vastaval säästlikul moel. Selle eest vastutav keskkonnaministeerium on kriitikat tõrjunud: metsa tulevat raiest hoolimata isegi juurde ning loodus- ja kultuuriväärtused olevat kaitstud.  Riigi kurss metsanduses jäi samaks ja pingeseisund muutus krooniliseks. Varasemate aastaülevaadete,  jätkuloos selgitan, et hangunud tüli varjus toimuvad mõjukad ühiskondlikud ja kultuuriprotsessid.
Eesti metsa kohta tõi eelnenud aasta vähe uut teavet. Jätkus tuntud muster: tööstus ja raied kasvasid ning erametsad libisesid füüsilistelt isikutelt suurfirmade kätte, samal ajal kui metsaloodus, kultuuripärand ja maakogukondade elukeskkond taandusid. Uudseim oli ehk keskkonnaagentuuri 19. veebruari seminar Eesti metsade majandamisest Euroopa Liidu kliimapoliitikast lähtuvalt – neid ettekandematerjale  soovitan süvahuvilistel küll vaadata.

FILIPP KRUUSVALL: Autori surm, kavatsetud ja juhuslik
Aasta tagasi Aafrikas tapetud dokumentalist Aleksandr Rastorgujev nägi dokumentaalfilmis poeetilist terroriakti, mille eesmärk on võtta pantvangi nii peategelased kui ka vaatajad.
Augustis sai aasta ühe väljapaistvama vene dokumentalisti Aleksandr Rastorgujevi tapmisest Kesk-Aafrika Vabariigis. Sel sündmusel on mitu mõõdet. Hiljuti ilmunud sõltumatu uurimise tulemuse kohaselt oli tõenäoliselt tegu ettekavatsetud mõrvaga, millesse olid segatud nii Kesk-Aafrika Vabariigi kui ka Venemaa valitsus ning mida koordineeris kurikuulus vene palgasõduritega seotud Wagneri grupp. Hukkusid selle valitsusega tihedalt läbi põimunud ettevõtte äritegevust uurima läinud tuntud sõjaajakirjanik Orhan Džemal, operaator Kirill Radtšenko ning režissöör Aleksandr Rastorgujev. Kuigi ajakirjanike hukkumine nii sõjatandril kui ka uurimistegevuse tõttu on paraku Venemaal, aga ka mujal korduv nähtus, on maailmatasemel režissööri mõrv enneolematu sündmus.

Valides vabamat Venemaad. Tuntud vene dokumentalisti Aleksandr Rastorgujevi viimaseks jäänud dokumentaalfilm „Valides Venemaad“ linastus augusti keskpaigas  Käsmus aruteluõhtu „Venemaa hääled“ raames. Intervjuu filmi produtsendi Jevgeni Gindilisega. Jevgeni Gindilis: „Dokis saab reageerida palju kiiremini ja puudutada teemasid, mida mängufilmis ei puudutata.“

Kuidas kategooriaid nagu juut ja palestiinlane luuakse? Intervjuu Jeruusalemma heebrea ülikooli antropoloogi Zvi Bekermaniga. Zvi Bekerman: „Palestiina haridussüsteemis ei ole lubatud õpetada palestiinlaste rahvusnarratiivi, juudi koolides ei kuule isegi seda, et palestiinlastel üldse mingi rahvusnarratiiv on.“

AGE VEEROOS: Nais- ja meesmuusika
Soolise tasakaalu teema tekitab piinlikkust nii meestele kui ka naistele, sest osutab nähtusele, mida me igapäevaelus põhitähtsaks ei pea.
Rahvusvaheline nüüdismuusika rändfestival – maailma muusika päevad, mille korraldaja on Rahvusvaheline Nüüdismuusika Ühing (International Society of Contemporary Music, ISCM) toimus maikuus Eestimaa pinnal Tallinnas, Tartus ja Laulasmaal. See oli täiesti erakordne ajalooline sündmus eelkõige neile, kes tegelevad uue muusikaga või tunnevad selle vastu elavat huvi. Heliloojatele kujutas festival endast ka hiigelkokkutulekut, kus saadi üksteise muusikat kuulates kogemusi vahetada. Teosed jõuavad ISCMi festivali kavasse läbi mitme komisjoni: esmalt valivad need välja ühingu kohalikud sektsioonid, seejärel hinnatakse sektsioonide välja pakutud teoseid festivali korraldajariigis. USA kriitiku Amanda Cooki (I Care If You Listen) sõnul jätab selline „keerukas ja salapärane“ sõelumisprotseduur „palju ruumi erapoolikusele“, mille tagajärg on – nagu ikka –, et „valged meesheliloojad olid valitsevas ülekaalus“.

TRIIN METSLA: Kunstimess kui efektiivne platvorm
Meie kunstnike edu messidel on elav tõestus, et mess on kohtumispaik, mis aitab kaasa eesti kunsti üleilmsele tutvustamisele.
Kui keegi küsib, mida kujutab endast üks kunstimess, siis esmapilgul on seda lihtne selgitada: rahvusvahelised galeriid on koondunud ühe katuse alla, et müüa mõne päeva jooksul galerii poolt esindatud kunstnike töid. Igal galeriil on katta väike osa messipinnast, nn boks, mille sisemus on omamoodi väike kureeritud näitus. Suuremad kunstimessid – Art Basel, TEFAF, Frieze Art Fair, Armory Show – leiavad aset aasta ringi üle kogu maailma, sarnanedes globaalse kattuvuse poolest juba tavaliste kunstiinstitutsioonidega.

ANDRES LEVALD: Tatari tänava ärastatud jalakäiguruum
Tatari tänava lõik Pärnu mnt ja Vana-Lõuna tn vahel on arengule jalgu jäänud. Tänaval liikujad väärivad, et nende soovide ja vajadustega arvestataks.
Pärnu maantee oli eelmisel sajandil üsna kitsuke. Liiklusmagistraalina laienes tänav Lutheri vabriku vastas Vineeri peatuse juures tänapäevaste hooneseinteni 1960. aastate keskpaigaks. Autoliiklus oli toona hõre ja tänava ületamine oli jalakäijale jõukohane. 1990. aastatel hakkas autode arv kiiresti kasvama. Tänava läänepoolsele küljele rajati tänavahaljastuse arvelt sõiduradadest eraldatud parkimistasku, mis eraldas bussi- ja trammipeatuse ning ülekäiguraja kõnniteest. Koos sellega laoti juhuslikesse kohtadesse paar kitsast treppi, et pääseks läbi parkla kõnniteele. Trepile pääsu takistavad aga parkivad autod. Lapsevankriga trepist ei sõida, ratastoolist rääkimata. Jalgsi liikujad turnivad sealt, kus autode vahele veidi ruumi on jäänud.

Arvustamisel
Carl Gustav Jungi „Vastus Iiobile“
Rémi Brague’i essee „Euroopa, rooma tee“
M. Coetzee „Elizabeth Costello“
Sally Rooney „Vestlused sõpradega“
Anneli Banneri „Eesti aia ajalugu“
Priisle park ja Tatari tänav
Theatrumi ja EMTA lavakunstikooli „Godot’d oodates“, Kellerteatri „Armunud alkeemik“ ja Rakvere teatri „Miks Jeppe joob?“
Haapsalu akvarellinäitused
Kris Lemsalu „Birth V – Hi and Bye“ Veneetsia biennaalil
ERSO kontsert „Alpisümfoonia“

Esikülg: PEETER LAURITS