Sel reedel Sirbis

KADI TUUL: Süsinikjalajälg ja tiheda linna suur jalanumber
Tihedal linnal on palju puudusi, millest ei räägita. Neist olulisim on, et tihe ja kivine elukeskkond ei ole tervislik.
Puud ja metsad aitavad inimkonnal kohaneda muutuva kliimaga. See vana üldteada tõde on uues kuues nüüd ka teadlastelt kinnituse saanud: kliimamuutuste leevendamisel on puude istutamine osutunud kõige tõhusamaks meetmeks. Puude istutamine vabadele aladele, sh linnades, soovitatakse võtta eesmärgiks. Linnas puude istutamine ei ole sugugi lihtne, vaid kauakestev ja keeruline tehnoloogiline protsess rohkete agrotehniliste ja insener-ehituslike töödega. Agrotehniliste tööde põhimaht on seotud puukoolides puude ettekasvatamisega, mis võib kesta ligi kümme aastat. Insener-ehituslikud tööd sisaldavad teede, tehnovõrkude ja hoonete projekteerimist ja ehitust. Selles tööde jadas ei saa midagi vahele ega tähelepanuta jätta, veel vähem valesti teha. Eestis on paraku kujunenud halvaks tavaks tööprojektis haljastuse eiramine. Sellest on kindlasti vähe, kui keegi värvilisel eskiisjoonisel näitab: siia tulgu puu.

HELDUR SANDER: Pärnade linn
Geneetiline analüüs tõendas 1600ndatest kuni tänapäevani Euroopa riikides laialdaselt istutatud pärnade piiratud algallikat.
Me teame suhteliselt vähe, kuidas siinne muistne rahvas kutsus oma looduslikke paiku nime pidi, teadmised sellest on ilmnenud hiljem või teiste keele kaudu. Nimesid võidi ka üle kanda ühest kohast teise elama asudes sarnaste tunnuste alusel. Igatahes on Tallinna kunagist nime Lyndanise seotud pärnadega ning tõlgendatud seda kui Pärnaneeme. 40 aastat hiljem on sel teemal peatutud pikemalt ja leitud ka põhjendusi konkreetsete pärnapuude näol. Ma ei polemiseeriks Tallinna nime üle, kuivõrd sobib siinset 800 aasta tagust Taani kuningliku sõjaväe maabumispaika kutsuda just Pärnaneemeks. Olles kursis loodusoludega, linnahaljastu inventeerimiste, ajalooliste uurimuste ja kaasaegsete kirjutistega, ei tea me, milline oli Tallinna hilisema linnasarase varasem looduslik taimestik. Küll on teadmisi ranniku ulatusest, kliimast, ala soostumisest, geoloogiast ja pinnavormidest. Samuti on andmeid geobotaaniliste ja kultuurkihi õietolmu analüüside jm dateerimiste alusel.

KAAREL TARAND: Kes küll kaitseks looma eest?
Loomaõiguste arengutempo on ebapiisav ning ükski inimese üksikotsus ei vii püsivate lahendusteni.
Kalamajas nähti pesukaru. Valgas aga tegutseb juuli algusest kaks täiesti pesemata Venemaa karu. Juba aastaid võib Läänemaa roostikes kohata šaakaleid, kes on küll kuulutatud kohalikuks tegelaseks erinevalt tema „invasiivsest võõrliigist“ konkurendist kährikkoerast, kes toodi Eestisse juba aastakümnete eest ning on siin mugavalt kodunenud. Pärnu rannas varitseb suplejaid Kaug-Idast laevade pilsiveega siia rännanud unimudil, hiidlaste toidulaua küllust ohustab villkäppkrabi ja saarlaste oma signaalvähk. Osa nimetatutest on kantud Euroopa Liidu ühtsesse võõrliigimäärusesse, mis kehtib ka Eestis ning annab loa senist elurikkust ohustavate liikide levikuga otsustavalt võidelda. Omade osas peab toetuma igakordsele üksikotsusele. Kui mõne liigi esindaja inimestele parajasti ei meeldi, kuulutatakse ta nuhtlusisendiks ning jahimeeste tööks jääb surmanuhtluse täideviimine.

DORIS KAREVA intervjuu HILARY BIRDIGA: Kõva kratitöö
Hilary Birdi sulest on ilmunud uus ingliskeelne eesti kirjanduslugu „Sissejuhatus eesti kirjandusse“.
Vaevalt jõudis Ameerikas Indiana ülikooli akadeemilises Slavica tippkirjastuses ilmuda Hilary Birdi mastaapne teos „Sissejuhatus eesti kirjandusse“, kui trükivalgust nägi tema teinegi sisutihe teatmeteos „Tartu teejuht. Viis teekonda ajalukku“, sedapuhku Eestis. Kunstiajaloolase erialaga autor on ka ise eesti juurtega ning elab juba 17 aastat Tartus.
Kui kaua võttis aega nende kahe raamatu koostamine ja kas see sündis vaheldumisi või järjest?
Kirjutasin mõlemat raamatut korraga, vaheldumisi – kuna mul oli kirjutamiseks võimalus, aeg ja sünnipärane kalduvus. Inglise pensionärina ei pea ma enam tööl käima, et elatist teenida. Mind kannustab erk teadmisjanu, suur Eesti-huvi ja mul pole kombeks logelda. Tööd alustasin „Sissejuhatusega…“ 2003. aastal koos Loone Otsaga. Slavica oli avaldamisest huvitatud, kuid kirjastus ei väljasta lepingut enne lõpliku käsikirjaga tutvumist. Kultuurkapital, kelle poole pöördusime, vajab kirjutamistoetuse andmiseks allkirjastatud lepingut. Surnud ring. Jätkasin isepäiselt ikkagi; raamat ilmus 2018. aastal Bostonis. Mulle meeldib mõelda, et minu panusena „Eesti 100-le“.

EERO KANGOR: Kjellini lühike, kuid viljakas aeg Tartus
Et pärast Helge Kjellini lahkumist taheti kunstiajaloo õppetool Tartu ülikoolis üldse kaotada, peegeldab suhtumist kunstiajalukku kui võõrasse (balti)saksa teadusse.
1. XII 1919 avati Tartu ülikool eestikeelse rahvusülikoolina varasema baltisaksa ja vene ülikooli alusel. Eesti ajutise valitsuse komisjon võttis eeskujuks Euroopa, eriti Põhjamaade ülikoolid. Ülikoolist pidi saama teadus- ja õppeasutus, mille ülesandeks oli uuele riigile ja selle asutustele spetsialistide koolitamine. Komisjoni plaani järgi pidi teaduskondade ja õppetoolide arv, eriti võrreldes humanitaarteadustes tsaariaja ülikooliga, märkimisväärselt kasvama. See peegeldas teadusrevolutsioonist alguse saanud spetsialiseerumise ning loodus- ja humanitaarteaduste eristumise tendentsi.
Humanitaar- ja ajalooteadused ehk rahvusteadused olid XIX sajandil omandanud tähtsa koha rahvusriikide ideelisel toestamisel. Rahvusteaduste õppejõude valiti ka Tartus hoolikalt. Kandidaatide puhul peeti silmas nii teaduslikku ettevalmistust kui ka rahvust. Eriti oodatud olid soomlased, kes võisid eesti keele kõige kiiremini ära õppida, kuid mitu õppejõudu oli pärit ka Rootsist. 1922. aastal saabus Tartusse ka Lundi ülikooli kunstiajaloo dotsent Helge Kjellin (1885–1984).

HEILI SEPP: Eesti muld ja eesti süda – aednik Tuglas
Näitus „Aiapagu. Tuglaste koduaed Tanja Muravskaja fotoobjektiivis“ Kumus kuni 27. X. Kuraator Elnara Taidre, kujundaja Villu Plink, graafiline kujundaja Külli Kaats, aianduskonsultant Helena Tuvike.
Aed on sümbolina keerukas kui labürint. See võib olla Jumalast kaitstud muretu Paradiis või hoopis sügavaima meeleheite Ketsemani aed. See pole kõik. Paradiisiaias luurab madu ja liigne teadlikkuse väljendamine ja isemõtlemine toob kaasa ränga karistuse; Ketsemani aia masendav kogemus viib aga lunastuseni. Aed on süütuvalge ja muremusta, valguse ja varjude segu juba lugude algusest. Gilgameši eepose kangelane leiab end hiilgavast aiast – kesk karneooli- ja lasuriidipuid, kalliskividega jaanileivapuid ja korallides seedripuid – pimedusemaailma otsides.

TOOMAS HIIO: Eesti ja tema parlament Maapäevast kahekojalise Riigikoguni
Jaak Valge, Eesti Parlament 1917–1940: poliitiline ajalugu. Riigikogu 100. Toimetanud Rita Hillermaa ja Gerli Randjärv, kujundaja Andres Tali. Riigikogu Kantselei ja Eesti Rahvusraamatukogu, 2019. 679 lk.
Asutused ja kirjastajad armastavad juubeliraamatuid. Kas ka lugejad, näitaks läbimüük, aga et kaunilt kujundatud juubelitrükis on peale muude väärtuste ka alati-käepärast-võtta kingitus või auhind, siis paraku pole mitte iga juubeliraamat lugemiseks ostetud. Alates 2017. aasta algusest on Eestis ilmunud üle 200 juubelitrükise. Suur osa neist on seotud Eesti 100. aastapäevaga. Kirjastuse Post Factum raamatusarja „Eesti 100“ rohkem kui 40 raamatu kõrval on nende seas mahukaid ja vahel tuumakaidki 100 aasta juubeli raamatuid üllitanud hulk asutusi ja institutsioone Riigikantseleist ja mitmest ministeeriumist kuni koolide ja seltsideni. Nii meile rahvana omase tagasihoidlikkuse kui ka pikema teksti võimeliste ajalookirjutajate pingi lühiduse tõttu ei ole kaugeltki kõik ministeeriumid ja suuremad riigiametid oma esimese sajandi ajalugu kaante vahele saanud. Enamasti on juubeliraamatud mitmesajaleheküljelised, kuid näiteks Eesti politsei on oma esimesed sada aastat mahutanud ainult 53 leheküljele. Moodsatele suundumustele lõivu makstes on mitu autorit loobunud asutuse ajaloo kirjutamisest ja jutustavad lugusid, jättes ajaloo edasijõudnutele.

LIISA HÕBEPAPPELI intervjuu MÄRT-MATIS LILLEGA: Hea kunst ei jäta rahule
Märt-Matis Lill: „Süvakultuur ei taotle seda, et inimesed saaksid mõnusalt aega veeta. Kunsti peamine eesmärk on inimest raputada, panna midagi teistmoodi nägema.“
Kevadel oli Märt-Matis Lill pildil seoses rahvusvahelise nüüdismuusika ühingu (ISCM – International Society of Contemporary Music) rahvusvahelise nüüdismuusika festivaliga World Music Days ehk maailma muusika päevad, kuna ta oli festivali Eestisse toomise peamisi initsiaatoreid ja üks kunstilisi juhte. Suve teises pooles jõuab Lille loomingus kätte järgmine verstapost. Augusti alguses tuleb ettekandele tema neljas lavateos „Suidsusannasümfoonia“. Kohtusime, et vestelda pärimusest, vast lõppenud laulupeost ja päevapoliitikast. Millist teemat me ka ei käsitlenud, otsapidi jõudsime ikkagi kunsti mõtestamise juurde.
Ütlesid 2017. aasta lõpus ühes intervjuus, et oled oma lavateostes tegelenud suurte küsimustega. Esimeses armastuse, järgmises kahes vägivallaga. „Suidsusannasümfooniat“ tutvustavates artiklites jääb kõlama taassünni mõiste.
Laiemas plaanis kujutab „Suidsusanna“ lugu elukaart: sünnist surma ja taassünnini. Taassünd pole temaatiliselt eesmärk omaette, vaid see, kuhu kõik välja jõuab. Suitsusaun kujunes hämmastavalt orgaaniliseks pidepunktiks abstraktsete loomislugude ja eepilisemate sündmuste keskmes. Saun on olnud oluline rituaalne koht, mis tähistab inimelu kaalukaid pöördepunkte. Lähed sauna ühena ja tuled välja teisena.

Arvustamisel
Võru keskväljak
Näitus „Pallas 100“
Jaan Kaplinski „Söödist Econi“
Kontsertetendus „Mr. Georg Ots“
Viljandi pärimusmuusika festival
Lavastused „Armastuse narrid“ ja „Lootuskiir pimeduses“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht