Sel reedel Sirbis

KAAREL TARAND: Taktitundest eelviimases taktis 
Laulupeoliste tee suurema vabaduse suunas ei alga mitte suurematest väljakutest, vaid suuremast isemajandamisest. 
Pidu sai läbi. Hea pidu oli, nagu ikka. Lauljad, tantsijad ja mängijad neil suursündmustel kollektiivselt läbi kukkuda ei saagi. Individuaalset põrumist pole võimalik ses suures massis päris ära hoida, sest ikka mõni väänab jala, hangib nohu või minestab kõige olulisemal hetkel, kuid see on pisiasi üldises õnnetundes.
Avaliku tähelepanu all mõned eriklassi esindajad siiski reelt pudenevad, nimelt ajakirjanikud ja riigivõimu esindajad, kes on peol kõrvaltegelased, kuid kelle professionaalsus või siis teadmiste ja taktitunde puudumine ning valeotsused saavad tohutu meediavõimenduse ning igaühel on neile ka lihtne plusse või miinuseid laduda.

MARIA MÖLDER: Regilaulu triumf laulupeol 
Laulupeo peakontserdil oli kõige suurem üllatus, et peaaegu pool spetsiaalselt laulupeole tellitud uudisloomingust põhineb regilaulul. 
XXVII laulupidu „Minu arm“. Laulupeo avakontsert „Õpetajale“ 6. VII (muusikajuht Siim Selis) ja peakontsert 7. VII (kunstiline juht Peeter Perens) Tallinna lauluväljakul. 
Tänavuse juubelilaulupeo tugevus on see, et suudeti esile tuua oma loojad ja eriti noorem põlvkond. Huvi pärast meenutasin olukorda kümme aastat tagasi, kui pühitseti laulupeo 140. aastapäeva: siis veel nõnda palju julgust ei olnud. Akadeemilisema muusika kontserdil kõlasid toona eesti klassikalise muusika seas lääne klassikahitid, et meie välismaal edukad dirigendid saaksid tuntud repertuaari najal kordamööda särada. Uudisloomingu osas on aga vahepeal peale kasvanud täiesti uus põlvkond heliloojaid, kellest paljudest ei teatud kümme aastat tagasi veel midagi – mõnest isegi muusikute siseringis mitte. Elame põneval ajal: muusika ja laulupeoaarded mõtestatakse pisitasa ümber vastavalt kunstiliste juhtide ja ühiskonna muutumisele, aga ka lauljate-publiku maitsele.

TIIA KÕNNUSSAAR: Vaade laulukaare alt
Iga laulja, kes on laulupeoks valmistumise karusselli kõigi ühisproovide ja ettelaulmistega kaasa teinud, tunnetab, et laulupidu on liim, mis meid ses põletikulises maailmas rahvusena seob.  
Laulupidu 150. Tartu laulupidu 22. VI 2019 Tartus. XXVII üldlaulupidu „Minu arm“ 6. – 7. VII Tallinnas. 

tea et patrioot
ei ole idioot
kuigi elu vahel näib
justkui anekdoot
Jüri Leesment, Ultima Thule

Tean päris mitut inimest, kes on laulupeo suhtes allergilised. Eelmisele laulupeole minekust loobusin, kartes rahvahulka, ülemäärast tundetulva ja rõhutatud isamaalisust. Selleks ei olnud tuju. Juubelilaulupeol otsustasin siiski osaleda, ning – ehk ka vahepealse pausi tõttu – jälgisin üldlaulupeo prooviperioodi ja Tartu laulukaare all toimunut, suurt ühislaulmise pidu selle hällis, värskema pilguga.

HANNA LINDA KORP: Luuletu luule päästab luule
Ühismeedia tõttu ei ole muutunud mitte luule olemus, vaid selle vastuvõtmise viis ning suhtumine autorisse.
Kirjandusteadlane ja -kriitik Joosep Susi tõdeb Värskele Rõhule antud intervjuus, et põhikooli kirjandustundides keskendutakse liialt luuleteksti tähenduse avamisele. See aga pelutab õpilasi: kuna luulele on omane keeruline väljendusviis, tundub ka sisu arusaamatuna ja nii jääbki poeesia noortele kaugeks. Kirjandusõpetajana pidi Susi nägema palju vaeva, et õpilaste hirmu luule lugemise ees leevendada. Õpilased ei tunne isegi hiphopmuusikas luulet ära, sest selle sõnum on „liialt“ mõistetav ja mõjuv.ⁱ Küllap võib laialdane luulehirm olla üks põhjusi, miks ei leia Rahva Raamatu ega Apollo 2018. aasta müügiedetabelitest või raamatukogudest enim laenutatud teoste nimekirjast mitte ühtegi luuleteost.

KAI KUUSK, INGRID KRULL: Pimedate ja vaegnägijate teekond kultuurini 
Kui inimese ilusaks või sarmikaks nimetamine enamasti kedagi ei häiri, võib igavesti vaidlema jääda selle üle, kas ühe naise pilk on täis leppimist või hoopis protesti. 
Kujutage ette, et sõidate rongis ja vaatate aknast välja. Mööda vilksavad metsatukad, asulad, karja- ja heinamaad. Nüüd sulgege silmad. Ühtäkki ei näe te enam midagi. Kõik, mida kuulete, on vaid rongirataste ragin. Aeg-ajalt on sekka kosta vedurivilet ja sahinat, mis annab märku teise rongi möödumisest. See on kõik. Kindel, et huvi ümbritseva vastu sunnib teid peatselt silmi avama ja see, mida aknast näete, on alati veidike ehmatav, sest erineb tunduvalt sellest, mida arvasite end seal parasjagu nägevat. Kujutlused ongi veidi teistsugused kui reaalsus. Samal ajal on meie seas omajagu neid, kel puudub võimalus soovi korral silmad avada ja vaadata.

ANDREAS VENTSEL, NELLY MÄEKIVI: Tunnete roll keskkonnahariduses
Digisuhtlusega kaasnenud avalikkuse struktuurimuutuse tõttu on hakatud rääkima afektiivsest emotiivse ja fanaatilise orientatsiooniga hashtag-avalikkusest.
Suur osa meie igapäevasest suhtlusest ja teabevahetusest on liikunud digimaailma, kus uudistel on rabavad pealkirjad, mis meid kaasa haaravad – kuni järgmise põrutava looni. Veebikeskkond on orienteeritud visuaalsele väljendusele ja kiirusele. Üha vähem võetakse aega süüvimiseks ja teemade mõtestamiseks laiemas kontekstis. Ühisvõrgustikud moodustuvad emotsiooni- või afektipõhiselt: inimesi õhutatakse mingist teemast hoolima nõnda, et selle hoolimise väljanäitamine saab tähtsamaks ja kesksemaks kui teema või probleem ise.

EVA-MARIA TRUUSALU: Ruumi potentsiaal alushariduses 
Kuna mäng pole reaalsus, vabastab see mängijad ebaõnnestumise pingest ning loob soodsa pinnase mängimise põimimiseks õppimisega. 
Inimese esimesed eluaastad, lapsepõlves omandatud oskused ja hoiakud on kaaluka tähtsusega kogu elu kujunemisel. Läbi aegade on vanemad ja ühiskond püüdnud edasi anda selliseid teadmisi ja väärtusi, mis aitavad elus hakkama saada. Kasvatusel ja haridusel on laiem roll ka sidusa ühiskonna ja kultuuri edasikandjana. Milline on elu mõnekümne aasta pärast, on raske ennustada. Seega on oluline küsimus, kuidas ja millises suunas tuleks praeguste väikelaste arengut suunata, et nad kiiresti muutuvas maailmas hakkama saaksid.

Kuidas päästa kõresid ehk Andke konnadele elupaigad tagasi. Ulvar Käärt intervjueerib kõreuurija Riinu Rannapit. RIINU RANNAP: „Kõre hoidmiseks ei pea loodusesse looma loomaaeda, vaid meil tuleb osata näha liigi ja tema elupaiga säilimise taga olevaid looduslikke protsesse.“
Kõre ehk juttselg-kärnkonn (Bufo calamita) oli veel mõni aastakümme tagasi Lääne-Eesti rannikul väga tavaline liik. Ent sedamööda, kuidas kõrede eluks sobilikud rannaniidud kinni kasvasid, sattus liik kadumisohtu. Kõrede surmasuust päästmiseks on meil kurja vaeva nähtud. Juba üle paarikümne aasta kõrede, aga ka teiste kahepaiksete hea käekäigu eest võidelnud zooloog Riinu Rannap räägib lähemalt, milliste lootustandvate tulemusteni on kõreasurkonna uuesti jalule aitamisega jõutud.

Arvustamisel 
näitus „Kes aias, kes aias? Moodsad lasteaiad“
Ignasi Blanchi isikunäitus lastekirjanduse keskuses
tänavakunstifestival „Rural urban art“
Vanemuise „Kirvetüü“
Jäneda Pullitalliteatri „Õnnelik tund“
Jüri Plado „Meteoorist kraatrini“
dokumentaalfilm „Diego Maradona“
Bong Joon-Ho „Parasiit“