Võhma justkui on!

Debütantide proosal on head ajad ja ilmselt ainult paremaks läheb, luules on prognoosimatust ja rohkem ruumi üllatustele.

Helena Läks

1990. aastast annab Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond 23. novembril, mis on Betti Alveri sünniaastapäev, välja kirjandusauhinda tunnustamaks esileküündivaimat aasta jooksul ilmunud debüütteoste seast. Auhinna statuudi järgi ei võeta kaalumisele laste- ja noortekirjandust, mälestusi ja esseistikat ning möödunud aastal otsustas EKLi Tartu osakonna juhatus välja jätta ka näidendid ja kuuldemängud. Žürii moodustasid sel aastal Andris Feldmanis, Silvia Urgas, Vahur Afanasjev ning siinkirjutaja, koos töötati läbi 42 teost.

Nagu kahel varasemalgi aastal, oli auhinna nominente viis, neist kaks luule- ning kolm proosaraamatut. Nominentidena kerkisid tänavu esile Berit Kaschani luulekogu „Ma naeran magades“, Siim Sinamäe luulekogu „2000 & 1 G-d. Väljamõeldud lood tõestisündinud inimestega“, Kaido Tiigisoone romaan „Kus pingviinid ei laula“, Oliver Bergi romaan „Venna arm“ ning Madli Lippuri romaan „June. Julien“. Kokku 1327 lehekülge teksti. Võrdluseks: 2016. ja 2015. aastal olid need arvud vastavalt 1027 ja 720. Vähemalt kirjutamisvõhmaga on debütantidel kõik korras!

Nagu paar varasematki, oli ka see debüüdiaasta tugevalt proosa poole kaldu. Luules tuli pärast Kaschani ja Sinamäe teoseid õigupoolest lahmakas tühja maad ning seejärel järgemisi väga sarnaseid luuleraamatuid, mille ühisnimetajaks esiteks autorite võrdlemisi kõrge vanus ning teiseks elutüdimus ja seks dominantidena teemaderingis. Proosas oli tunda ambitsiooni kirja panna Suur Eesti Romaan: detailne minevikujäädvustus, püüd eluloolistest seikadest igavikulist vormida. Harva jõudsid autorid veenva ja sidusa kunstilise tervikuni, enamasti lasti aga tegelastel ja lugudel minevikuesemete loe­telude alla mattuda – tulemus meenutas õllekappade kogu ERMis, nagu märkis tabavalt kolleeg Vahur Afanasjev. Proosasaak üllatas ka ühe oivaliselt halva raamatuga, mis pakkus suurt lugemisnaudingut (sic!) ning pälvis žüriiaruteludes nominentidega pea võrdselt tähelepanu. Siit soovitus neile, kes otsivad nn süümenaudingut (guilty pleasure) pakkuvat lugemist: lugege rohkem debüüte!

Tänavuste Alveri auhinna nominentide seas on paar väga lihvitud teost, mille taga on tunda toimetaja kindlat kätt; ülejäänud oleksid toimetaja paremast kaasatusest võitnud ühtlasema stiili, selgema kompositsiooni või ladusama keele. Siin jääb vaadata kirjastaja poole: kas tekstile sai valitud sobiv toimetaja, kas toimetajale ja autorile jäeti käsikirja lihvimiseks piisavalt aega?

Žüriiliikmed tutvusid raamatutega omaette, lugemismuljeid ning trükifaile jagasime e-posti teel ning koosolekule kogunesime Tartu Kirjanduse Majas ühel korral. Olime eelnevalt kokku leppinud, et kui vähegi võimalik, valime ainult ühe laureaadi – jagamine lahjendab ning jäägu tõesti vaid juhuks, kui žüriiliikmete enamus ei suuda kahe teose vahel valida. Mõne nominendi paikasaamine nõudis pikemat arutelu, kuid tippviisik kinnitati üksmeeles.

Siim Sinamäe vaimukas nagaluule tabab kohati väga täpselt üldinimlikke seisundeid või olukordi, mida on raske sõnadesse panna. Tema luuleraamat on väike fragmentaarium, kust aimub mitu võimalikku suunda, kuhu autor liikuda võiks, ja see on lugejale põnev. Berit Kaschani raamat on aga vastukaaluks üks väga hoolikalt komponeeritud tervik, mis torkab nii tänavuste debüütide kui ka tänapäeva eesti luule pildis silma oma jaatava tonaalsusega, säilitades samal ajal eluga hea kontakti. Kaido Tiigisoon on kirja pannud täisverelise ulmeromaani, mis on hoogne ja hästi läbi mõeldud. Oliver Bergil on ilusas kooskõlas hyle ja morphe, aine ja vorm, tema teos on psühholoogiliselt veenev, millest tuleneb korraga selle lugemise kergus ja raskus. Aga see on vaeva väärt! Laureaat Madli Lippuri raamatu vormi (armastajate romantilised kirjad) ja sisu (verepilastuslik suhe) vahel tekib lugeja peas ületamatu kuristik, kuhu on võimatu mitte kukkuda. Kas autor on tahtnud kirja panna armastusloo või hoopis ühe õnnetu suguvõsa jutustuse (mis ei paista ega paista lõppevat)? Tundub, et Lippur on tark ja kaval, kontrollib kõiki kihte ning seda kuristikku on ta ette näinud.

Kokkuvõtvalt: debütantidel jagub võhma ja ambitsiooni, proosal on head ajad ja ilmselt ainult paremaks lähiaastatel läheb, luules on prognoosimatust ja rohkem ruumi üllatustele. Meie kirjandusega on kõik hästi, otsime siis pealegi seda Suurt Eesti Romaani, nii on suurem ka võimalus, et selle leiame. Aga et raamatuid tehakse puudest, tuleks kirjutades meeles hoida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht