Vembuvana lood

Berk Vaher

Olavi Ruitlase Mees on ühtaegu saamatu ja kaval, ühtaegu naistemurdja-meestekolkija ja aina ulakile jääv uitaja.  Tunnistan, et mul olid selle raamatu suhtes eelarvamused. Üks neist puudutas autorit ja oli positiivne. Kui võtta ette see läbilõikes üsnagi elatanud kamarilja, kes Tartu Noorte Autorite Koondisena ikka veel siin ja seal üles astub, siis – kõigi nonde enamjaolt sümpaatsete pilli- ja pullimeeste, meediapeiarite ja multigeeniuste, ajutiste ja igaveste noorautorite seas on Ruitlane ikka kõige rohkem kirjaniku tegu ja nägu. 

Dixi. Ehk siis – tal on varasemast kaks iseenda eest seisvat proosaraamatut, mis ei „anna lootust” (ega võta viimastki), vaid on täienisti kohal, veenvad ja enese eest väljas. (Luule on tal nagu enamusel teistelgi NAK-lastel ikka suuvärgi, mitte kirjasõna pärisosa.) Pealegi on nad – hämarapärane „Kail” ja uljas „Kroonu” – ka stiililt omajagu erinevad, annavad tunnistust suuremast loomingulisest diapasoonist, kui see NAK-lastel muidu kombeks. Et kolmas  proosateos jällegi mingit kolmandat ooperit pakub, seda võis arvata küll. Iseasi, mida siis ikkagi. Kuigi Ruitlane on „Naise” algusse seadnud disclaimer’i „See lugu on pullisitt, midagi sellist ei ole kunagi juhtunud …”, oli ju üleriigilise meedia vahendusel laialdaselt teada, et Ruitlase uus romaan põhineb tema eraelulistest (õigemini, abielulistest) kannatustest ajendatud blogil.

Kõnelesin ta blogi kohtuliku sulgemise vastu minagi, aga  sellest raamatu raiumise vajaduses polnud sugugi kindel, ka (või eriti) mõningaid blogikatkeid näinult. Mis head kirjandust saab sündida kättemaksust nässuläinud suhte eest? Mida muud kui enesehaletsust ja -õigustust, mida vaenlastel lõbus, omastel valus, sõpradel kurb ja kirjandushuvilisel piinlik lugeda? Ons Ruitlasel kui toredal inimesel ja tõsiseltvõetaval kirjanikul tarvidust end selleni alandada? Nähes raamatut kummatigi ilmununa edetabelite  tippu sööstmas, tekkis mul siiski juba kultuuriantropoloogiline huvi – mis see siis on, mis muidu üsna kirjanduskülma tavaeestlase raamatupoodi sunnib? Iga lobeda ja ropuvõitu olmeka peale ju siiski tormi ei joosta?

Nii nõustusin „Naist” arvustama, mõeldes, et kui ma ka oma sallimatust peaksin tahtma avaldada, ei tähenda see enam suurt midagi – Heidy Purga, Kaur Kender ja tuhanded teised, kes muidu uuema kirjanduse kohta sõna ei võta, on oma  tunnustusega kui tahes argumenteeritud hukkamõistu juba ette üles kaalunud.

Aga kuramus, hea raamat on. Mis ta nüüd nii väga romaan on, seda küll. Ikka kogum sketšilikke laaste, absurdimaigulisi pajatusi (nagu Vanapal) või „karupunne” (nagu Sass Mülleril), mille järjestus tundub küll mõneti kronoloogiline, kuid neist moodustuv tervik on ikka üsna lõdvalt komponeeritud ja laseb blogilisel lähtematerjalil läbi kumada. 

Andres Rõhu on napi teksti osavalt pisut rohkem kui kahesajale leheküljele hajutanud, aga ka siis saabub teksti sisemisest dünaamikast tulenev loomulik lõpp 177. leheküljel („Naisega tõepoolest ei jebita …”) ning ehkki edasises on mõndagi vaimukat ja liigutavat, mõjub see siiski nõrgemini põhjendatud täitematerjalina. Mingit sügavamat plaani pole tegelastest eriti põhjust jahtida, enamjaolt on nad just rõhutatult skemaatilised ja karikatuursed  – pole neil muid nimesidki kui Mees, Naine, Väike Naine, Laps, Kirglik Naine jne; need veel teksti sees paksu kirjagi löödud ning tekst ise ehitud Veiko Tammjärve skemaatilis-karikatuursete illustratsioonidega nagu mõni nõukogudeaegne kodunduslik või meditsiiniline käsiraamat. Või siis saaks „Naise” kvalifitseerida suhtegeomeetriliste tekstülesannete koguks; algab see ju nõnda: „… Naine on minu seaduslik Naine, Mina olen Naise Mees ja Naise Uus  Mees on minu kohusetäitja, kui mind kodus ei ole. Viimased kolm aastat ei ole ma kodus olnud! Kui arvestada, et ma elan pärast Naise juurest ärakolimist Väikese Naisega, on meie puhul tegemist nelinurgaga. Ja kui arvestada, et minu ja Naise vahelisest armastusest, mis oli nii ammu, et keegi seda ei mäletagi, sündis Laps, on tegemist viisnurgaga. Suhteviisnurgaga” (lk 9).

Isegi tänases eesti kirjanduses domineeriva  õhukese, stsenaristliku ja keelevaese romaanimudeli põhjal on „Naist” raske romaaniks pidada. Ent stopp – keelevaesuses ei saa „Naist” küll süüdistada. Ehkki küllap töötab „Naisegi” müügimenu juures „musta pori” fenomen – silmakirjalike tantede-onklite tung kuulduste põhjal ühe eriti ropu raamatu järele –, ei põhine Ruitlase (nagu Mihkel Rauagi) keelejõud kaugeltki vaid „vägisõnadel”. Ruitlase keel on küll terav  ja täpne, kuid ka leidlikult kujundiküllane ka kõige tölbima argielu ja -elaja kirjeldamisel. Ka võõritusefekti, mis teeb suhtest tehte ja armastusest anatoomia, mängib Ruitlane osavalt ja mitmekülgselt välja. Leheküljel 40 mängu tulev meeleolusõrmus on ju oivaline kokkuvõte vaimukalt kujutatud tänapäevasest ostu- ja laenuhullusest ning arutust rämpsujahist, mille abil oma sisemist tühjust täita üritatakse: isegi oma emotsioonide ja meeleolude  mõistmiseks on vaja „soodsalt” väljamüügilt soetada 170-kroonine jublakas. Kui nii mõnigi peatükk jääb ehk liigagi visandlikuks, siis „Protesteerimas” ja „Uus akvaarium” annavad välja lausa omaette novelli mõõdu.

Lollide maainimeste ja vinguvate linnainimeste kujutamises on Ruitlane südamlikum kui Kivirähk; ehk just Ruitlast tasuks pidada Oskar Lutsu mantlipärijaks? Ning Ruitlase luule (mida värsijupiti ka „Naisesse”  on pikitud) võib olla päri- või vastumaitset, aga nii ilusat, ühtaegu lihtsakoelist ja elegantset proosaluuletust nagu „Ära peta naist” ei tulegi üheltki teiselt tänaselt kirjutajalt meelde. Jah, äratuntavalt argist on siin raamatus omajagu ka neile, kes oma suhetega niivõrd rappa pole läinud. Aga ei, pelgalt olmekas pole „Naine” kindlasti. Kõik nood suurtähelised tingnimed, vägisõnadega varustatud seksiseiklused ja -äpardused mõjuvad ka omajagu müütiliselt, tuletavad meelde winnebago rahva „Vembuvana lood” (mäletan, kui Hasso Krull neid vist esmakordselt ühes NAKi suvelaagris tõlgituna ette luges ja need Ruitlasele ilmset naudingut valmistasid). Ruitlase Mees on ju Vembuvanaga võrreldavalt ühtaegu saamatu ja kaval, ühtaegu naistemurdja-meestekolkija ja aina ulakile jääv uitaja. Näib, et see kattub paljude eesti meeste omamüüdiga … Mis sellesse uskumine omakorda eluga teeb, on omaette küsimus.

Stereotüüpide kummutamisega Ruitlane ei tegele. Ta on ka ise rõhutanud, et see on mehe vaatepunktist kirjutatud raamat – naisõiguslastel on, millest kriitiliselt kinni hakata. Kuigi „Naise” meespeategelane pole naiste suhtes vägivaldne, võib kummati raamatule ette heita koduvägivalla õigustajate propageeritud „vinguva ja laristava naise” stereotüübi võimendamist.

Teisisõnu – frustreerunud meestel on nüüd võimalussamastada oma naine Ruitlase Naisega, projitseerida Naise puudused oma naisele ja suhete nurjumist sellega põhjendada … Ning käsitada oma vigu ja tegematajätmisi pigem millegi muheda ja isegi sümpaatiat või kaastunnet väärivana. Eestlaste igipõline rahvatarkus: meesjoodik on haletsusväärne, naisjoodik – jälestusväärne. Meesjoodik ravib õrna hinge, mis mõistmist ei leia, naisjoodik on lihtsalt nõme ja joob end veel nõmedamaks.

Aga ega „Naine” „Meheta” jää, küllap keegi juba vastulause kirjutab. Avalikku tellimust näib olevat – äsja tõukas „Naise” raamatuedetabelite esikohalt Maire Aunaste „Mitte ainult meestest” …