Värske Rõhu värske veri

Uue kriitikatoimetaja Hanna Linda Korbi käe all saavad senisest rohkem tähelepanu tõlkekirjandus ja teatriga seotud tekstid.

PILLE-RIIN LARM

Sellest aastast on noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk kriitikatoimetajana ametis Tartu ülikooli eesti kirjanduse magistrant Hanna Linda Korp. Tõnis Parksepa mantlipärija uurib oma magistritöö tarvis Erakkonna rühmituse nelja autori (Lauri Sommer, Aare Pilv, Kristiina Ehin, Kalju Kruusa) loomingut. Arvustusi on ta avaldanud Värskes Rõhus, Eesti Ekspressis ja Müürilehes.

Mida uut on oodata Värske Rõhu kriitikakülgedel?

Midagi lammutama ma ei hakka, revolutsiooni ei tee – olen väga rahul sellega, mida Tõnis Parksepp on Värskes Rõhus teinud. Küll aga on kavas kaasata päris noori inimesi, õigupoolest oli see ajakirjas kavas juba enne minu tulekut. Vahel satub kriitikaossa ikka suhteliselt etableerunud seltskond. Seetõttu alustasime noorte kultuuriblogi Kaktus inimestega töötubade sarja, mille üks eesmärke on kindlasti saada uusi autoreid. Paul Raud on Kaktusest juba tulnud ka.

Kavatsen ära kasutada ka seda, et nüüd on igas gümnaasiumis harud: tahaks õpetajate kaudu humanitaarharudesse jõuda ja ka seal töötuba teha, võib-olla veidi lihtsamalt. Pedagoogiline eesmärk ootab täitmist ja seda ma ootan täiega, minus on tugevalt pedagoogiverd.

Töötubade laiem eesmärk on õpetada noor inimene raamatust mõtlema. Võib ju lugeda, võib tohutu raamatuhunt olla, aga kas loetule ka mõeldakse. Kas teadvustatakse, kuidas see mõjub? Gümnaasiumi kirjandusõpetajad ei jõua kõike õpetada.

Kuidas iseloomustad praegust kriitika üldpilti?

Kriitika halvas seisus ei ole. Ikka on midagi lugeda ja enamjaolt on huvitav, kuid palju on ettearvatavat. Mõningate arvustuste puhul on ootuspärane, et just need kriitikud just nendest raamatutest räägivad, ja aimad ette, mida nad ütlevad.

Kas see on sama, mis sõbramehekriitika?

Ei. See on pigem näiteks see, kui Eda Ahi kirjutab Silvia Urgase raamatust. Tal on uusi vaatepunkte, ma ei kritiseeri seda arvustust, küll aga seda valikut. Võib-olla oleks pidanud kaugemale mõtlema, leidma inimese, kes mõistab luulet, aga ei ole ise noor naissoost luuletaja – tekiks uus kihistus, mis tuleneks lihtsalt sellest, et kirjutaja ei ole arvustatavaga samal positsioonil. Seda kohtab väga vähe.

Kuid kõige esimesena on hea arvustus selline arvustus, kus on jõutud laiema järelduseni. Aare Pilve kaasaloov kriitika – see on arvustuse ideaal. Kui on valida selle vahel, kas arvustaja kirjeldab raamatu süžeed või ta kirjutab oma tunnetest seoses raamatuga, siis ma valiksin teise variandi, sest see on huvitavam, aga mõlemad tuleks siiski välistada.

Olid sügisel Betti Alveri debüüdiauhinna žüriis. Milline on praegune noor kirjandus?

Saab nutta, saab naerda! Vaid viis teost, mille auhinna kandidaatidena välja tõime, ja veel paar raamatut olidki loetavad 36 debüütteose hulgast. Debütandid ei ole sugugi ainult noored autorid. Hulk inimesi on suhteliselt kõrges vanuses kirjutama hakanud või praeguseks juba surnudki. Noored kirjutavad hästi palju ulmet: seda soodustab kindlasti tõik, et ulmeinimestel on internetis oma keskkond, suhteliselt tugev tagasisidesüsteem ja nad kohtuvad regulaarselt. Seevastu luuletajaid oli debütantide hulgas vähe: Manfred Dubov, Juhan Aru, Silvia Urgas ja veel mõned. Ka lühiproosat oli vähe. Oli selline raamat nagu „Ära veni, vanaema!“, aga tugevat lühiproosakogu või isegi mitut nagu 2015. aastal ei olnud.

Millised n-ö suure kirjanduse välja teosed olid sulle 2016. aastal elamuslikud?

Kuna ma õpin kirjandust, pean lugema teoseid, mis ei ole parasjagu aktuaalsed. Seetõttu on mul tuhat korda vähem aega, et lugeda värskeid asju. Mulle meeldis väga Andris Feldmanise romaan „Viimased tuhat aastat“, mis saigi koos Silvia Urgase luulekoguga „Siht/koht“ debüüdiauhinna. Feldmanis on romaaniga jõudnud sellele tasandile, kuhu võiksid jõuda arvustusedki. Ulmemaailm ulmemaailmaks, see ei olnud raamatus isegi nii oluline, aga just inimsuhete kujutus ja mingi tuum. Debütandid jõuavad väga harva kvintessentsini, tavaliselt lihtsalt kirjeldatakse midagi või on palju sõnavahtu.

Kui sul ei ole aega jälgida kõike, mis ilmub, mille järgi hakkad Värskesse Rõhku valima kajastatavaid teoseid?

Kindlasti tahan, et arvustataks häid debüütteoseid. Näiteks märtsinumbris ilmub Manfred Dubovi ja Andris Feldmanise ning veel ühe debüteerinu teose arvustus. Tahaks, et oleks rohkem luulearvustusi, samuti eesti kirjanduse hetkeolukorda kajastavaid probleem­esseid. Tulemas on lugu Bob Dylani laulu­sõnadest. Oodata võib tõlkekirjanduse arvustusi, kavatsen selleks kaasata maailmakirjanduse magistrante. Senisest rohkem võiks ilmuda teatriga seonduvate tekstide kriitikat, nt Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile“ saab arvustuse juuninumbris. Meil on ju ka noored teatriteadlased Tartus, nad ei saa kogu aeg Teater. Muusika. Kinosse kirjutada. See laiendaks ampluaad ja kindlasti on Värske Rõhu lugejate seas teatrihuvilisi inimesi.

Kas sulle tundub, et su ettevalmistus on selleks kõigeks piisav?

Üks asi, mis preemiažüriis välja tuli: esile tõusid tugeva toimetajaga tekstid (Feldmanise teose on toimetanud Jan Kaus, Urgase oma Helena Läks). Ülikoolides saab õppida keeletoimetamist. Võib-olla oleks aga vaja vähemalt kirjanduse eriala magistrantuuris mingit ainete komplekti, mis soodustaks ka n-ö sisutoimetajate teket. Raamatute sisuline toimetamine hõlmab väga palju oskusi ja teadmisi, mõned spetsiifilised oskused võiks saada spetsiifilistelt kursustelt. See, kui suur kirjandussotsioloogiline funktsioon on toimetajal – kui palju ta suunab, kui palju temast sõltub –, natuke hirmutab. Aga mind on vette lükatud ja ma pean pinnal püsima.