Võetud põrmust nagu inetu pardipoeg
Mõtisklusi Anderseni aastal
H. Chr. Andersen, Peer Õnneseen. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 11-12. Tõlkinud Anu Saluäär. H. Chr. Andersen, Pöial-Liisi. Taani Kultuuriinstituut ja Eesti Rahvusraamatukogu, 2005. Tõlkinud Hardi Tiidus, illustratsioonid Viktor Aleksejev.
Hans Christian Andersen polnud ei väga piinatud ega tunnustuseta-mõistmiseta jäänud geenius. Juba eluajal öeldi talle, et oma muinasjuttude läbi saab ta surematuks.
Taani muinasjutumeister esindas sellist inimtüüpi, kellele oli vastuvõtmatu igasugune kavaldamine armastuses. Jäägitult armunud, ei olnud ta võimeline võltsideks sõnadeks; kirjanik eelistas siis lihtsalt vaikida. Ta sulgus oma hingeruumi ja piinles seal. Samasuguseid stseene võib leida ?Peer Õnneseenestki?: näiteks episood, kus Peer nuhutab sooaure ja jääb palavikku. Peakangelane ei saa arugi, et ta on lihtsalt palavikku jäänud: oma teada mõtleb ta apteekri tütrest, kes tundub talle fantastiliselt ilus ja seetõttu ka kõige kallim siin maailmas.
Pöial-Liisi nagu ?jumal masinast?
Laupäevahommikuse teleprogrammi Subboteja mehed olid nii leidlikud, et andsid Anderseni naiskangelased psühholoogile analüüsida. Psühholoog analüüsis neid mitme koolkonna mustri järgi. Saime teada, et Lumekuninganna organiseeris lume, jää ja talve jäist riiki (tüüpilised naised on tihtipeale kole head organiseerijad; jätkem sada naist üksikule saarele, siis on neil varsti sada organisatsiooni piinlikult täpse dokumentatsiooniga). Merineitsi traagika seisis aga selles, et ta läks välja tehingule, millele ta mitte iialgi poleks pidanud minema. Oli tegelikult täiesti võimatu leppida dilemmaga: sa kas torkad printsile noa südamesse või muutud merevahuks. Sellest muinasjutust kooruks jälle välja mingi ühiskonnateooria: sa saad alati petta, sest ühiskond on selline.
Või võtame või deus ex machina probleemi ?Pöial-Liisist?. Seal on igasugust karva tegelasi. Nad kõik tahavad Pöial-Liisile head: hiir, mutt, konn ? aga Pöial-Liisi ei ela ju tegelikult soos. Ta ei saa sellele headusele ise vastata ei headuse ega kurjusega, sest ta on lillehaldjas ja sooga pole temal üldse midagi tegemist. Mõnede põrnikate meelest on Pöial-Liisi liiga paks, teiste arvates ilmselt jälle liiga peenike. Ümbruskonna jaoks on tema nagu ?jumal masinast?. Siin lihtsalt peab olema mingi lahendus.
Hiljaaegu rippus Delfis ja mujal üleval üks haldjamuinasjuttude feministlik käsitlus: Tuhkatriinu, Okasroosike ja Lumivalgeke olevat kõik antifeministlikud sümbolid. Need muinasjutud kujutavat naisi muganduvate ebaisikuliste olenditena. Tuhkatriinu tallavat ju otseselt Kirche-Küche (ja edaspidi ka Kinder) trajektoori. Ajakirjas Mäetagused (Linda Dégh. ?Ilu, jõukus ja võim: naiste karjäärivõimalused rahvajuttudes, muinasjuttudes ja tänapäeva meedias?) satub samasuguse soostereotüübi kandja rolli ka Pöial-Liisi.
Peab aga ütlema, et Pöial-Liisi oli kindlasti naiselikkuse sisemisi väärtusi avav kangelanna. Hiir soovitab talle peigmeheks mutti, kelle kasukas olevat võrratu. Ajudeta naine jookseks niisuguse kasuka peale tormi, aga Andersen oli niisuguse dilemma juba ette näinud. ?Peer Õnneseenestki? kumab läbi tendents: kuigi tekst tundub sisuliselt naiivsevõitu, on elukogenud kirjanik siiski asja väga hästi läbi mõelnud, näiteks sellegi, mida naise kohta ei tohi öelda, kui ei taha, et tulemuseks oleks duell.
Ülevoolavad emotsioonid
Kõige hullem, kui ütled talle, et tal ?iluideaalist puudu jääb?, nagu ?Peer Õnneseenes? oma suud daamide kohta pruugib jurist ja vehkleja Felix. Too Felix ei taipa selles situatsioonis ka ise, kui vähe tal tegelikult korralikust koslepist puudu jäi. Samasuguseid situatsioone juhtub elus ikka, need ei kao kuhugi.
?Peer Õnneseen? on tüüpiline kunstnikuromaan. Pigem on küll tegemist jutustusega, romaani mõõtu see siiski välja ei anna. Natuke häirib too nunnutav toon, mis sobiks hästi küll muinasjuttude juurde, kuid pikemas proosa?anris eeldaks ka tõsisemat suhtumist: ?Ta suudles neid mõlemat, ema ja vanaema puhkesid nutma ja proua Hof koos nendega. ?See on minu elu kõige õnnelikum silmapilk!? hüüdis Peer ja embas kõiki kolme? (lk 74).
Just neil põhjustel jäidki Anderseni romaanid perifeerseks. Liiga palju ülevoolavaid emotsioone oli neis, tundeid, mida ehk ei oskakski pidada mehelikuks.
Patriarhaalsuse apologeet
Anderseni aasta läks käima täie hooga. Pidevalt toimub festivale Jaapanist Tulemaani ja paljudel ei ole ehk enam meeleski, et Anderseni õige sünnipäev oli 2. aprillil. Kõik teavad seda, et terve see aasta peaks õigupoolest kuuluma Hans Christianile, sestap valitakse ka ?hea tahte saadikuid?, kes peaksid Anderseni vaimu tänapäeva maailma kandma. Sestap oleks paras silmapilk meenutada ka suure kirjaniku loomingu juuri sügaval Põhjala mütoloogias. Juba Anderseni sünnilinna nimi Odense viitab millelegi väga ürgsele ja tähendabki lihtsalt ?Odini meri?. Algne tuulejumal Odin valdas ju suurepäraselt ka luulekunsti. Just siin tegid oma pöördeid kümnenda sajandi siugjad lohelaevad, kadudes maiste ja ajalooliste horisontide taha.
Andersen oli ka maskuliniteedi ja patriarhaalsuse apologeet. Tema tinasõduriga juhtub pea kõike: ta kukub aknast alla, lebab rentslis, kohtub passi nõudva rotiga, sõidab paberlaevukeses ja rändab kala kõhus. Tinasõdur jääb seejuures ikka sirgeks ja vankumatuks, täites ikka oma kohust niihästi südamekallima kui ka teiste sõdurite ees, neile mitte häbi tehes, järgides sõjamehekohust üldisemaltki. Tinasõduri kallimas baleriinis elas aga siiski suurem armastus kui kõike veel üsna algeliselt ette kujutavates trubaduurides, oma ajastu lastes. Kujutan väga hästi ette, kui paljud lugejad on seda lugu üle sirvides pidanud silmanurgast pisara pühkima, kindlasti on neid nüüdseks üle miljoni. ?Vankumatu tinasõdur? oli ja jääb armastuse kõrgeimaks poeesiaks.
Surelikul on ülimalt raske arvustada seda, mis peaks inimkonna juurde jääma alatiseks. Oleme põrmust võetud nagu kord inetu pardipoegki oli, aga meie eesmärgiks on murda läbi luikede juurde. Ja tõepoolest, olemegi teel Luige tähtkuju poole kiirusel üle kahesaja kilomeetri sekundis. Kas kauged ajastud mäletavad veel Anderseni universaalseid tegelasi? Ilmselt mäletavad, kuhu nad ikka pääsevad.