Tuttava linna tuled – Paide avaneb sammhaaval

IGOR KOTJUH

Siis olime jälle kitsaste äärelinna tänavate horisontaalses labürindis.
Paar-kolm järsku käänakut ja me jõudsime maanteele.

Sergei Dovlatov*

„Pai“ on mitmuse omastavas „paide“. Kui puutun kokku sõnaühendiga „Paide linn“, tuleb kohe meelde see grammatiline vorm. Mäletan oma ehmatust pärast Paidesse kolimist 2015. aastal, kui kohalik remondimees ütles linna kohta: pommiauk. Küsisin veel üle, kas pommi või kommi? Poodidesse olid äsja jõudnud halloween’i kõrvitsad.

Tulin Paidesse elama, et aeglustada elutempot, mis Tallinnas kippus kohati üle pea kasvama. „Aga teatrid, muuseumid, poed?“ muretsesid tuttavad. Vastasin, et ma ei sõida ju maailma otsa. Tunniga olen Tallinna kesklinnas. Aga ka Tartus. Ja Pärnus. Ja Rakveres. Ja Viljandis. Isegi Mustvees.

Paides on tore elada, kui oled ühtaegu kohalik ja vaatad ka kaugemale. Väljendudes geomeetriliselt – kord oled kujundi siseringjoon ja kord selle sama kujundi ümberringjoon.

Paide on paide linn selles mõttes, et lapsel on siin aega olla laps ja täiskasvanutel jagub tähelepanu iseendale. Kooli ees on suur katusega rattaparkla, sest siin on kombeks tulla kooli ise, ilma vanemate abita. Muusikakool võtab avasüli vastu uusi õpilasi. Spordihallis nukrutsevad vabad trenažöörid. Linnas puuduvad ummikud ja tasulised parklad. Niisugune elu nõuaks mõnes teises paigas suuri kulutusi ja tutvusi, siin aga pakutakse neid hüvesid kõigile. Tööpäev läbi, silmitsed aknal olles aeda ja mõtled, et umbes samasuguseid õunapuid näeb keegi teine enda kodus Karlovas või Nõmmel, Supilinnas või Pirital. Puud nagu puud ikka. Paide on linn nagu Eesti linnad ikka.

Paide eelised ja väärtused ilmnevad sammhaaval. Võib-olla sellest on tingitud linna sümbolite rohkus: ordulinnus, raekoda, puitarhitektuur, paekivi, Pärt, Hesse, Hupel, Rimski-Korsakov, mõisad, arvamusfestival … Igaüks leiab oma.

See käib ka siinkirjutaja kohta. Olen aastaid korraldanud Jelena Skulskajaga festivali „Dovlatovi päevad Tallinnas“ ja tean, et Paidet on mainitud (lausa kirjeldatud!) kirjaniku kuulsas raamatus „Kompromiss“. Uurides Eesti venekeelset kirjandust meie vabariigi algusaastail, avastasin, et „poeetide kuningas“ Igor Severjanin elas pool aastat Paides, kus pidas literaatidega kirjavahetust ning koostas mälestusteraamatut oma sõbrast Vladimir Majakovskist. Severjanin asus Paides 1940. aasta sügisest 1941. aasta kevadeni, mullu avati 80 aasta möödumise tähistamiseks sellest kultuuriloolisest tõigast luuletajale Pikal tänaval mälestuspink.

Mul on Paides mitu lemmikkohta. Meeldib jalutada mööda Laia tänavat, silmitseda tänava alguses vana silti „KINO“, istuda ja mõtiskleda pingil vallitorni juures, kostitada ennast kohvi ja saiakesega kesklinna kohvikus. Märkisin, et Paide voorused ilmnevad aegamisi. See käib ka inimeste kohta: minu Paide on minu inimesed. Tartus sõbrunesin luuletaja ja kunstikoguja Jaan Maliniga, paarkümmend aastat hiljem elame Paides samal tänaval. Tallinnas tutvusin kogenud toimetaja ja endise diplomaadi Artur Laastiga, nüüd arutleme elu ja kirjanduse üle Paides, kuhu mõlemad oleme kolinud.

Minu inimesed Paides on Paide inimesed. Müüjad, remondimehed, naabrid, õpetajad, raamatukogutöötajad, ametnikud, muusikud, kohvikupidaja, juuksur, klaverihäälestaja – nemad kujundavad mind viimastel aastatel, paar-kolm viimast luulekogu ongi enamasti Paides kirjutatud.

Seni olen elanud Võrus, Tartus, Tallinnas. Paide meenutab väikestviisi kõiki neid armsaks saanud kohti: Paide on teede ristmik nagu Tallinn, Paide oma rahuliku eluga soodustab õppimist nagu Tartu, Paide on pisike ja roheline nagu Võru.

Olen korduvalt sõitnud Paidest esinema lähematesse ja kaugematesse paikadesse. Umbes sama palju olen võtnud Paides vastu külalisi Tartust ja Tallinnast, Helsingist ja Moskvast. Eestlastele meeldib, et linn jääb tee peale, mugav läbi sõita, kas või selleks, et lihtsalt tere öelda. Välismaalastele avaldab muljet linna õhkkond, Paide vaim, maaliline puitarhitektuur. Oo, need muinasjutulised majad Paide kesklinna ümbruses! Mu külalised on alati neid pildistanud.

Siinjuures väärib mainimist, et mitme maja ees on infotahvlid, mis jutustavad hoonete ajalugu. Tekstid on põhjalikud ja huvitavad, talvisel ajal olen isegi detailidesse süvenenuna paaril korral külmetama jäänud.

Rahvusooperi Estonia etendused meie kultuurimajas, Eesti tippjalgpallurid meie staadionil. Need on linna suured sündmused, aga nende varjus on ka pisemad meeldejäävad üritused: näitused, kontserdid, kohtumised andekate inimestega. Need kokkusaamised on sageli spontaansed, üksikud, ent neis on oma stiili ja sära.

Igas linnas on inimesi, kes sümboliseerivad seda kohta. Paides sobib selliseks kujuks näiteks Ründo Mülts. Ta on ajaloolane, kodu-uurija, Järvamaa muuseumi teadusjuht. Kolmekümnene, keskmist kasvu, kiire kõnnaku ja kõnega. Äärmiselt tähelepanelik ja sõbralik, pakatab lugudest. Siuru ja Severjanin on talle lihtne teema (Severjanini kirjade koopiad olid muuseumil hoiul juba enne meie kohtumist). Mäletan oma vapustust, kui rääkisime Ründoga baltisaksa kirjasõnast ja saksa rahvavalgustusest Liivi-, Kura-, Eestimaal, ning selgus, et mõlemad olime lugenud samu allikaid, Ulrike Plathi ja Thomas Taterka käsitlusi. Arvan, et Contra võiks oma raamatule „Contrarünnak“ kirjutada järje pealkirjaga „Ründorünnak“.

See tekst ei ole mõeldud Paide ülistusena, kuivõrd Ans. Andur oma vaibumatu leidliku loominguga näitab linna juba piisavalt soodsas valguses. Paides on kõik vajalik käepärast ja puuduolev asub üldiselt tunnise sõidu raadiuses. Seda silmas pidades on oluline tihe bussiühendus Paide ja erinevate sihtkohtade vahel, muidu on juhiloata paidelasel raske olla linna ümberringijoon.

Kuulen Paides peaaegu kõikjal enda kohal puude kohisemist. Mõnikord oksad ja ladvad justkui sumisevad vaikselt omavahel või laulavad mõnd unustatud laulu. Siin on aega ja ruumi, sügavust ja avarust. Siin on hea lugeda ja kirjutada, jalutada ja magada. Need puud saadavad sind, teevad sulle pai, oled sa kodus, kesklinnas või vallimäel. Paide linn.

* Paide linna kirjeldus. Rmt: Sergei Dovlatov, Kompromiss. Riiklik kaitseala. Tlk Vilma Matsov. Tänapäev, 2011, lk 85.