Teejuht Ellen Niit

Kõik on nii habras ...

Sirje Olesk

Suvel sündinud Ellen Niit lahkus meie seast suviselt palaval maikuu lõpupäeval. Pikk ja ilus elu on otsa saanud. Mitmele põlvkonnale olid Niidu raamatud esimeste hulgas, mida neile loeti või mida nad ise lugesid. Vahest sellepärast on huvi raamatute vastu Eestis veel niigi elav, kui ta on, et Niit oli väga hea teejuht? Tema raamatuid lugedes sai uskuda, et kirjandus on midagi lõbusat ja põnevat. Eesti lastekirjanduse areng on paljus Niidu seatud sihte mööda kulgenud, peites õpetlikkuse iva lustliku koore sisse. Pille-Riini argimaailm on „Midrimaas“ ja „Suures maalritöös“ avardunud värsivormiliseks pillerkaariks, mis peale kõige muu on lastele aimu andnud keelega mängimise ilust ja mõnust.

Ellen Niit oli loomupärane lüürik, suur ja ehe luuletajaanne, mis ebasoodsatel aegadel võib-olla ootuspäraselt ei realiseerunud, kuni autor endale teised võimalused leidis. Niidu esimene töökoht pärast ülikooli oli ENSV Kirjanike Liidus, kuhu ta suunati luulekonsultandiks. Sealgi sai temast teejuht, kes, korraldades noorte autorite seminare ja konsulteerides uusi tulijaid, sai luua võimalusi ka oma mõttekaaslastele ja koos nendega ise jälle luuletusi kirjutama ja avaldamagi hakata. Ja siis kangutati ta sellelt kohalt lahti, ikka liigse uuendusmeelsuse pärast.

Eesti luules algas uus aeg pärast stalinistlikku kümnendit 1950. aastate lõpus. Uue, normaalse ja mittenõukoguliku luule läbilöögi kindlustasid kolm (neli) n-ö hilinenud põlvkonna debütanti: Jaan Kross (1920–2007), Ain Kaalep (1926) ja Ellen Niit (1828–2016). Nende juurde kuulus ka Artur Alliksaar (1923–1966), aga tema luule ei pääsenud siis üldse trükki. Neil kõigil oli raskusi avaldamisega ja nad kompenseerisid seda rohke tõlkimisega. Kirjandus uueneb enamasti lainetena – õigel ajal tuleb seltskond, kes oma loominguga suudab vähemalt värskendada senist traditsiooni. Eesti kirjanduse ajaloos on millegipärast ikka olnud nii, et uuendajad on seltskond mehi, kelle hulgas on vaid üks naine. Nii oli Noor-Eestis Aino Kallas, Siurus Marie Under, Arbujates oli erandlikult kaks naist – Betti Alver ja Kersti Merilaas, aga sõjajärgses põlvkonnas oli taas vaid üks Debora Vaarandi ja sulaajal võttis selle koha sisse Ellen Niit. Niidu selleaegseid luuletusi on palju viisistatud. Ta ise on rääkinud oma ema lauluarmastusest, sellest, kuidas ta ema kõrval oli märkamatult omandanud kogu omaaegse laulupidude ja kirikulaulude repertuaari. Kui tähelepanelikult vaadata, leiab nende laulude jälgi ka ta enda 1960. aastate alguse luules, esikkogus „Maa on täis leidmist“ (1960). Poliitiliselt motiveeritud vabavärsipoleemika, kus kolmikut süüdistati dekadentsis ja ebanõukogulikkuses, pani taas Niidu luulevoole tõkke ette ja ta pöördus sinna, kuhu pöörduda sai – pere ja laste poole. Ja tõlkima. Ungaris teatakse ja tuntakse teda kui nende suure rahvuslauliku Sándor Petőfi tõlkijat. Meie meenutame ka Niidu tõlkeid soome ja vene luulest ning tema kaastööd „Kreeka kirjanduse antoloogiale“.

Halvad ja vähem halvad aastad? Ellen Niit ise on seda palju hiljem kommen­teerinud nii: „Katkestatud inimsuhted, keelatud kontaktid, väljanaerdud veendumused, halvakspandud eetilised väärtused, hävitatud järjepidevus ja lahtirebitud juured – see kõik on olnud minu generatsiooni jaoks vältimatu ja igapäevane pealesunnitud reaalsus, kuhu meid oli surutud ja kust me vaevalt oskasime leida väljapääsu. Sellises olukorras pidi igaüks ise leidma tasakaalu, et suudaks elada edasi, pidi kokku võtma oma jõu, et jääda iseendaks. Minule on tasakaalu ja jõudu andnud alati luule.“ Nii alustab Niit saatesõna oma soomekeelsele valikkogule „Maailman pysyvyys“ (1994). „Maailma pidevus“ on Niidu ühe luuletuse, aga ka ühe eestikeelse luulekogu pealkiri. See on tähenduslik: elanud teismelise tüdrukuna üle Eesti Vabariigi huku ja nooruses sellele järgnenud stalinistliku tagakiusamise aastad, on talle maailma ja iseenda elus püsima jäämine olnud tähtis. Pidevuse ja püsivuse andsid kõige lihtsamad ja inimlikumad asjad: kodu, armastus, lapsed, looming.

Nii nagu homme üheksakümneseks saav Ain Kaalep, pidi ka Ellen Niit viljakama aja oma elust elama nõukogude ajal. Nende loodu on kinnitus, et väärikuse saab säilitada ka kõige halvematel aegadel. Jah, mitmed maad ja teed olid Kaalepi, Niidu ja nende eakaaslaste ees kinni, aga siis tuli leida midagi muud. Kaalep leidis teatri, esseistika ja tõlkimise, Niit lastekirjanduse. Nende endi loodut tõlgiti peamiselt vene keelde, kui üldse. Eesti kirjandusse on nad jätnud aga püsiva jälje.

Elus oli Ellen Niit südamlik inimene, kes oskas olla praktiline ja kahe jalaga maa peal. Ta pidi oma suure pere kõrval hoidma Jaan Krossi kodu- ja kirjutamisrahu. Niisugune oli tema enda valik. Nende kahe kirjanduslik ja inimlik kooslus oli muljetavaldav. Kui Niit ohverdaski midagi oma loomingulisest potentsiaalist Krossi kasuks, siis tegi ta seda vabatahtlikult ja suurest armastusest. Me oleksime võinud teda imetleda, kui ta poleks seda teinud nii lihtsalt ja loomulikult. Kross arutas temaga läbi oma romaanide ained ja faktid. Kui midagi oli vaja juurde uurida, siis helistas Niit sinna, kuhu vaja, mõnikord ka mulle kirjandusmuuseumisse. Ta seletas, mida just on vaja kuskilt vaadata, aga mõnikord ütles vaid, et „Jaan tahab sinuga rääkida“. Sellele järgnes siis Krossi enda seletus. Ei seletatud liiga üksikasjalikult, aga ei esitatud asja ka kuidagi salapäraselt. Töö tahtis tegemist. Niit ei kirjutanud mälestusi – seda tegi tema eest Kross. Tema elas kaasa ja andis nõu, kui teda vajati. Niisugune paistis see pereõnn väljapoole. Tehti suurt kirjandust, aga osati hinnata väikesi olulisi liigutusi, millest ju elu koos püsib. Ellen Niidul on selle kohta üks armas luuletus aastast 1975. Seal ei ole ühtegi suurt fraasi, aga on väga soe ja inimlik sisu:

Hea uskuda

on mõnda väikest imet

ja teada mõnda väikest laulu

peast.

Suur ime

juhtub õige harva nimelt

ja aariat ei laulda nii

heast peast.

Mis viga väikest salmi

ümiseda,

et täiemaks

saaks mõni tühi viiv.

Suur ime

võib sust mööda tümiseda.

Kuid väikene

on ühtepuhku siin.