Sujata Bhatt

Andres Ehin

Sujata Bhatt on sündinud Indias Ahmedabadis. Ta kasvas üles Punes (Indias) ja Ameerika Ühendriikides,  magistrikraadi sai Iowa ülikooli kirjanike koolituselt. Sellest ajast peale on ta avaldanud seitse luulekogu, mis on ilmunud Suurbritannias Carcanet Pressi kirjastuses. Ta on pälvinud Aasia Commonwealth’i luuleauhinna ja Alice Hunt Bartletti  auhinna oma esimese kogumikuga „Brunizem” (1988). Ülejäänud luulekogud kannavad pealkirju „Monkey Shadows” („Ahvide varjud”, 1991), „The Stinking Rose” („Haisev roos”, Forward’i luulepreemia nominent, 1995), „Point No Point” („Mõttekas, mõttetu”, 1997), „Augatora”  (2000), „A Colour for Solitude” („Värv üksinduse jaoks”, 2002), kus vaadeldud valdavalt saksa maalikunstniku Paula Modersohn-Beckeri elu ja loomingut, ning „Pure Lizard” („Puhas sisalik”, 2008).  Sujata Bhatt on saanud 1991. aastal Cholmondeley autasu ning 2000. aastal Itaalia Tratti luuleauhinna. Ta on tõlkinud inglise keelde Gujarati luulet Penguini kirjastuses välja antud tänapäeva India naisluuletajate antoloogia jaoks ning Günter Grassi ja Günter Kunerti luulet. Ta on tõlkinud saksa keelest Michael Augustini „Mickle Makes Muckle: poems, mini plays & short prose” (2007). Ta on olnud külaliskirjanik Victoria ülikoolis Briti Columbias ning Dickinsoni kolledžis Pennsylvanias ning üsna hiljuti külaliseks Londoni luulearhiivis. Sujata Bhatti loomingut on avaldatud arvukates antoloogiates ning seda on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde. Eesti keeles on varem ilmunud valik „Rebane ja ingel” Hasso Krulli tõlkes (Varrak, 2002). Praegu elab Bhatt Saksamaal koos oma mehe ja pojaga.

 

ET  ADUDA  KUUD

 

Et aduda kuud,

täiskuud, kuldkuud,

me läheme õue –

 

Et aduda kuud ja

ööpilvede liikumist

me läheme tiigi äärde   –

ja käime pool ööd ümber tiigi –

 

Et aduda kuud,

kuulame konnade

öist krooksumist –

 

Et aduda kuud

kuulame ikka ja jälle

noore munga laulu,

jajah, me tajume ta sügavat häält,

juba hommikust peale

on ta sõnum meil selgrooüdis,

ta on üleni pühendunud,

ta õhtused palved

on võrratult vaimsed –

me ei lase temast lahti,

ta palved kajavad

meie hingepõhjas vastu 

ka siis, kui kuulame konni –

 

Et aduda kuud,

läksime jalgrada pidi edasi

päris paksu padrikusse –

 

Et aduda kuud,

võime kas või silmad sulgeda

ja ometi näha

bodhisattva silmnägu,

kaljuseina sisse

õrnalt söövitatud silmnägu,

mis on nähtav ainult

teatud kauguselt

ja teatud nurga alt –

 

Et aduda kuud

tuleme tiigi äärde tagasi,

kus näeme kummalise kujuga

tohutut täiskuud –

me vaatame üksisilmi, kuidas kuuvalgus

on bambustesse kinni jäänud,

kuidas mustad ja kitsad

varjud liuglevad ning

lõiguvad haljust –

 

Et aduda kuud,

jäämegi õue –

 

 

 

TÄITSA SISALIK

 

See naine on

pooleldi sisalik  ja pooleldi naine

ning üks ta kauge kõuk

pidi olema ahv.

 

Naha poolest on ta täitsa sisalik.

Võib-olla on temas kübeke kameeleonigi.

Ta silmad on tillukesed. Silmnägu on

  kitsas ja kandiline.

 

Selles mälupildis olen ma nelja-aastane,

olin neljane, kui nägin

teda seismas seina ääres –

Ennäe, teda kuulab terve rahvahulk!

Ta oskab isegi marathi keeles rääkida!

Ta on minuga ühepikkune –

aga palju vanem

ja kontide peal tolkneb tal nahk

üle kogu keha –

 

Minu meelest on ta karvadeta ahv

ja ma tahan minna lähemale,

  et teda kuulata ja temaga rääkida.

 

Tahan, et ta räägiks mulle, mis tunne on ahv olla.

Tahan näha, kas tal on ka saba.

Tahan temaga peitust mängida.

 

Nojah, aga mis juttu ta rahvale räägib?

Ta hääl on kime, ta karjub kuulajate peale.

 

Nii palju ängi

voolab vulinal alla ta nahka pidi –

ja milline meeleheide on ta hääles!

Aga ometi naeravad mõned teda kuulates.

Tahan teada, miks nad naeravad,

aga mind lükatakse kõrvale

ja kästakse koju minna.

 

Täna mõtlen jälle tema peale,

mu mälus on ta kindlalt tallel.

Kes ta oli? Või kes ta on?

Kus on ta nüüd – ?

 

Mu kullakallis Sybil –

 

SÕDURI  TÜTAR

 

Sõduri tütar võib paljaks kitkuda hane,

enne kui jõuad silmagi pilgutada –

talle meeldib suruda oma sõrmi

   sooja järeleandlikusse lihha

ja kiskuda sealt välja pehmed suled

  surmaniisked suled –

 

Sõduri tütar on see kuldaväärt piiga.

  Ta huultel on või ja virsikud vahukoorega –

ta pringid jalad kumavad ja on üleni musklis.

 

Ta vanaema ei saa und.

  Too palvetab piiga eest ööd ja päevad,

palvetab, et ta jääkski kuldaväärt piigaks.

 

Sõduri tütar saadab oma isa sõtta,

sõtta, et turvata tütart. Ja kaitsta teda,

  selleks lähebki sõtta –

 

 

Isa on väike mees, aga suure julge südamega,

  Isa teab, et õige pea

hakkab tema tütar

  munema kuldmune – 

 

 

 

POLITSEINIKU  TÜTAR

 

Politseiniku tütar

  oma peenikese pihaga

  ja kreekapärase ninaga

on linna kõige ilusam tüdruk.

 

Ta on treenitud saavutama täiuslikkust

  ja miski ei saa teda määrida.

Kes veel peale tema

  söandaks politseiniku saapaid puhastada,

endal valge kleit seljas?

 

Politseiniku tütar

on pesuehtne kuninganna –

 

ja politseinik, see kangekaelne mehetüükam,

kuulab ainuüksi tema sõna.

 

Tema on ainuke,

kes ütleb isale, mis too tegema peab – 

  ainuke,

kes julgeb isale vastu vaielda.

 

Tema on ainuke,

kes teab, kuidas isa saapad

  läikima lüüa.

 

Ennäe, kui kergelt

libiseb neiu käsi saapasse

ja saabas muudkui kerkib ülespoole,

  kuni jääb peatuma

paar tolli piiga õlast madalamal.

 

Nüüd on ta vasak rusikas saapasügavusse jõudnud

ja ta paremas rusikas on saapamäärdega

  kokku möksitud riidetükk – 

 

Ta oleks nagu töö peale vihane,

kuigi ütleb, et ta pole vihane.

 

Politseiniku tütar on

  pesuehtne kuninganna –

 

Tuleval aastal läheb ta

  tohtri pojale mehele –

sellele poisile

  läheb vaja kõva käega naist.

 

Aga täna õhtul

  jääb  piiga koju

  valvama oma kassi

et see süütust ei kaotaks.