Suitsu nurk XIV – Hasso Krulli „millal emme koju tuleb“

JOOSEP SUSI

Aastaauhinna pälvinud kogus „Ava“ on Hasso Krullil luuletus, kus lausuja-tegelane kõnnib närviliselt läbi toa ja märkab arvutiekraanil teadet Jaan Kaplinski surmast. Ta on nimelt alati mõelnud, et „postkaplinskilik aeg on üks teine aeg“. Sellest tõukub luuletuse üks põhiküsimusi: kuidas see teistsuguste puude ja põõsastega, teistsuguste sääskede ja pilvedega teistsugune aeg ära tunda, kui lausuja ise on ju ikka seesama?

Olgugi et Krull ajab muidugi oma ökopoliitilis-pärimuslikku asja, olgugi et tema luuletused on lahutamatud mängulis-kontseptuaalsest ja sageli tugevalt intertekstuaalsest filosoofilisest Krullist, tuleb peaaegu iga tema viimase aja luuletuse puhul meelde mõni Kaplinski tekst. Iseäranis kohal on „Õhtu toob tagasi kõik“, millest pärineb ka järgneva luuletuse algus:

 

Hakkasime pojaga koju tulema.

Hämardus juba. Läänetaevas

seisis noor kuu ja tema kõrval

üksik täht. Ma näitasin neid pojale

ja ütlesin, kuidas kuud tuleb teretada,

ja et see täht on kuu sulane.

Kui me kodu juures olime, ütles ta,

et kuu on kaugel, niisama kaugel

kui see koht, kus me käisime.

Ma ütlesin, et kuu on palju, palju kaugemal,

ja rehkendasin ise: kui käia

kümme kilomeetrit päevas, kuluks

Kuuni jõudmiseks ikka ligi sada aastat.

Aga seda ta ei viitsinud kuulata.

Tee oli juba peaaegu tahe.

 

Lüüriline lausuja-tegelane naaseb õhtul koos pojaga koju, kodule üha lähenetakse ja luuletuse lõpuks jõutakse juba päris koduõuele. Käidud on omajagu maad: lapsele tundub see terve igavik, seljataha jäänud teekond on ju niisama pikk, kui teekond kuu peale. Ja nii ongi, sest see teekond ongi nii pikk. Aga mitte täiskasvanule, sest tema suudab seda tagasitulekut kirjeldada vaid väga formaalselt, ta on ju koolis käinud ja tudee­rinud palju tarku raamatuid. Tema suudab kohe välja arvutada, et kui iga päev käia kümme kilomeetrit, jõuab sajandiga kuu peale. Aga mis sest teadmisest tolku on, kui kuu on niisama kaugel, kui see koht, kust tullakse??? Kaplinski luuletuse pingestatust rõhutab muu hulgas paus, vaikus: hakatakse üheskoos minema, täiskasvanu õpetab midagi ja laps vastab sellele alles tüki aja pärast. Kui ollakse juba peaaegu päral.

Hasso Krulli luuletus „millal emme koju tuleb“ kirjeldab võrdlemisi samasugust äratuntavat olukorda. Täiskasvanu ja lapse dialoog on ühtaegu koomiline ja traagiline, lihtne ja keeruline, argine ja igavikuline, lüüriline ja filosoofiline. Nagu Krulli puhul ikka, moodustub midagi pesalaadset, kus eri kihistused asetuvad üksteise peale, põimuvad nõnda, et kõik väiksemad osad on seotud kõigi teistega. Laps küsib korduvalt (näiteks isalt), millal emme koju tuleb. Aga kuidas vastata, kui laps ei mõista aega samamoodi?

Sarnaselt Kaplinski luuletusega vastanduvad kaks maailmakogemust, erinevat aja ja ruumi tunnetamisviisi. Neid pooluseid võib määratleda mitut moodi. Bergsonlikult võib eristada näiteks ruumiliselt kontseptualiseeritud mehaanilist aega ja kestust. Vastavalt võib eristada ka ajaloolist/käesolevat aega ja mütoloogilist/väesolevat aega. Nad ei saa teineteisega päris hästi hakkama ja just lapse isiklikult läbitunnetatud aeg peab jääma peale! Kui võtta arvesse luulekogu kui tervikut – mida Krulli kontseptuaalselt läbimõeldud raamatud ju ikka nõuavad –, võime luua seoseid ennekõike Nietzsche tsüklilise aja ja igavese taastuleku ideega. Juba pelgalt visuaalse paigutusega luuakse lakkamatu algusse naasmise efekt: iga stroofi viimane värss jõuab trepimademele. Lõpp ongi algus.

---

1              millal emme koju tuleb

2            ma ei tea

3          aga millal ta koju tuleb

4        umbes kahe tunni pärast

5      kas kahe minuti pärast

6    ei ikka kahe tunni pärast

7 ma ei jõua oodata

8  

9              millal emme koju tuleb

10            umbes pooleteist tunni pärast

11          kui kaua on pool tundi

12       poolteist tundi on umbes sada minutit

13      kas saja tunni pärast

14   ei saja minuti pärast

15 ma ei jõua oodata

16

17              millal emme koju tuleb

18            no paarikümne minuti pärast

19          kas ainult kümme minutit

20       jah kümme ja siis veel kümme

21     see on liiga pikk aeg

22   ei ainult kakskümmend minutit

23 ma ei jõua oodata

24

25             millal emme koju tuleb

26           ma ei tea

27          aga millal ta koju tuleb

28       mbes paari minuti pärast

29     kas paari tunni pärast

30   ei ainult kahe minuti pärast

31 ma ei jõua oodata

---

Aga pangem kõiksugused taustsüsteemid vahelduseks narkoosi alla ja laskem luuletusel endal kõneleda. Las ta kõneleb lõpuni ja pärast lõppu saame juba edasi vaadata!

Luuletus esitab end kui eri tasandite kordustel põhinevat lapse ja täiskasvanu dialoogi. Juba esimese värsireaga on põhitraagika selge: laps igatseb ema. Kunas ta tuleb? Veel mõne aasta eest, võib ette kujutada, oli lapsuke õige pisikene ja ema iga lahkumine tundus igavene. Aga nüüd teab laps, et emme tuleb tagasi. Nii kangesti tahaks juba emme juurde! Aga millal ta tuleb? Laps on kuulnud palju erinevaid ajamääruseid. Ta tunneb selliseid tähistajaid, nagu minut ja tund, aga mida nad õigupoolest tähistavad, pole täpselt selge, sest kõik need vastavad samale määratlusele „see on liiga pikk aeg“. Tahaks emmet!

Kui üritada seda tunnet edasi anda, selgitada, siis vahest aitaks üks katkend „Hingede ööst“, kus Ristikivi võrdleb ootajat vabaduse kaotanud vangiga.

„Kõige lihtsam on ootamine, kui see on ainult aja küsimus, kui me teame, mis tuleb, ja enamasti ka, millal see tuleb. Selles vanglas on meil teataval määral tegutsemisvabadus säilinud, võib võtta raamatu või ajalehe ja lugeda. Või kui ei ole midagi lugeda, siis on enamasti võimalus minna ajalehekioski juurde ja midagi osta. Me teame, millal rong läheb, ja võime sellepärast ooteaega vabalt jagada ja seaduslikes piirides kasutada.

Raskem on ootamine, kui me ei tea aega, kui rong võib tulla viie minuti, aga ka viie tunni pärast. Või ei tule hoopiski. Sel puhul olemegi jõudnud ootamiseni, kus küsimuses on kas jaa või ei, vasak või parem. Siis hakkavad tähed raamatus tantsima ja suutäis suus ringi käima. Siis kaob jõud kätest, just nagu seoksid neid nähtamatud käerauad. Sealt edasi surmamõistetu üksikkongi on ainult üks samm.“

Nagu öeldud, jõuab iga stroof algusse tagasi. Siin selgineb ootamise iseloom („ma ei jõua oodata“). Lõputult veniva ootamise talumise jõud on otsakorral, aga samal ajal on ootamisega ka tohutult kiire. See on kannatust tekitav kärsitu ootamine. „Kes kannatab, see kaua elab,“ öeldakse, aga laps ei kannata sedamoodi, sest tema ei oota surma, vaid emmet. Lapse kärsitu küsimustelaviin näib meile ütlevat: „Ma ei jõua enam oodata (kannatada), olen ootamisest nõrkemas, ma ei jõua oma ootuse otsa, kuidas tahes ma sinna ka ei kiirustaks.“

Laps on mõistetud ooteruumi, kus ootamise pikkust ei ole võimalik määratleda üldtuntud kokkuleppeliste objektide abil. Aga äkki teab siis issi, millal emme tagasi tuleb? Issi ei võta seda küsimust just kui tõsiselt, vaid vastab ükskõikselt „ma ei tea“. See ükskõiksus ei tulene sugugi teadmatusest ega hoolimatusest (küllap ta teab, millal emme tuleb), vaid sellest, et issi juba teab, et lapsele ei ütle need kellaajalised vältused midagi. Ehk ei võta issi last piisavalt tõsiselt, sest laps ajab ajakategooriad ju nagunii sassi. „Mis sa pärid nii palju,“ tahaks ta tegelikult vastata, „ma ei oska seda sulle öelda!“

Sellest, et issi ei tea, millal emme koju tuleb, peabki järelduma igati loogiline („aga“) küsimus: millal siis emme koju tuleb? Nüüd ei jää issil küll muud üle kui vastata juba konkreetsemalt, aga see konkreetsus on väga umbmäärane („umbes“), sest ega neist ajamäärustest pole ju nagunii midagi tolku. Niisiis ütleb issi teise küsimise peale, et emme tuleb „umbes kahe tunni pärast“. No aga mida laps selle peale tegema peaks? Kaks tundi võib ju olla küll, aga küsimus oli hoopis muus. Küsimus seisnes ju, jumal küll, selles, millal emme koju tuleb. Nii väga igatsen emmet! Laps tahab nüüd ikkagi mingit täpset määratlust, mida see „umbes kahe tunni pärast“ endast kujutab. Ehk on see „ainult“? Võib-olla laps juba teab, et minut ei ole väga pikk, nii et võib-olla see tund ongi see minut või midagi sellist (rida 5)? Issi ei viitsi eriti seletada ja piirdub tõdemusega, et minut ja tund on ikka ju kaks ise asja. Ühesõnaga, talumatult pikk on see ootus.

Kui pisut aega mööda läheb, valdab last jätkuvalt kange igatsus emme järele. Võib-olla teab issi, millal emme tuleb? Issile on see küsimus tuttav. Aga mida nüüd vastata? Enne ütlesin, et kaks tundi, no ütleme siis, et „umbes pooleteist tunni pärast“. Laps ei saa täpselt aru, mida kujutab endast see poolteist tundi, rääkimata veel sellest, et tegu on „umbes“ pooleteise tunniga. Ühesõnaga, kas sa mõistad ka üldse, mida ma küsisin: millal emme tuleb? Ega 90 minutit ütleks ju lapsele midagi, võib vastata kuidagi umbes, et umbes poolteist tundi on „umbes sada minutit“. Aga kuna emme-igatsus on niivõrd tugev, tahab laps aru saada, kui kaua see „sada minutit“ siis ikkagi on. Kui enne oli kaks tundi, siis kas nüüd on see ooteaeg sada tundi? Kas aeg on läinud hoopis suuremaks? Siin opereeritakse üksnes tõsises filosoofilises registris. Paraku ei näi need küsimused niisama eksistentsiaalsed issile. Tema ei viitsi pikalt seletada, vaid postuleerib nõdrameelse väite, et sada minutit ei ole sada tundi, vaid sada minutit. Olgu kuidas on, aga üldse ei kannata enam oodata …

Kui pisut aega veel mööda läheb, valdab last jätkuvalt kange igatsus emme järele. Võib-olla teab issi, millal emme tuleb? Aga issil on tõtt-öelda juba päris siiber sellest jauramisest („no“). No mida ma räägin sulle, kui sa nagunii pihta ei saa? Tuleb, kunas tuleb! Igatahes on emme tagasitulek kolmandaks stroofiks jõudnud juba märgatavalt lähemale. Paarkümmend minutit veel. Laps tahab aga kangesti kuulda, et emme on juba kohe-kohe kohal. Kas siis need paarkümmend minutit on „ainult kümme minutit“? Ah soo, paarkümmend minutit on natukene segane, aga kui öelda nii, et see on kümme minutit ja siis kümme minutit, tulebki kokku ju paarkümmend minutit. Saab asja kaelast ära. Siin teeb issi põhimõttelise prohmaka. Ta ei mõista, et enne oli ooteaeg „kaks“ ja „sada“, mis olid mõlemad kaks silpi, aga nüüd on aeg muutunud veel pikemaks: emme tagasitulekuni on „kümme ja siis veel kümme“! Issi võib ju öelda küll, et see „kümme ja siis veel kümme“ on rohkem „ainult“ kui varasem „kaks“ või „sada“ olid „ainult“, aga ikka on emme tagasitulek lõputus kauguses. 21. värsirida võtab selle kõige selgemalt kokku: sa võid öelda, mida tahad, aga „see on liiga pikk aeg“.

Nagu öeldud, põhineb luuletus eri tüüpi kordustel. Kordub stroofistruktuur, lapse küsimus, vastused, umbes-ainult määratlused, stroofi lõpp. Viimane stroof peegeldab seejuures esimest. Nüüdki pärib laps emme kojutuleku kohta ja taas vastab issi „ma ei tea“. Kui esimeses stroofis võiski see nii olla, siis nüüd annab vastus taas mõista, et issi ei saa sellise ajatajumisviisiga lihtsalt hakkama. See käib üle tema võimete! Ta ei jaksa enam, ta loobub. Ta vastab „ma ei tea“, sest ta ei tea, kuidas seda lapsele seletada. Aga kui issi ei tea, millal emme koju tuleb, siis siit peab järelduma taas igati loogiline küsimus: millal emme siis koju tuleb? Mängitakse läbi sama küsimuse-vastuse dünaamika nagu esimeses stroofis (kaks tundi ja kaks minutit), aga nüüd vastupidi: tuleb välja, et ka „umbes paari minuti pärast“ pole päris selge, sest juba enne oli ju kaks tundi vist sama, mis kaks minutit – kui ma õigesti mäletan. Seega, kas emme tagasitulekuni on jälle kaks tundi? Nüüd rahustab issi, et kaks tundi pole ikka seesama, mis kaks minutit, ja et emme tagasitulekuni on aega „ainult“. Jama on selles, et jube igatsus on peal! Kangesti tahaks emmet!

Samaaegselt esineb mitut tüüpi kliimakseid ja antikliimakseid (nt issi vastustest moodustub emme tagasituleku lähenemine: kaks tundi, poolteist tundi, paarkümmend minutit ja kaks minutit). Luuletuse eri kihid on igatahes peenelt välja mõõdetud, ajamääratlused üksteise otsa paigutatud, üksteisest läbi sulatatud – ja samal ajal kehtestatakse äratuntava dialoogi kaudu peaaegu kogu Krulli arusaam mütoloogilisest ajast. Täiesti geniaalne luuletus!

Hasso Krulli luulepartituuri põhiolemuse võtavad suures osas kokku Märt Väljataga sõnad Kaplinski luulekogu „Õhtu toob tagasi kõik“ kohta: „Need luuletused on vonklevad teekonnad punktist A punkti B, mille kulgu pole lugema asudes kunagi võimalik ette aimata. Korduvateks teemadeks on uni ja ärkvelolek, elavad ja surnud, aeg ja ajatus, sõnad ja asjad, olemine ja saamine ning nendevaheline piir, sekka argiaskeldusi, leheuudiseid või poliitilist kommentaari.“ Mul on igatahes tunne, et Krulli viimased luulekogud käivad varasemast veelgi enam kaplinskilikel radadel, tõukuvad kaplinskilikust arhitekstist ja algupärast. Vahest kõige hõlpsamini annavad sellest aimu korduvad motiivid, nagu meri, jõgi, meel, silm, muna, valgus, kuu, tuul jne. Avanevad äratuntavad argihetked (seejuures ka narratiivsed killud noorusest ja lapsepõlvest), milles piir lausuja ja tegeliku autori vahel on rõhutatult minimaalne nagu alates nullindatel nn uussiiruse vaimus kirjutatud tekstides. Üha enam kehtestatakse piire ja üritatakse neid tühistada, üha võimendub pürgimus millegi igavese naasmise poole. Rääkimata siis kompositsioonilisest ja maailma­vaatelisest lähedusest.