Sõbralik tähelepanu Soome lahe põhjakaldalt

Juhani Salokannel annab oma raamatus hea ülevaate omaaegsetest oludest ja visandab Tammsaare teoste intelligentse ümberjutustuse, jääb aga hätta loomingu süvaanalüüsiga.

MIHKEL KUNNUS

Juhani Salokandle raamatu „Noore Eesti südametunnistus. Rahvuskirjanik A. H. Tammsaare“ ilmumine oli nii liigutav sündmus, et oleks tahtnud ilma lugematagi lihtsalt hüüda, et antagu talle medal, ja jääda siis kohtlase naeratusega meelisklema. Kuidagi tänamatu tundub manada ette asjalik nägu, hakata vigu otsima ja parandusettepanekuid tegema. Ja samuti tahaks kogu hingest vältida väiklust, mis on näiteks Sofi Oksase raamatuid puudutavas poleemikas liigagi sageli kohal: veendumust, et kui asi puudutab Eesti ajalugu, siis on ka harimatuim eestlane ainuüksi oma sünnipära tõttu pädevam kui haritud võõramaalane, et vanaisa sõjamälestused ja vanaema tagalapajatused kaaluvad üles välisprofessorite arhiivijäreldused jne.

Pealegi on raamat kirjutatud Soome lugejale ja eeldusega, et „teosed ja nende tegelased on lugejale üsna tundmatud“ (lk 7). Ses mõttes pole ma kohe kuidagi mudellugeja ning mul on raske ette kujutada, mis tunne oleks seda raamatut lugeda eelduspärase süütu pilguga. Paljud Tammsaare teosed on täis üllatuslikke pöördeid ja juhtumisi ning põnevusele ja ootamatustele toetuva lugemismõnu võib Salokandle ülevaade ära rikkuda küll. Seda ei saa aga autorile ette heita, sest „[s]uuremat osa Tammsaare teostest ei ole kunagi soome keelde tõlgitud, vähesed varem avaldatud tõlked on vananenud, peateose üsna uus täielik tõlge soome keelde on läbi müüdud. Ei ole näha, et kõike seda võiks varsti soome keeles lugeda“ (lk 7).

Eks kriitikatõrget tekita seegi, et me ise pole kirjutanud sissejuhatavat ülevaateteost „A. H. Tammsaare võhikutele“, mida lihtne tõlkida. Püüan siiski.

Alustan tühiseimast: trükivigu on veidi paljuvõitu. „Tõe ja õiguse“ osade soomekeelsetest pealkirjadest („Maan lupaus“, „Koulutie“, „Surmatulet“, „Kuolemantanssi“ ja „Kotiinpalu“) on ainult mõned tõlgitud eesti keelde ja isikunimede register on puudulik. Kui esimesed kaks on eelkõige viga etiketi vastu, siis viimane on juba häirivam. Näiteks olen lugedes teinud märkuse (lk 60), et Salokannel ei maini Spenglerit, kui osutab Tammsaare enese selgitusele „Tõe ja õiguse“ maailmapildi kohta, ettekujutusele „inimelu igavesest ringkäigust kui tõusu, õitsengu ja kokkuvarisemise ahelast“. Sel kohal vaatasin ka registrisse, ent seal puudub Spengleri nimi sootuks, ning vangutasin pead, sest Spengleril on Tammsaare maailmapildis tähtis roll. Sadakond lehekülge edasi tuli mul oma arvamust revideerida: „Tammsaarel oli eriline oskus muuta aadete abstraktsed mõttekonstruktsioonid oma kunstis elavaks. Suure romaanisarja spenglerlik struktuuripõhimõte tõusu ja huku vaheldumisest ei ole ainus viide sellele“ (lk 162). Veel paarikümne lehekülje pärast tsiteerib Salokannel pikalt Tammsaare artiklit, kus viimane toob esile Einsteini ja Spengleri kui kaks viimase aja olulisimat mõtlejat ning keskendub seejärel mõistagi Spengleri käsitlemisele.

See pole siiski väga suur puudus. See võib isegi olla, ütleme, kasulik puudus, sest Spenglerit tuntakse tänapäeval vähe, mistõttu on ta kultuuriteadvuses taandunud eksitavaks skemaatiliseks lihtsustuseks, millega liigne seostamine teeb kasu asemel pigem kahju. Ometi on Spengleril Tammsaarele sama suur mõju kui Thomas Mannile või Robert Musilile (Salokannel viitab sellele kaudselt prantsuse professori Philippe Chardini kaudu, lk 268). Selle mõjukeskme kohta on suurepärane sissejuhatus juhtumisi olemas ning just samast kohast, Soomest. Pean silmas Soome filosoofi Georg Henrik von Wrighti esseesid Dostojevskist ja Spenglerist.¹

Tammun selle teema juures nii pikalt osutamaks, et Tammsaare mõttesugulus Dostojevskiga (ja sealtkaudu ka Spengleriga) on väga sügav ja orgaaniline (juba Dostojevski eristab linlikku ja maainimese mentaliteeti, matsi ja vurlet). Salokandle oletused Tammsaare teoste intertekstuaalsuse, saati mõne lihtsa motiivilaenu kohta (lk 163) jätavad seetõttu pinnapealse mulje. Ikka liiga rohmakas üldistus on panna puberteediteema ühendama „Alandatute ja solvatute“ Nellyt ja „Tõe ja õiguse“ II osa Tiinat, kes on siiski pelgalt 6–8aastane (XXIV ptk).

Lühimalt: Juhani Salokannel annab oma raamatus hea ülevaate omaaegsetest oludest ja visandab Tammsaare teoste intelligentse ümberjutustuse, jääb aga hätta loomingu süvaanalüüsiga.

Peatükis „Tammsaare ja Soome“ kirjutab Salokannel: „Tammsaare luges soomekeelseid raamatuid, aga eriti lähedasi kirjanikke ta naabermaalt vist ei leidnud. Sellegipoolest avaldas ta lugupidava artikli F. E. Sillanpää Nobeli preemia puhul“ (lk 242). No see ei olnud mingi „sellegipoolest“ lugupidamisavaldus, vaid soe ja siiras käepigistus vennale: Sillanpää ja Tammsaare elutunne ja arusaam olid väga sarnased. Nad mõlemad vaatavad inimest läbi looduse, mitte loodust läbi inimese. Mõlemad võtsid Darwinit tõsiselt, nad mõistsid sügavamalt kui teised, mida tähendab, et „Jumal on surnud“, ja asusid seda innukamalt inimolemuse saladust mõistatama.

Tammsaare kirg oli tunnetus. Sestap erines ta nii radikaalselt Tuglasest ja ammugi neist umbertoecolikest ilukirjanduslike tekstide tootjatest, kes on põhiolemuselt elust lahti haagitud eruditsiooni ja kaleidoskoobi ristsugutised.

Neis küsimustes, mis käivitasid Tammsaare kirjutamismasina, pole Salokannel niisiis päris usaldusväärne. Toon paar näidet veel. Analüüsides näidendit „Juudit“, ütleb ta Juuditi motiivide kohta, et „Tammsaare tõstab seksuaalse iha kogu lugu edasiviivaks jõuks“ (lk 96). No ei. Lõpmatult täpsem on Marta Sillaotsa tähelepanek, et „sigitust januneva naise traagika leiab võrratu väljenduse“.² „Elu ja armastuse“ kohta kirjutab Salokannel: „Rudolf Ikka on midagi muud: arhetüüp, muinasjutuolend, koletis – või ehk kõige tabavamalt: absoluut. Kirjanik on loonud ta mõnede äärmiste omaduste kandjaks ja paigutanud siis tavaliste inimeste sekka, et vaadata, mis hakkab juhtuma“ (lk 219). No ei. Pigem on see üks autobiograafilisemaid teoseid, kus on kajastatud viljatu, „abieluks kõlbmatu“, kuid soojust igatseva mehe hingepiinu ja dilemmasid.

„Tõe ja õiguse“ I osa kohta loeme: „Romaani kuulsamaid stseene on jõulude aegne heitlus, kus Oru talu koer hiilib vorstilõhna peale Mäe tallu ja Andres peksab ja kõrvetab looma kurdiks ja poolpimedaks. Kui soome rahvuskirjandus viljeleb roppusi, siis eesti kirjandus vastab sellele loomapiinamisega“ (lk 125). No ei. Ei ole lihtsalt loomapiinamine. See on koer, hingeline, kellesse koondub väga palju Tammsaare loomingus. Pole palju öelda, et see on üks suurima sümbolväärtusega kujund, keerukas, kompleksne ja üheselt avanematu. Pole juhus, et surmavaludes Mari niutsub nagu koer, et habemenuga ihuva pöialpoisi neelab alla koer, pole juhus, et koera jälg jääb palveraamatule. Maarja Vaino on koerast Tammsaare loomingus kirjutanud terve artikli³ ja Toomas Haug võtnud selle Tammsaare tootemkujundiks (Tuglase ahvi kõrvale).⁴ Kui ma püüan kujundi kontsentreerida, siis võbeleb „Tõde ja õigus“ uue ja vana testamendi pingeväljas ning uue testamendi kokkuvõttepalve oleks ehk „Inimene on inimesele koer“.

Kõige halvem oleks, kui Salokandle teost võetaks kui Tammsaare loomingu konspekti ja kokkuvõtet, mille abil näiteks eksamiteks valmistuda vms, mitte aga kui sissejuhatust ja huvitavat taustalaiendust. Raamat on tõesti väga huvitav ja mul on väga hea meel, et see on ilmunud. Sain siit teada nii mõndagi uut, nii fakte kui ka kirjanduslikku klatši, aga eriti väärtuslikud on kõrvutused Soome ajaloo ja kirjandusega ning igasugused antropoloogilised tähelepanekud. Kuigi ruuminappuse tõttu jäi arvustuses domineerima kriitilisem noot, kordan: antagu Salokandlele medal! Mitte väga suur, aga ikka medal!

1 Eesti keeles ilmunud raamatus „Minerva öökull“ (1996).

2 Marta Sillaots, A. H. Tammsaare looming. Rmt: Kirg ja kavalus. Ilmamaa 2012, lk 328.

3 Maarja Vaino, Tammsaare irratsionaalsuse poeetika. EKSA, 2016, lk 205–220.

4 Toomas Haug, Tammsaare ja Tuglas. – Sirp 22. XII 2006.