* * *

Kaur Riismaa

Sonja, mu armas, Sonja,

sina ju mõistad,

sina saad aru,

võibolla ajaloo ausaim trepikojakiisu,

tondi ja jumala

toita ja hallata,

sama üksi ja vaba,

sõltuv, sõltumatu,

sina ju mõistad,

sina saad aru,

mulle meeldivad vene luuletajad,

nemad naeratavad fotodel lahtise suuga,

kõik heledad kikud päikeses ja leeklambes,

venelastele svjatoi, aga eestlasele?

Eesti luuletaja naeratab kinniste huultega,

sest hambad on katki,

kollased, kaariesed, karvased,

sina, Sonja, tead,

et me olemegi alati vaesed,

aga Sonja, see pole ju vabandus,

sõjadki on alati olnud,

ega me neid seepärast veel hääks kiida.

Sonja, ma tahan,

et ka eestlane teeks suu lahti,

mitte nii,

et luuletaja, huuled krambis,

sureb näljas ja paranoiades,

ja tema hambaraviraha eest

ostetakse postament, pronks ja loorber,

viimaks aga laulupeol

teeb miljon koori suu lahti

ega tea, ega usugi,

et need valusad sõnad

on inimese kirjutet,

kes häbenes naeratada.

Sonja, kullake,

sina ju mõistad,

sina saad aru,

kui ma tahan, ma nõuan,

et luuletaja kirjutaks,

luuletaja kirbutaks

rahvale ja rahvast,

trööstiks ja muretseks,

mitte ei treiks ilusaid muinasjutte

inkassole ja kreeditoridele.

Sonja, kullake, mul on mure,

eile äbaras hämarikus

kaks luuletajat kohtusid,

aga ei rääkinud metafoorist,

stroofist, isegi mitte surmast;

armastusest niipalju,

et kes kellega lahku läks;

peamiselt, ja tagantjärele – rahast.

Küllap sellestki sünnib luule,

aga mis on elu,

mida isemoodustavad sõnad:

„küllap sellestki“?

Sonja, kallis,

vaese maakonna

veel vaesemas raamatukogus

tassi ja pliiatsi eest

moribundustele esinedes

näeb ju luuletaja kõige täpsemalt,

mis selles me vabas riigis mäda.

Nii tihti kui soovingi,

ma ei saa minna eksiili,

kuigi reelu olen ma ju saadetud, Sonja,

võibolla siin trepikojas,

ei väljas, ei kodus,

vahepeal,

olengi kõige rohke päral,

ära lase end segada,

kammi oma karv ja kõrvad,

sest sina saad aru,

sina ju mõistad,

üksi ja vaba,

tondi ja jumala

toita ning hallata,

Sonja, mu armas,

mu kullake,

ajaloo ausaim trepikojakiisu,

nii nigu eesti luuletajagi,

silub end päikeselaikuses ja mõtleb:

„Küllap sellestki,

küllap,

küllap sellestki.“