Poola luule ime

Märt Väljataga

Poola XX sajandi teise poole luule eriline tugevus tulenebki sellest, et vaadati luule võimatusele näkku ega leinatud taga roose. Hendrik Lindepuu scanpix

Me oleme oma aja lapsed ja aeg on poliitiline

Wisława Szymborska

 

Poola luule on üks XX sajandi kirjanduse imesid. Sõjajärgsest luulest kõnelemisel on saanud omaette klišeeks Theodor Adorno mõttekäik, nagu poleks pärast Auschwitzi luuletuste kirjutamine enam võimalik.1 Kui sellest aforistlik liialdus maha arvata, siis peaks öeldu mõte olema igati usutav: pärast üliränka traumat mõjub ilupüüdlus kohatuna. Poolas näikse olevat populaarsem sarnast mõtet väljendav värsirida romantik Juliusz Słowackilt: „Kui metsad põlevad, pole aega leinata roose”. Ka see ütlemine seab küsimuse alla poliitilise reaalsuse ja poeetilise loovuse suhte.

Juhtumisi asus natside surmalaager Auschwitz (ehk Oświęcim) Poolas. Juhtumisi pärinevad Poolast ka XX sajandi teise poole mõjusaimad luuletused. Need tõsiasjad räägivad ainult näiliselt Adorno väitele vastu. Poola luule eriline tugevus tulenebki sellest, et vaadati luule võimatusele näkku ega leinatud taga roose.

Teine maailmasõda räsis Poolat vahest rängemini kui ühtki teist maad, suutmata seal ometigi hävitada vaimset traditsiooni. Luulegi jätkus, kuid põhjalikult muundudes. Mul puudub kahjuks adekvaatsem pilt sõjaeelsest poola luulest, kuid teatmeteostest, eriti Skamanderi rühma kirjeldustest, eesti keelde tõlgitud Julian Tuwimi lastevärsside või Władysław Broniewski raamatu „Kevadest ja surmast” ning Czesław Miłoszi „Vangistatud mõistuses” esitatud Delta (Konstanty Gałczyński) loomingulisest portreest jääb mulje, nagu iseloomustanuks enne sõda kirjutama hakanute luulet kujundi- ja fantaasiarohkus, meloodilisus, sürrealism, elurõõm ja baroksus.

Tadeusz Różewiczi (sünd 1921), Zbigniew Herberti (1924–1998) ja Wisława Szymborska (sünd 1923) luule on hoopis teistsugune. Sünniaastatest on näha, et nad kuuluvad ühte põlvkonda – põlvkonda, mille liikmetele oli paljas ellujäämine juba suur saavutus ning ellujäänud pidid ühtlasi kõnelema ka nende eest, kellel see ei õnnestunud. Nende stiil on kasin ja elliptiline, sageli minimalistlik, ilustuste ja suurte sõnadeta ning irooniline. Różewicz ja Herbert osalesid vastupanuvõitluses. Sõjakogemus kajastub Różewiczi illusioonideta, nihilismilähedases inimesekäsitluses, ideoloogiale vastanduvas materialismis ja kultuuriskepsises. Seevastu Zbigniew Herbert otsis keset laastatud maailma õhtumaade kultuuripärandist hoopis tuge. Aga samavõrd nagu ta kasutab klassikalisi müüte lähiajaloo valgustamiseks, kasutab ta lähiajaloo kogemust klassikaliste müütide õõnestamiseks. Wisława Szymborska nägemus inimesest ja ajaloost on sama sünge ja kaastundlik nagu Herbertil ja Różewiczil, aga tema eriline huumor annab illusioonideta raskemeelsusele maagiliselt kerge kuju.

Nende luuletustest kumab läbi lähedane tutvus skolastilise ratsionalismi vaimuga. Tundub, et see on – kindlasti katolitsismi mõjul – sügavale Poola haridusse ja kultuuri juurdunud. Herbert ja Różewicz on filosoofiat ka tudeerinud. Kõiki neid luuletajaid ühendab umbusk ebamaisuse, transtsendentsuse suhtes ja armastus eneseküllaste maapealsete loodusesemete vastu, üksiku eelistamine üldisele. Samuti veider kohatuse taju pahupidi nüüdismaailmas, millest nad ometigi unenäomaailma põgeneda ei püüa.

Hendrik Lindepuu üllitatud kolm sarnases hallis kujunduses tõlkeraamatut on koostatud erineval moel. Et Różewiczi loomingu kõrgajast annab põgusa läbilõike juba 1982. aastal Mats Traadi tõlkes ilmunud „Roheline roos”, siis katab uus raamat üksnes vanameistri loomingu viimast aastatosinat. Tema hilisem laad on ehk mõnevõrra mahedam ja eleegilisem. Paljud luuletused on tal endistviisi „metaluuletused” ja „antiluuletused” – luuletused võimatusest kirjutada luuletusi ajal, mil sõnad on ära lörtsitud:

 

sõnu kasutatakse hammaste

valgendamiseks

suu loputamiseks

 

Kogu meeldejäävaim pala on saksa vaimu ja fašismi resigneerunult lahkav „der zauberer”, milles tsiteeritakse sõdurkirjanikku Ernst Jüngerit:

 

“Partisanide kohta ei käi

sõjaseadus, kui millestki sellisest

võib veel rääkida. Nad piiratakse

metsas ümber kui hundikari, sihiga

hävitada. Kuulsin asju,

mis otsapidi kuuluvad zooloogia valdkonda”

 

Mille peale Różewicz märgib kuivalt:

 

meil on midagi ühist

mullegi meeldivad põrnikad liblikad mardikad

olin partisan ja olen kirjanik …

 

Różewicz oli tõenäoliselt järjekindlaim antiluule või „palja” luule viljeleja XX sajandi luules. 1966. aastal ühele saksa ajakirjale antud intervjuus selgitas ta põhjalikumalt oma seisukohti. Neist peamisteks on umbusk metafoorsuse ja originaalsuse vastu, soov rehabiliteerida banaalsust ja pürgida anonüümsuse poole. „“Ilu” tootmine, et tekitada „esteetilist elamust”, näib mulle kahjutu, kuid naeruväärne ja lapsik tegevus … Üks mu luule eeldusi ja ajendeid on olnud tülgastus luule vastu. Ma tõstsin mässu selle vastu, et luule oli maailma lõpu üle elanud, just nagu midagi poleks juhtunud.”

Aga maailm ei lõpe kunagi lõplikult, nagu näitavad kas või „Alati fragmendi” uuemad luuletused 11. septembri kohta – uued koledused varjutavad vanad. Niisugune arusaam ajaloo tsüklilisusest on lausa läbiv teema Wisława Szymborska raamatus, mis sisaldab tekste luuletaja viimasest neljast kogust. Szymborskal on vahest rohkem ühisjooni Herbertiga ja mõned luuletused näivad astuvat otsesesse dialoogi Herberti tekstidega: mõlemad nad kirjutavad piinatava keha valust, loodusesemete läbitungimatusest inimtunnetusele, võimatusest taastada mineviku kogemusküllust, meie hingest kui mõistetamatust teekaaslasest jne. Kuigi mõlemad on ironistid, on nende hääletämber väga erinev: Herbertil klassikaliselt kindlajooneline ja karge, hea retoorikakooliga, Szymborskal argikeelne, kõhklev ja katsetav.

Zbigniew Herbert on võib-olla suurim sõjajärgne luuletaja üldse, kui selline hinnang midagi maksab. „Valitud luuletused” sisaldab tema krestomaatiliste tekstide enamikku. Raamatu liigutav avaluuletus „Kaks pisarat”, väike armastuslugu keset ajalootulekahju, on kirjutatud kõigest viie-kuueteistkümneaastaselt. Herberti luuletustest tõuseb esile neli osalt kattuvat gruppi. Kõige kuulsamad on nn klassitsistlikud tekstid, mis varieerivad mütoloogilisi ja kirjanduslikke süžeesid, kõneldes tihti mõne tegelase suu läbi (Fortinbras, Prokrustes, Caligula, Claudius). Neis on aimata Konstantinos Kavafise mõjusid. „Fenomenoloogilised” luuletused, sageli proosas, püüavad tungida asjade olemuseni, et leida sealt pidet varisenud väärtuste maailmas, või siis lihtsalt uperpallitavad. Neile vahest kõige lähedasem on Francis Ponge’i looming. „Pan Cogito” tsüklis kõneleb luuletaja alter ego, pisut koomiline vana kooli väärtuste kandja või kurva kuju rüütel, kes kommenteerib moodsa maailma nähtusi. Mõned luuletused tõlgendavad otsesemalt Poola ajaloolist kogemust. Neile neljale lisaks leidub veel suur hulk luuletusi, mis nimetatud nelja kategooria alla ei mahu.

Kui Różewicz, eriti oma noorema ea luules, on nihilist ja Szymborska kaastundlik pessimist, siis Herbert on neist kindlasti kõige moralistlikum. Ta seisab rüütellike väärtuste ja kaine mõistuse eest. (See pööras ta lõpuks tülli endast vanema ja lennukama poeedi Czesław Miłosziga, kes oli Herberti silmis liialt kompromislik ja müstitsistlik.)

Herbert on öelnud: „Romantiline arusaam luuletajast, kes paljastab oma haavad ja kuulutab oma viletsust, leiab veel praegugi järgijaid, hoolimata kirjandusstiili ja -maitse muutumisest. Usutakse, et kunstniku püha õigus on olla enesekeskne ja näidata oma valulevat mina. Kui oleks olemas selline asi nagu kirjanduskool, siis seal peaks kõige rohkem harjutama seda, kuidas kirjeldada asju, mitte unenägusid. Luuletaja mina taga laiub teistsugune, hämar, kuid tõeline maailm. Ei tohi loobuda usust, et me võime tabada seda maailma keeles ja seda õigesti kujutada.”

Ühe võtme Herberti luulesse annab „Kiri Ryszard Krynickile”, mis algab:

 

Ei jää just palju järele Ryszard tõepoolest mitte eriti palju

selle hullumeelse sajandi luulest kindlasti Rilke Eliot

mõned teisedki väärikad šamaanid kes teadsid

sõnade loitsu ja vastupidava vormi saladust milleta

poleks meelespidamisväärseid fraase ning kõne pudeneks liivana laiali …

 

Seevastu, nagu luuletus edasi väidab, olevat Herbert ise ja ta mõttekaaslased raisanud energiat võitluses türannide ja valedega – lõppkokkuvõttes ju üpris tühiste vastastega.

Aga isegi eestikeelse tõlke põhjal on selgelt tunda, et kaine ratsionalisti, klassitsisti ja ironisti hoiakust hoolimata õnnestus Herbertil mitmelgi korral šamaanide kombel tabada ka „sõnade loitsu ja vastupidava vormi saladust”.

Kuigi need kolm luuletajat on kõik kinni omas ajas, ajaloos ja poliitikas, on neil igavikulisem tähendus. On ju selge, et poliitikast ja ajaloost pole meil pääsu ka tulevikus ja mitte keegi teine pole paremini valgustanud luule, südametunnistuse ja poliitiliste olude püsipundart.

 

1 Väite laiem kontekst on selline: „Mida totaalsem on ühiskond, seda asjastatum on ka vaim ja seda paradoksaalsem on selle katse oma asjastatusest pääseda. Isegi äärmisim teadlikkus hukatusest ähvardab manduda lobaks. Kultuurikriitika seisab silmitsi kultuuri ja barbaarsuse dialektika viimase astmega: pärast Auschwitzi on luuletuse kirjutamine barbaarne ja see söövitab isegi teadmist, mis väljendaks, miks on luule kirjutamine tänapäeval võimatuks muutunud”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht