Pilk Berliinist IV – Lähedus isolatsiooni tingimustes

Pandeemia-Berliini linnaruum on kohati isegi toredam kui seni ja ergutab loovust.

MELE PESTI

Berliner on eriolukorra ajal kaasinimese vastu avalikus ruumis hoopistükkis lahkem kui seni. Nii on see vähemalt laiadel varjulistel kõnniteedel Charlottenburgi linnaosas. Õhku ja olemise ruumi on siin ka tavaelus: ei pea töölõunale suunduva massi või lapsekärude vahel trügima, nagu kesklinnas või hipsteri­asumis. Nüüd on siin kandis eriti rahulik, nagu tavaliselt mõnes Eesti väikelinnas.

Kui esimestel kuudel Berliinis ehmatas mind tänavatel sakslase jäik reegli­armastus ja karm, vahel isegi agressiivne sekkumine ühiselu reegli riivaja tegevusse, siis pandeemia-Berliinis näen muhedust ja vandeseltslaslikke naeratusi. Näiteks siis, kui tuleb majanaabriga distantsi säilitamiseks mõnes kitsamas kohas koroonakoreograafia piruette sooritada. Või isegi siis, kui rahvas on reeglite tõlgendamise oma kätte võtnud ja taasasustanud roheala, millele võimud esimese hooga punavalge lindi ümber tõmbasid. Paistab, et sakslane, eriti vanema põlvkonna inimene, peab vanu reegleid pühaks ja leiab, et neist tuleb ses segases globaliseerunud maailmas kümne küünega kinni hoida. Nüüd, viimasel kuul, on aga reeglid uued kõigile ja neid võib võtta mängulisemalt.

Hirmu ei ole ma kohanud. Sõbrad mujal Lääne-Euroopas räägivad, et vastu juhtunud kaaslinlased hüppavad pargirajal paanikas põõsasse, olgu või okkalisse, ja tuttavad ei lase autoakent alla, et teiselt poolt teed lehvitada. Berliinis ei ole ma midagi sellist märganud. Sakslane jääb ka kriisis ratsionaalseks. Häirivalt närvilist naabrivalvet näen vaid välismaalaste foorumis, kus noored emad kõlguvad moblaga pildistades koduaknal ja häbistavad veebis „vastutus­tundetuid idioote, kes ronivad lapsega kiige peale“.

Näen rõõmu vanainimeste silmis, kui lapsed tänaval mängivad. See on tavapärane liit, põlvkondadeülene sümpaatia, ent kriisis lahvatavad soojad naeratused kortsulistel nägudel laiemalt. Asi ei pruugi olla selles, et omaenda lapselapsi ei tooda praegu külla ja neist tuntakse puudust. Arvan, et need, kes tänavatel liiguvad, näevad lihtsalt üksteist rohkem kui varem. Hiline hommikupoolik, pensionäri kõrgaeg, on tavaelus noore pere asjalik aeg: lapsed on koolis või lasteaias, vanemad tööpostil. Nüüd aga longivad pered samal, vanade valitsusajal samadel tänavatel ja parkides, toidavad parte ja elavad sama elu – aega on kõigil.

Perede liikumistrajektoor on uuenenud isegi tavanädalavahetusega võrreldes. Jõudehetked linnaruumis on aastakümneid olnud tsoneeritud: lapsed suunatakse mänguväljaku saarekestele, suured vabaõhukohvikutesse, kui ilm kannatab. Nüüd on mõlemad meilt ajutiselt röövitud ja tänavail näeb suuna kaotanud peresid, kes on lõpuks ometi sunnitud linnaruumi ümber mõtestama, uusi laigukesi kasutusse võtma. Siseõued kattuvad kriidiga joonistatud keksumängudega, murulappidest, kuhu varem ei juletud astuda, saavad pallimänguplatsid, vähema liiklusega linnaosas mängitakse autoteel sulgpalli ja tehakse kõnniteel kätekõverdusi. Lapsed on kehastunud vana aja lugude põngerjateks, kellele ei ole lõbutsemise töövahendeid valmis kujul kätte antud. Uus on vaid see, et lahendusi tuleb otsida ühe pere raames, teistega distantsi hoides, mitte kambas. Kasutada tuleb fantaasiat, märgata pisiasjade potentsiaali – mõlemas on lapsed ju meistrid, kui vanemad vaid lasevad.

Üle Berliini tehakse pandeemiaajaks autoruumi arvelt ratta- ja jalgsiradu juurde. Kui Eestis rõõmustavad Anvar Samost ja teised autofännid, kui imeline asi on kriisiajal auto, siis Saksa eksperdid arvavad vastupidi: tervislik on liikuda suuremate vahemaadega värskes õhus ja hoida autosid teel minimaalselt, et oleks vähem liiklusõnnetusi ja haiglatel koormust.

***

Päriselu linnaruumis käib tavapärasest mahedamates vormides ja aeglasemalt. Aga teadagi, see ei ole veel kõik. Virtuaalelu võib võtta suuremagi osa ärkveloleku ajast, eriti e-kooli ja kaugtöö ajastul. Kui füüsilises ilmas on üleilmastumist tabanud moodsa aja suuremaid kriise, siis netis levib kultuur laiemas mõttes: tähendusi, infot ja emotsioone jagatakse ja luuakse rohkem kui iial varem.

Vabatahtlikus eksiilis märkan, et olen eriolukorra ajal Eesti kultuuriruumis mõtteliselt kohal rohkem kui tavaoludes. Käin Kumus Vello Vinna vägeva näituse kuraatorituuril, naudin Jaan Pehki live’e ja lasen lastel Piibu ja Tuudu etenduste saatel naerust kõõksuda. Saare joogaõpetaja Kerli on tiivad kasvatanud ja loob kodus kaamera ees kriisiga kohanemiseks üha uusi kavasid. Ja armsad Kuressaare Edukontori kolleegid vaatavad virtuaalsel kohvihommikul kodudest vastu, oleme omamoodi koos. Vanasti ei viitsinud keegi kohvi kõrvale kaamerat käima lükata.

Ma ei romantiseeri seda olukorda sugugi, ammu on ekraanist siiber, aga märkan, et virtuaalelu on kultuursem ja nüansseeritum kui enne. Põnev oleks uurida, milliseid valikuid teevad inimesed ohtra globaalse kultuuripakkumise seast nüüd, mil karantiiniku füüsiline asukoht on tähenduse kaotanud. Mina leian end rohkem virtuaal-Eestist kui -Saksast, ehkki tean, et veebis on kättesaadav lai valik siinseid kontserte Berliini Filharmoonikutest kuni Berliini klubide omadeni. Aga küll harjume ja jõuame nautima ka üleilmset digivahendatud kultuuri. Usun, et üha enam ka siis, kui füüsilise isolatsiooni reeglid on juba lõdvenenud.

***

Ajalehti saab jätkuvalt lugeda nii paber- kui ka virtuaalkujul. Filosoof Burkhard Liebsch küsib essees ajalehes Die Zeit, milline inimelu on üldse väärt iga hinnaga säilitamist. Kas praegune kriisilahendus, kus on loobutud kultuurist ja teeseldakse, et sotsiaalsuseta on elul mingi mõte, säilitab siiski elu millegi enama kui bioloogilise kestvuse, pelgalt hinges püsimisena? Ja kui juba kõlavad hääled, et majanduse käimatõmbamiseks peaks ehk vanad ja väetid pikemaks perioodiks teistest eraldama, siis kas inimkonna toimimise taandamine majandustegevuseks on üldse elu nime väärt? Head küsimused isolatsiooniajal omaette mõtisklemiseks.