Õpetajad ja streik

HELIN PUKSAND

Hiljuti avalikustati PISA 2022. aasta uuringu tulemused. Iga kolme aasta tagant toimuva rahvusvahelise uuringu käigus hinnatakse 15aastaste õpilaste teadmisi ja oskusi funktsionaalses lugemises ning matemaatilises ja loodus­teaduslikus kirjaoskuses. Kuigi tulemused on 2019. aastaga võrreldes kehvemad, on Eesti endiselt maailma parima haridusega riikide seas. Haridus ei saa hea olla ilma heade õpetajateta ehk tipptulemuste taga on meie õpetajas­kond.

Õpetajatest on sel sügisel palju räägitud, aga enamasti mitte positiivses mõttes. Õpetajad on tõstnud pea ja nõuavad oma töö väärtustamist. Ilmselt tänu hoiatusstreigile leidis haridus- ja teadusministeerium õpetajate palga tõstmiseks riigieelarvesse kaheksa miljonit lisaeurot, kuid õpetajate streik on endiselt õhus.

Miks hirmutavad õpetajad streigiga, kui valitsus lubab lisaraha? Õpetajate palk on olnud aastaid alla riigi keskmise. Enne riigikogu valimisi võis paljude erakondade lubaduste seas märgata soovi õpetajaametit väärtustada, näiteks Reformierakond lubas, et õpetajate palk hakkab olema 120% riigi keskmisest, sotsiaaldemokraadid lubasid isegi 130%. Pool aastat pärast valimisi selgus aga, et õpetajate alampalk tõuseb vaid 29 euro võrra, keskmise palgani jõudmisest pole enam juttugi, rääkimata keskmisest suuremast.

Alampalka saab õpetaja, kes töötab koolis esimest aastat või kellel ei ole erialast haridust. Siin ilmnebki teine ebakoht: praeguse palgasüsteemi juures saavad ühesugust palka nii ilma vajaliku hariduse või kogemuseta õpetaja kui ka kogenud meisterõpetaja. Haridusministeerium kaotas kümmekond aastat tagasi ära õpetajate atesteerimissüsteemi. Kui enne seda võis kogenud ja tubli õpetaja taotleda kas vanemõpetaja või õpetaja-metoodiku ametijärku, millega kaasnes suurem palk, siis atesteerimissüsteemi asendamine kutse­standardiga võimaldas küll õpetajatel kõrgemat kutset taotleda, kuid palgaga see seotud ei ole. Muidugi võib öelda, et kogemustega õpetajaid väärtustatakse teisiti. Tõesti, kord aastas valitakse aasta õpetaja, kes on näidanud end tugeva õpetajana ja ennast tõestanud. Selle tiitliga käib kaasas ka suhteliselt korralik rahaline preemia. Ent tublisid õpetajaid on palju, aasta õpetaja tiitli saavad vaid üksikud.

Palk ei ole siiski õpetajate ainus mure: õpetajad on hädas ka liiga suure töökoormusega. Kui ametlikult on õpetajatel lühendatud tööaeg, s.t nad peavad töötama 35 tundi nädalas, siis tegelikkus on sageli teistsugune. Inimesed, kes ise koolis ei tööta, ei kujuta enamasti ettegi, kui palju võtab aega ühe tunni ettevalmistamine ja õpilaste tööde kontrollimine. Kui algaja pedagoog on läbinud õpetajakoolituse, siis on tal vähemalt tagataskus metoodiliste võtete pagas, mis lihtsustab tundide ettevalmistamist. Kui aga õpetajaharidust ei ole, siis tuleb kõik ise avastada ning paraku toob see õpetajale vaid tööd juurde.

Kesine palk ja liiga suur töökoormus ei mõju magistrikraadi ja õpetajakutsega spetsialistidele kutsuvalt ega motiveeri tudengeid erialavalikul. Seetõttu on ilma vajaliku hariduseta õpetajate osakaal meie koolides üha suurem. Kui vahel võib kuulda arvamust, et õpetajal pole eriharidust vajagi, õpetada saab niisamagi, siis viimase PISA uuringu tulemused näitavad, et just kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate puudumine takistab õppimist kõige rohkem.

Õpetajaameti populaarsusele ei aita kaasa ka meedia. Üsna sageli võib näha, et meedia kajastab meelsasti õpetajate läbipõlemist, mis jätab paraku mulje, et õpetajaamet on nii raske, et suurem osa neist ongi väsinud ega soovi oma tööd teha. Elutervetest ja oma tööd rõõmuga tegevatest õpetajatest enamasti ei räägita. Vaevatud õpetaja diskursuse muutmiseks on haridus- ja noorteamet ehk Harno loonud programmi „Õpetaja – hariduse kõneisik“, mille läbinud õpetajad peaksid tõstma õpetajaameti mainet ühismeedias ja ajakirjanduses. Kuigi selle programmi on läbinud juba kuus lendu särasilmseid õpetajaid, on vaevatud õpetaja kuvand visa kaduma.

Sel nädalal tuli uudis, et õpetajad alustavad streiki 22. jaanuaril. Seega on valitsusel ja haridusministeeriumil viimane võimalus midagi muuta, et õpetajad saaksid rahulikult õpetamist jätkata.