Neli tähtpäevaküsimust vanameistrile

JAAK URMET

Mida soovida 90aastasele vanameistrile? Sünnipäevaks, olgu aastaid vähem või rohkem, kogus ümmargune või nurgeline, soovitakse ikka: „Palju õnne!“. Luuletaja ja filoloogi puhul tekib aga kohe tahtmine enne soovimist selle fraasi sisse vaadata. Sest tegelikult on fraas ju vorm, nagu karp või vaas – soovitakse õnne, aga mis on see õnn? Milline sisu täpselt selle vormi sees päevakangelasele üle antakse? Ma soovin Ain Kaalepile 90. sünnipäevaks palju õnne, mis tähendab siinkohal rahulikku aega, reibast vaimu, head tervist ja meeldivat seltskonda.

Jaak Urmet: Olete kirjanduses tegutsenud juba 1940ndatest saadik, nüüdseks on seega kogunenud selles valdkonnas vähemalt seitse kümnendit kogemust. Kirjandus, kirjaniku roll ja isegi raamatu olemus on selle aja jooksul ülimalt suurel määral muutunud. Silprõhulise värsi on peaaegu täielikult asendanud vabavärss, epopöasid ei kirjutata, romaanid on õhukesed, 35aastane kirjanik ei ole enam ammu noorkirjanik, mõnesaja eksemplariga luulekogu tiraaž katab kogu eesti rahva vajadused ja jääb ülegi, raamatuid loetakse suures osas ekraanilt ja maksumaksja käsib kirjanikul vahel n-ö päris tööle minna, sest „me ei ela enam sotsialismiajas“. Samal ajal on lugemisest isuäratavamaks tegevuseks muutunud just kirjutamine. Tohutud muutused. Kui te silmitsete mõttes neid seitset aastakümmet, kas midagi on jäänud kirjanduses ka samaks? Kas on midagi, mis on 2016. aastal samamoodi kui 1946. aastal?

Ain Kaalep: See, et kirjanduselu on aastakümnete jooksul „ülimalt suurel määral muutunud“, on minu arvates vaevalt kehtiv hinnang. Mis siis, et vabavärssi kirjutatakse rohkem kui toona, romaanid on õhemaks läinud jne! Pole mingeid „tohutuid muutusi“ – nagu alati on ka nüüd osa kirjandusest hea, osa aga vastupidi, keskpärane või lausa halb. Ja just see on oluline. Oli, on ja jääb. Ja teadlik lugeja – neid on meil ju küllalt – oskab teha vahet seal, kus vaja. Oskas enne, oskab ka nüüd!

Urmet: Minu arvates on üks kultuuri kandev oluline jõud targad vanamehed, kes teavad kõike või vähemalt enamikku sellest, mis kunagi on olnud. Niisugust rolli on eesti kultuuris kandnud Johannes Semper ja Friedebert Tuglas, Nigol Andresen ja Valmar Adams, Bernard Kangro ja Ralf Parve. Praegu on selles klassis näiteks Aksel Tamm ja Enn Nõu. Teie samuti. Mis tunne on olla 90aastane tark mees, vaadata nooremate sekeldamisi ning mäletada seda kõike, mida te mäletate, ja teada seda kõike, mida te teate?

Kaalep: Seda nimekirja siin vaadates on mõneti kummaline mõelda, et just nende kõigiga kuidagi kokku kuulun … Aitäh tunnustamise eest siiski!

Minu noored sõbrad on olnud Mati Unt, Paul-Eerik Rummo, Andres Ehin, Juhan Viiding, Jaan Kaplinski … see põlvkond, kelle seast mõnigi on juba lahkunud.

Veel nooremate sekeldamistest ma küll väga palju ei tea, aga üldiselt olen ikka, kus võimalik, püüdnud olla noorte poolt ja neid toetada. Pean lugu Ilmar Trullist.

Urmet: Kui suure osa oma mälust ja teadmistest olete edasi andnud teistele, kas kirja- või suusõnal, ja kui suure osa jätate endale? Kas kopsaka mälestusteraamatu kirjutamata jätmine on teie kaalutud valik?

Kaalep: Kopsakat mälestusteraamatut pole ma kunagi kirjutada soovinud. Üht-teist mälestuslikku olen oma publitsistikasse vajadust mööda puistanud küll.

Urmet: Üks hästi tuntud seik teie noorusajast on Tartus ülikooli kohviku ees kellegi daami pärast kahvlitega peetud duell, vastaseks Eno Raud. Sellesse duelli puutuvad detailid on kirjandusloole hästi teada, välja arvatud üks ja peamine. Just hiljuti tõstatus ühes kirjanduslikus seltskonnas küsimus, kes selle duelli võitis. Kes selle võitis?

Kaalep: Kuivõrd see „duell“ lõppes kulli ja kirja viskamisega, siis juhtus nii, et mina võitsin.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht