Missioonist ja leivakannikast

Peep Ilmet

Kirjanike omavahelistes aruteludes olen viimasel ajal püüdnud ülekeevaid tundeid pigem maha rahustada kui üles piitsutada. Olen kutsunud üles nägema asju nende paratamatutes seostes. Paraku ei piisa ainult kirjanike – nagu ka teiste kunstide viljelejate ühepoolsest mõistlikkusest. Mina võin ennast panna nii kirjastaja, trükkali kui raamatukaupmehe olukorda,  aga kui need teised end minu olukorda panna ei suvatse, vaid lähtuvad ainuüksi oma hetkehuvidest, siis võite kolm korda arvata, kes on võidumees ja kes saab kirikuski peksa. Ehk teisiti öelduna, kelle leivakannikas pikeneb ja kelle oma kahaneb.  

Vanasõnad on oma lühidas kujundlikkuses muidugi suurepärased kasutada, aga nende 
suur hulk võimaldab alati lajatada nii poolt kui vastu. Ikka samuti nagu võib teha piiblitsitaatidega või filosoofia lausungitega. „Inimene ei ela üksnes leivast.” „ Ilu ei panda padaje.” On tõsi, et ilma leivata läheme ärevaks juba päeva jooksul, kuid tegelikult ei möödu ühtegi päeva ka nii, et me ei ahmi endasse „vaimutoiduks” nimetatut. See käib nii loomulikult ja märkamatult nagu hingaminegi. Lämbumistunne tekib alles selle nappusel. Kahe igapäevase  toidu vahe on aga selles, et ühte saame keelega katsuda, teist mitte. Seda, mida saame keelega katsuda, oskame ka piisava täpsusega mõõta, oskame arvestada selle SKT hulka ja võtta müügitehingutelt maksu. Vaimutoidu mõõtmisega jääme aga jänni. Kuidas sa mõõdad näiteks kauni laulu väärtust iga inimese jaoks? Asjaolu, et me ei oska mõõta vaimutoidu väärtust, viibki selle nürimeelse järelduseni, et kui see ikka vist nagu vajalik on, siis on see igal juhul  midagi teisejärgulist. Eeldame korraks siiski, et kunstid kui eri liiki vaimutoidud on õhuna vajalikud ja proovime võrrelda nende tarbimisväärtust keelega katsutavate asjade tarbimisväärtusega. „Kurgid sulle, raha mulle”, on kurkide puhul keelega katsutav. See on ühekordne tehing, niipea kui me kurgi nahka pistame, on selle kurgiga lõpp. Järgmise kurgi jaoks tuleb tengelpungast uued veeringud välja koukida.     

Kui ostame näiteks raamatu, siis ka seda võime keelega katsuda, kuigi piirdume paitamisega. Raamatu ostame siiski eeskätt lugemiseks, mitte ainult paitamiseks. Loeme raamatu läbi, aga erinevalt ühekordsest kurgist jääb see alles. Me saame seda üha uuesti ja uuesti lugeda. See on kui muinasjutu võlulinik, mille peale soovi korral ilmub just meie soovitud roog. Erinevalt kurgist on raamatu sisu pea hävimatu, sest isegi kui põletada see üks või isegi kõik kättesaadud  samad raamatud, siis ei või kunagi kindel olla, et kusagilt ilmub välja just sellesama sisuga raamat ja selle sisu on sama värske kui esmatrüki esimesel eksemplaril. Selle lihtsustatud sissejuhatuse, mille puhul võib öelda, et see on niigi selge, kirjutasin ma sellepärast, et paraku tuleb iga päev erinevates olukordades kuulda just seda „ilu ei panda padaje” ütlemist. Ei ole mingit vahet, kas tegemist on oma tööle pühendunud toruparandajaga  või kõrgelt koolitatud riigiametnikuga. Mida muud tähendab ka praeguse valitsuse programmi vaat et põhipunkte, milleks on „võimaluste avanemisel”. Muidugi peab mõistlik majandaja pidama arvet oma tulude ja kulude kohta. Muidugi peab ta need vähemalt tasakaalus hoidma. Kuid kui sellest rehkendusest jäetakse ülimalt olulised asjad välja ainult sel põhjusel, et neid on ülearu keeruline mõõta, siis on rehkendus puudulik. Pean silmas  just inimesele igapäevaselt vajalikku nähtust, nagu seda on „kultuur”. Sõna ise, mis oma päritolult tähendab just viljelust, kaasa arvatud kurgikasvatamine, on oma praegustes tähendustes nii laialivalguv ja mitmetähenduslik, et selle puhul võib tõesti kasutada keeleparasiidiks muutunud väljendit „mida iganes”. Ometi ümbritseb ja jõuab kultuur oma mustmiljonis ilmingus meieni iga jumala päev. Kirjandust tunnen ma kõige teiste kunstidega võrreldes  kõige rohkem ja vaadakem, kuidas raamat raamatuturul kulgeb.       

Ilukirjandus algab kirjanikust ja lõpeb lugejaga. Nemad on algus ja lõpp. Kõik vahepealsed vahendajad võivad olla, kuid võivad ka puududa. Sarnaselt kurgikasvatajaga, kes ise oma kurke turul müüb, võib ka kirjanik kirjutada oma oopuse ja selle otse lugejale maha müüa. Ta võib ka käsikirja tasu eest lugeda anda. Kui ta  loeb seda nagu rändmuusik tänavanurgal, siis ta paljundab oma teost hetkeliselt ise. Vahendajad puuduvad ja kirjanik saab just nii palju tasu, kui lugejad või kuulajad ehk turg talle parajasti pakub. Sarnaselt rändmuusikuga võib kirjanik ots otsaga kokku tulla. Võib, aga ei pruugi. See oleneb sellest, millest ja kuidas kirjanik kirjutab. Aga kuulaja poolt makstud tasu oleneb sellest, kuidas see kuulajale parasjagu meeldib. Tasuline avalik esinemine on mõeldav  lühema luule puhul, mille pikkus on võrreldav laulu pikkusega. Pikemate ilukirjandusteoste puhul on üldiselt mõeldamatu, et kui see tänavanurgal ette lugeda, siis koguneb kuulajatelt selline kullahunnik, mis katab kogu romaani kirjutamise aja elamiskulud. (Hiljaaegu nägin küll dokfilmi, kus räägiti sellest, kuidas Charles Dickens luges oma teoseid tuubil täis teatrisaalides kalli raha eest rikastele ja vahelduseks ka sümboolse tasu eest dokitöölistele. Olgu  sellega kuidas oli, põhisissetulek tuli ka temal trükiraamatu pealt.) Inimesed tahavad vaimutoiduks romaane lugeda, enamasti rohkemgi kui luuletusi. Ja eks ole ka tüse luulekogu juba romaani mõõtu kirjateos. Kirjanikul ei jäägi siis üle muud kui pöörduda nende poole, kes tema loomingut paljundaksid ja levitaksid. Sellega suureneb nende hulk, kes on valmis lugemisvõimaluse eest jõukohaselt tasuma. Mida suurem see hulk on, seda suurem on võimalus,  et kirjanik teenib tasa oma kirjutamiskulud ja kui raamatu järele on suur nõudlus, siis saab ka puhast tulu. Jättes kõrvale käsikirjalised raamatud, vaatan trükitud raamatu jõudmist lugejani. Jätan kõrvale ka e-raamatu, sest erinevalt trükiraamatust on selle puhul tänaseks lahendatud ainult tootmise küsimused. Kõik autori- ja vahendustasudega seotud küsimused on veel Metsiku Lääne jõuvõtete aegses seisus. Trükiraamatu puhul pole kirjanik ja lugeja  enam kahekesi. Nad on küll tekkinud sõltuvusahela algus ja lõpp, aga nende kahe vahele jäävad mitmed teised selle sõltuvusahela lülid. Autor – kirjastus – trükikoda – kauplus – raamatukogu – lugeja. Pean silmas raamatu valmimise ja lugejani jõudmise etappe, mitte asutusi, sest viimased võivad ka kattuda. Näiteks kirjastusel võib olla oma trükikoda ja ta ka müüb oma raamatuid otse. Nii ehk naa, kuid kõik selle sõltuvusahela lülid on üksteisega  seotud ja peavad omavahel õiglaselt jaotama raamatu kulud ja lugejatelt saadava tulu. Kirjanik ei saa nõuda enam 100%, vaid märksa vähem. Olukord sarnaneb tavalise toiduga, mis tänapäeval jõuab suuremas osas tarbijani kokkuostjate, töötlejate, hulgikaubanduse ja lõpuks kohaliku poe kaudu. Kui kasutada kaubanduslikke termineid, siis kirjaniku toodang on alati lisaväärtusega lõpp-produkt, seda saab vaid paljundada ja pakendada, kuid ei tule säilivuse  või maitse huvides kuidagi töödelda.     

See on autorikaitse seadusega lausa keelatud. Jäävad ära kõik toidu juures vajalikud jahvatamised, küpsetamised, külmutamised ja konserveerimised. Minu arvates järeldub sellest, et kirjaniku tasuprotsent lugejalt laekuvast tasust peaks olema suurem kui näiteks teraviljakasvataja protsent leiva ostjalt saadavast tasust. „Maailma rohelise ajaloo” andmetel saab keskmine USA farmer poodides müüdavalt lõpptoodangult järgmisi protsente; broileriliha  4%, konservmais 12% ja virsikukonserv 17%. Kõrvutuseks võib tuua Marek Tamme esitatud ligikaudsed arvud kirjastuse Varrak keskmise tõlkeraamatu kohta. Originaali autor 8% pluss tõlke autor 11,2%. Autoritasud kokku 19,2%. Tõin selle tõlkekirjanduse näite, sest eestikeelse originaalraamatu kuluarvestus mul puudub. Toodud arvestuse järgi peaks siis Eesti kirjanik saama üksi umbes 20%. See on küll palju vähem kui tänavamuusiku 100%, kuid  tänu tiražeerimisele annab ühekordse aktina palju suurema summa, kui saab tänavamuusik ühekordse esinemise eest. Kas Eesti kirjanik saab selle 20% kätte, seda ma üleüldise salatsemise õhkkonna tõttu ei tea. Vaguralt, kuid seejuures äärmiselt kindlalt ärisaladuseks nimetatud salatsemise tõttu ei tea me paljuski, kui palju keegi selles raamatu kirjastamise ahelas kasumit saab. Kohe tuleb ka tunnistada, et ega autoridki ei paista silma avalikustamisega. Sai  soodsa lepingu ja on vait nagu sukk. Vaat kui ei saanud, siis on kisa pilvini. Üks asi on kogu kirjastuse või trükikoja või poe raamatupidamine, see, kuidas seal kasumlike raamatute tuluga kaetakse kahjumlike raamatute kulusid. Kuid kuidas on lood iga üksiku raamatu puhul? Kui Varrak annab antud juhul oma kasumiks 3,6%, siis autoritasu 19,2% on suur ainult näiliselt. Isegi kui jätta kõrvale kirjaniku raskesti mõõdetav vaimutöö, siis teose kirjutamise aja elamiskulud  söövad selle ampsti ära. Trükikoja ja kaupluse kasumit varjab jällegi saladusloor, aga ülemäära kõrgeid protsente ma siiski ei tahaks uskuda. Kuid üks instants, mis sellesse raamatu valmimise ketti kuulub vaid ühe vahenduslüli, nimelt avalike raamatukogude kaudu, kasseerib avalikult ja möödapääsmatult oma 9% tulu sisse. See on riigi käibemaks. Riigi praegused seadused võrdsustavad oma arvestustes täielikult raamatu ja kurgi. Eestikeelse raamatu  puhul tekib aga selge vastuolu riigi sõnade ja tegude vahel. Kui Eesti Vabariigi põhiülesandeks on eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade, siis ei saa ühiskonna katusorganisatsioon käituda ilukirjandusliku raamatu puhul nagu kasumit taotlev äriühing, mis tegeleb vaid selgelt mõõdetavate kaubaartiklite arvestamisega. Leian, et eestikeelse raamatu koha pealt peab riik käituma igal juhul vähemalt mittetulundusühinguna. Nii et tahaks selget  vastust küsimusele: mil määral katab raamatute käibemaks raamatukogude ülalpidamise kulud? Kas see on kahjumis või kasumis? Olgu kuidas on, aga eestikeelse ilukirjanduse puhul ei saa kuidagi rakendada neid avatud turu põhimõtteid, mida nii jäägitult püütakse järgida. Põhjus on lihtsamast lihtsam: eestikeelse ilukirjanduse turg on ja jääb suletuks.     

Keelebarjäär on totaalsem mis tahes tollireeglitest. Kuidas on siis ettemääratult suletud turu puhul üldse võimalik rääkida mingist avatud turu reeglitest? Keelepiire ületatakse tõlkimise abil, kuid meie jaoks ei muuda see mitte kui midagi. Raamat, mis on tõlgitud eesti keelde, on juba eestikeelse kirjanduse osa ja eestikeelne raamat, mis on tõlgitud näiteks inglise keelde, on ingliskeelse kirjanduse osa. Esimesel juhul ostavad seda eesti keeles lugejad, teisel  juhul inglise keeles lugejad. Kui me oskusliku korralduse juures saame maailmas maha müüa kogu Eesti kurgitoodangu, veel tõenäolisemalt piima ja liha, siis eestikeelset raamatut ei saa me mitte mingite nippidega müüa inimestele, kes eesti keeles ei loe. Mõistlik riiklik sekkumine eestikeelse ilukirjanduse turuahelasse on möödapääsmatu. Mõistlikkuse all pean aga silmas seda, et see sekkumine peab puudutama tervet ahelat korraga. Iga turgutav süst  vaid ahela ühele lülile tekitab ainult vimma ja vastastikuseid süüdistusi, seega tarbetuid ohtlikke pingeid kogu ahelas. Kulka jätan ma meelega kõrvale, sest rahaliselt võttes saavad selle teeneid enda arvele kirjutada ainult napsitajad, lausjoodikud ja hasartmängusõltlased. Selle vaatenurga alt tõi üks kulka juht mingiks ajahetkeks eesti kultuurile, ilukirjandusele sealhulgas, päris priske rahanutsaku juurde. Kahjuks võttis ta raha selle lisaraha hankimiseks  sellesama kulka kassast. Juukseid pidi enda laukast väljatõstmine pole aga teadaolevalt senini õnnestunud.     

Lõpetuseks. Kui viis korda suurema elanike arvuga Norra leidis, et erinevalt naftast ei allu norrakeelsed raamatud vabaturu reeglitele, ja  kehtestas riikliku raamatuostu süsteemi, teisiti öeldes sekkus riiklikult turumajandusse, siis meil on see vajadus vähemalt viis korda suurem. Kui aga vastata küsimusele, mis mõte on vabaturu reeglite seisukohalt eesti rahval, keelel ja riigil, siis ega ei olegi. Ja pole ka Norral. Rääkimata ülemaailmsest naftaärist, mida peetakse nagunii inglise keeles, võiksid norrakad loobuda ka oma iidsest kalandusterminoloogiast, ilma et nende äri kannataks. Küll on  aga nii Norral kui Eestil väga suur mõte maailma kultuurikeskkonna elurikkuse seisukohalt, täpselt samamoodi, nagu on maailma üldise elurikkuse seisukohalt tähtsad eri eluvormid ja nende kooslused. Ega ikka ei ole nii, et tähtis on vaid oma igapäevase leiva teenimine kui mõõdetav suurus ja kelle tööd on raske mõõta, see tegelgu sellega missioonitundest ning elagu õhust ja armastusest. Kooslused nii ei teki ega püsi.