Miks ma armastan naisi?

Vaapo Vaher

Müütika ja reaalsuse vahel värelemine on eriti vene keeles mälestusi kirjutanud naistele omane, vahel jookseb tegelikkuse järg märkamatult üsna pikalt käest. Nina Berberova, Kassi hing. Vagabund, 2007. 296 lk.

Oleme harjunud meelitatult kuulma ja kõnelema eesti naiste iseäralisest ilust-võlust. Ent mõelgem, millise kihava kvantumi salapäraseid ja saatuslikke naisi on maailmale ja iseendale sigitanud Venemaa! Muusade, armukeste ja abikaasadena. Lääne-Euroopa avangardistid ei saanud vene naisteta üldse hakkama. Olgu Picasso või Léger või Dalí või Aragon või etc.  Modiglianil oli Pariisis suhe verinoore Anna Ahmatovaga. Jne.

Muidugi sattus nende erutavate naisolevuste sekka vampe, kes ühitasid oma seksuaalihalused osavalt spioneerimisega. Hitleri lemmikfilmitäht Olga Tšehhova, kelle kõrvale füürer end fotodel meeleldi sättis, oli ilmselt Nõukogude salakuulaja, Gorki ja Wellsi armukest, paruness Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergi peetakse takkajärgi topeltspiooniks. 

Ka vene kultuur ise kirendas nii kodupinnal kui eksiilis läinud sajandil saatuslikest naistest. Mis olnuks Vladimir Majakovski loome- ja intiimelu väärt ilma fataalse Lilja Brikita? Tühjagi. 

Ent on veel üks liik pretensioonikaid naisi, kes on esiotsa püüdnud ise luuletades või proosatades kirjandusmaailmas esile pressida, suuruseks saada, kuid et jumalast pole hiigeltalenti antud, siis haakutakse seksuaalselt sappa mõnele geeniusele. Aastate pärast aga avaldab too naine ootamatult memuaristilise tellise, mis lööb laineid ja saab pilgupealt bestselleriks. Nende naiste auks tuleb öelda, et oma raamatuis ei edvista nad seksuaalsusega, ei tissita iseenda imalat ego, vaid suudavad luua mahuka ja polüfoonilise panoraami tervest epohhist, kus veikleb lugematul hulgal vene olulisi kultuuritegelasi. Kaks võimsat naismemuaristi Irina Odojevtseva ja Nina Berberova on hüüdnud nagu ühest suust, et nad ei ole tahtnud kirjutada autobiograafiat, vaid mälestusi. Berberova: „Autobiograafia on kõne enesest, mälestused aga jutustus teistest.”

See on tõepoolest lugemist väärt lektüür. Nii et mis ei õnnestunud noil naistel lüürika või romaanide-novellidega, läks lõpuks täkke memuaristikaga. Neid naisi kultuuriloost enam välja ei söövita.

Näiteks – kes tänapäeval ikka nii väga enam tunneks 37 aastat Georgi Ivanovi abikaasana figureerinud Irina Odojevtseva luulet  (Ahmatova  lausus kunagi, et sel naisel polla „krossi eestki poeetilist talenti”), ent Odojevtseva  kaheköiteline mälestusteraamat „Neeva kaldal” ja „Seine’i kaldal” (esimene osa käsitleb revolutsioonijärgset elu Petrogradis, teine vene kultuurieksiili saatust Pariisis) püsib aina nii asjatundjate kui avarlugeja huviväljas. Nagu ka Nadežda Mandelštami kaks poole tuhande leheküljega köidet („Mälestused” ja „Teine raamat”). Ja Emma Geršteini legendaarsed „Memuaarid”. Ja sootuks omapärasel viisil sündinud Lidia Tšukovskaja kolm köidet „Üleskirjutusi Anna Ahmatovast”.

Aga tingimata ka Nina Berberova „Minu kursiiv” („Курсив мой”). Rein Kruus, muide, soovitas selle raamatu pealkirja eestikeelseks variandiks „Minu sõrendus”, ehk oli tal õigus, ent küll raamatu tulevane tõlkija asja ära otsustab. Teose esmavariant kandis  New Yorgis 1969. aastal ilmudes pealkirja „The Italics Are Mine” (see oli raamatu autoriseeritud tõlge inglisesse, originaal oli kirjutatud ikka venes), sest inglased ütlevad viltukirja kohta italic.

Berberova raamatu pealkirja ümber on hiljem olnud kõiksugu saginaid, ühtede meelest kõlavat „kursiiv” kujundina rõhutatult originaalsena, teiste arvates olla tegu aga kunstilise sulitembuga, autor justkui varastanuks selle vaese „kursiivi” Ilfilt ja Petrovilt või kelleltki Alla Ktorovalt või veel mõnekümnelt muult. Aga sellega on nagu Venemaal ikka.

Enne „Kursiivi” oli ka Berberova tootnud luulet, mitu romaani ja jutustusi, tõlkinud, kuid kuni 1932. aastani tunti teda ikkagi rohkem Vladislav Hodassevitši naisena. Kriitika elevama tähelepanu tõid ta kolmekümnendail kirjutatud biograafiad Tšaikovskist ja Borodinist, ta oli üks esimesi, kes viitas Pjotr Iljitši homoseksuaalsusele.

Ent tõeline läbilöök saabus ikka Berberova peateose, memuaarse  „Kursiiviga”. Jevgeni Vitkovski on lausunud: „Georgi Ivanov ja Hodassevitš jäänuksid kuulsateks poeetideks ka ilma (memuaarsete – V. V. ) „Peterburi talvede” ja „Nekropoliseta”, kuid Nina Berberovale kinkis Jumal üheksakümmend kaks eluaastat just selleks, et ta kirjutaks „selle raamatu”, „Minu kursiivi””.

Tosinkond aastat hiljem purskus trükist Berberova sensatsiooniline käsitlus avantüristliku parunessi Mura ehk Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergi koh­ta, pealkirja all „Raudne naine”, mille menu oli prognoositav ja mis nüüd ka siis eestlaste keeles. Küll pealkirja „Kassi hing” all. Ühe saatusliku naise raamat teisest.

Ausalt öeldes ei himusta ma Mura teemal praegu haardelisemalt peatuda. Berberova raamat on nüüd siinmail olemas, Murat on meil juba varem oma artiklites käsitlenud Galina Medvedeva, Oskar ja Rein Kruus, eesti keeles on olemas ka Mura tütre Tania Alexanderi raamatuke, läbi käib paruness ka Vladislav Hodassevitši „Nekropolist” ja Vadim Baranovi põhjalikust biograafiast „Maksim Gorki. Elu ja surma saladus”, needki on eesti keeles saadaval. (Remargina olgu öeldud, et toosama Baranov avaldas paar aastat tagasi Moskvas ka Gorki ja Mura suhteid käsitleva eraldi raamatu „Paruness ja Tormilind”, kui huvilisel himu, hoidku Balti jaama raamatuputkadel silm peal.)

Iseäranis tähelepanuväärt on aga seik, et Oskar Kruus kirjutas Murast koguni romaani, mitmes mõttes õhukese, ent ometi. Autori tahtel seksib Mura selles raamatus verikuulsa Jakov Petersiga. Ülekuulamise aegu! Oskar jagab üsna loogiliselt Mura seksuaalsuse kaheks: suurem osa sugusuhteid olid parunessil kaalutletud, funktsionaalsed, sihtotstarbelised, mõni akt aga kirglik ja ennastohverdav, nagu arm Inglise spiooni Robert Bruce Lockharti vastu. Esiotsne usk kirjanikesse tükib Oskari romaani Muras pikapeale haihtuma: „Kuid eks ta sattunud algul ka kirjanikke üle hindama, neilgi olid oma puudused. Voodis olid nad märksa saamatumad kui Johann.”

Minus hingitseb tundmus, et kirjanikud ongi reeglina ses värgis muudest isasinimestest saamatumad. Professionaalne kaksikelu ei lase neil eraelus ühessegi sfääri täie andumusega pühenduda, ikka vahib mina teine pool arvustavalt pealt. Parandagu mind mõni kirjanikuproua, kui ma eksin.

Ent, jah, rohkem kui Mura on mind ikka huvitanud üks tema loojaist, Nina Berberova. Mäletan, et Rein Kruus oli üheksakümnendate alul meie omavahelistes vestlustes Berberova asjus üpris tõre. Seda vastukarvasuhet on ta otsesui väljendanud ka trükisõnas. 1990. aasta 1. juuni Reedes (nii kutsuti vahepeal Sirpi) põrutas ta: „Ütleme otse: uurijana on Berberova diletant, tema raamatuisse kuhjatud tsitaadid ja viited võivad puru silma ajada ainult lapsemeelsetele ameeriklastele ja nõukogulastele. Asju, millest N. Berberova kirjutab, ta kuigi hästi ei tunne”.

Reinu arvates valitseb Berberova kirjutatus liialt „mütoloogilis-materialistlik maailmakäsitlus, mille kohaselt kõige toimuva taga on inimlikud salajõud – eri riikide salatalitused, salaühingud, maffia jne”.

Mõneti võib Reinuga nõustuda, kuid arvan, et „mütoloogilis-materialistlik maailmatunnetus” domineerib pea kõigis naiste kirjutatud biograafiates ja memuaristikas. Tõsi küll, mitte alati salaühinguid haistes. Aga müütika ja reaalsuse vahel värelemine on eriti vene keeles mälestusi kirjutanud naistele omane, vahel jookseb tegelikkuse järg märkamatult üsna pikalt käest. See on iseloomulik ka Odojevtsevale ja muile.

A propos, võib-olla on see tähtis: suurem osa siin kirjutises nimetatuist ei ole verelt pärisvenelased. Lilja Brik, Emma Gerštein, Nadežda Mandelštam kuulusid muidugi juudisukku,  Riias sündinud Irina Odojevtseva tegelik nimi olnud hoopis Iraida Gustavi tütar Heinike, seega baltlane. Berberova isa oli armeenlane. Berberova suurim armastus Vladislav Hodassevitš oli tõult puhtpoolakas. Jne.

Aga müstika valda kisub ka memu­ariseerivate naiste pikaealisus: Gerštein tükkis 100 ligi, Berberova läks 92selt, Tšukovskaja 89selt, Odojevtseva elas ametlike numbrite järgi samuti ligi 89aastaseks, kui aga uskuda kõlakaid, et daam sündinud tegelikult 1895, siis kukkunuks vanusele 6 aastakest otsa. Lilja Brik katkestas 86selt oma elutee ise. Kokkuvõttes ju – vägev!

Siinset veidi segapudrulist teksti vaaritades on minuski pesitsenud oma salamõte. Tahtsin vihjata vene ülihuvitavale memuaristikale, mis suuremalt jaolt ju veel eestindamata.

Lõpetada annab Feliks Medvedjevi sõnadega, mis öeldud küll üksnes Berberova „Raudse naise” (meie keeli nüüd „Kassi hinge”) kohta, kuid käib iseloomustavalt kogu vene naismemuaristika pihta: „Muidugi võib vaidlustada kirjutaja  trakteeringuid, võib kahelda ühe või teise fakti, detaili, varjundi tõepärasuses, võib leida mõningaid ebatäpsusi ja ligilähedusi. Ent ei saa tunnustamata jätta üht: „Raudne naine” on kirjutatud hiilgavalt…” 

Tõepoolest, milleks naiste puhul tõde ja õigus, peaasi on sära, energeetika, kassi hing. Just sellepärast armastangi ma naisi.