Meie igapäevane ilu

Viivi Luik: „ See niinimetatud tõejärgne maailm on infantiilsete inimeste maailm.“

PILLE-RIIN LARM

Viivi Luigelt ilmus äsja esseekogumik „Pildi ilu rikkumise paratamatus“. Selles on nüüdseks rariteetsete kogumike „Inimese kapike“ ja „Kõne koolimaja haual“ tekste, aga ka suur hulk uusi kirjutisi. Need mõjuvad väga ehedate ajastudokumentidena, 30 aasta essentsina ühes raamatus. Autor oli nõus oodatud teose ilmumise puhul Sirbiga oma mõtteid jagama, tema loal sinatame.

Esseekogumiku varaseim tekst pärineb 1988. aastast. See on „Seitse luuletajat“, mida mõned teavad ja vähesed on lugenud.

Selle teksti tellis kunagi Soome kirjastus Otava ühe kogumiku jaoks, kus see ka soome keelde tõlgituna ilmus. Eestikeelse teksti põhjal pidasin Torontos ettekande, mille Vello Salo andis oma Maarjamaa kirjastuses välja pealkirja all „Seitse naist“. Esseekogumik sisaldab ka palju Kalev Kesküla Eesti Ekspressile tellitud tekste.

Viivi Luik: „Kui Eestis ringi sõita, võib viis kilomeetrit lahutada üht ajastut teisest.“

Kärt Kukkur

Mida võis Kalev Kesküla, kellele tänuks ja tervituseks su uus raamat sündiski, silmas pidada, kui ta nimetas sind süütuse tagaotsijaks?1

Ta mõtles seda irooniliselt. Ta arvas ilmselt seda, et ma räägin palju püsiväärtustest. See oli just see aeg, 1990. aastad, mis oli Eestis kõike muud kui püsiväärtustele mõtlemise aeg.

Tõtt-öelda olen imestanud, kuidas seda praegu ilustatakse. See oli ju üsna kole aeg.

See oli väga kole aeg, mis valitses kogu tolleaegses Ida-Euroopas, vabaduse valesti mõistmise aeg. Umbes nii, et vaba inimene ei pea arvestama ei liiklusmärkide ega hügieenireeglitega.

Kuulud kirjanike hulka, kelle teoste ilmumise vahel on küllalt pikad pausid. Mullu ilmus sult luuleplaat „Pühendus“, enne seda 2010. aastal romaan „Varjuteater“ ja ühes Hedi Rosmaga kirjutatud vestlusteos „Ma olen raamat“. Kas mõtteline onu Gott­fried, kes on sul „kaasas nagu kraadiklaas või taskulamp“, on nii karm või ei ole lihtsalt olnud õige hetk?

Ma arvan, et seda ja teist, sest mind tõesti huvitab teksti juures see, kas ta täpselt väljendab seda, mida ma tahan väljendada. Ja kas tekst väljendab minu inimlikku olemust. Selles mõttes jah oli onu Gottfried mängus. Aga teiselt poolt see ka, et alati ei ole igale tekstile õige aeg. Näiteks sellessamas esseekogus, millest me siin räägime, ütlevad mõned tekstid, mis on pärit varasemast ajast, praeguses Eestis rohkem kui nende kirjutamise ajal. Vaatasin näiteks, et praegusest pagulastekriisist olen essees „Mis ilm teeb?“ teinud juttu juba 2000. aastal – kirjutasin, et Euroopa piirid võidakse kinni panna. Siis ei olnud ei siin ega mujal üldse niisugust mõtet. Elasime toona Itaalias, seal oli juba siis näha, mis hakkab varem või hiljem Euroopas juhtuma.

Kas sa praegu oskad arvata, mis hakkab juhtuma?

Ei oska. Juhtub alati see, mis on ette äraarvamatu. Mingisugune kulminatsioon nendele segadustele muidugi saabub. Arvan, et see, mis praegu on, pole veel üldse mingi kulminatsioon, kõik läheb veel teravamaks. Ja alles siis selgub, mis on tehtud valesti ja missuguseid nõuandeid pole kuulda võetud.

Seda peadki silmas, kui räägid pildi ilu rikkumise paratamatusest?

Just. Kõigepealt peab tunnistama, et see pilt, mille ilu praegu iga hinna eest püütakse säilitada, on võlts, et selle vana Euroopa-pildi ilu enam pole.

Ütled raamatu nimiessees ühtlasi, et asi on seotud haridusega. Küsid, mis on lahti haridusega, kui see toodab üha suuremat hulka tasalülitatud inimesi. Mis sellega siis lahti on?

Haridus pole enam haritus, kui otse öelda. Ta on ainult ametioskuse omandamine, igal erialal omandatakse enam-vähem ametioskused, aga üldpilti maailmast ja inimesest ei saada. Maailma kui terviku nägemise võime jääb puudu. Muidugi ei ole praegu mõeldav vana tubli klassikaline haridus, vaid tänapäevane haridus peaks andma inimesele mingigi terviklikuma pildi praegusaja maailmast. Tuleks mingilgi määral tunda religioone, ajalugu ja mingilgi määral ka ladina keelt. Isegi haritud inimesed ei oska enam gooti kirja lugeda. Siis ei maksa imestada mälulünkade ja järjepidevuse katkemise üle. See haridus, mida praegu antakse, on rakendusharidus – inimene õpib oma eriala „ära“, ja kõik.

Nad ei pruugi seejuures oma erialagi omandada. Kui mõtleme võõrfiloloogidele, kelle erialaainete hulk mahub nüüd bakalaureuseastmes ühe aasta sisse, siis igaüks peaks aru saama, et see ei ole kuidagi piisav.2 Sellega saab diplomi, mitte veel filoloogiks.

See ongi diplomipõhine haridus. Ülikooli raamatukogu on mitu aastat kinni – üks osa tudengeid ei saa üldse teada, mis see on, kui käid ülikooli raamatukogus. Ja see oleks nagu tühiasi! Soovitan lugeda Marju Lepajõe 2017. aasta Akadeemia esimeses numbris ilmunud lugu „Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki“. Täpsemini kui Marju Lepajõe seda nimetatud artiklis teeb, on harituse tähenduse ja hariduse olukorra kohta raske kirjutada. See kurb lugu haritusega ei ole ainult Eestis nii, vaid igal pool. Thilo Sarrazin näiteks leiab, et Euroopa poliitikutel puudub üldpilt maailmast, puudub üldharidus. Kuid nad otsustavad Euroopa ja tema inimeste tuleviku üle.

Kuidas su esseed on sündinud? Kas teemasid on sulle pigem pakutud või on need tulnud settinud kripeldusest, mis on lihtsalt oodanud kirjapanemiseks impulssi?

Just see viimane – mul on midagi, mida ma tahan tingimata öelda, ja siis tuleb ka mõnest väljaandest pakkumine. „Ööülikooli“ teema „Vale mitu olekut“ valisin küll ise.3

Vale teema oli taas prohvetlik. Mitte küll nii pika aja peale kui piiriessee, milles nägid ette olukorda umbes 15 aastat, aga ka 1,5 aastat on praegusel ajal juba kauge silmapiir. Vale-loengu pidasid märtsis 2015 ja sügisel 2016 hakati ühtäkki rääkima tõejärgsest ühiskonnast, alternatiivsetest faktidest … Kas saab olla alternatiivset tõde?

Ei saa. Üks mõõdupuu on olemas, üks kraadiklaas – see on see, et inimene on surelik. Sa ei saa valetada, öelda, et sa ei ole surelik. Seal ongi punkt, kus selgub, et tõde on olemas ja et mõnda tõde ei saa väärata. Neid tõdesid on tegelikult palju, mida väärata ei saa. Saab hävitada, aga mitte valetada – sa ei saa valetada, et päike ei tõuse, kui ta on tõusnud. Sa võid pimendada oma kortereid ja linnu, aga sa ei saa öelda, et päikest ei ole. Inimesed võivad isegi mingiks ajaks seda uskuma jääda, kui nad sundida pimedas elama, aga ega see tähenda, et valgust ei ole.

Mis tõed veel on?

Kõik need seadused, millele inimese keha allub – et keha peab saama vett ja valgust jne. Inimese kehale ei saa valetada, et tal pole vett või õhku vaja. Ilma vee ja hapnikuta ei pea inimese keha kuigi kaua vastu. Selles mõttes on jutt tõejärgsest maailmast lapsik. Võib valetada ajaloofaktide kohta, manipuleerida millega iganes, aga see ei tähenda mitte midagi. Erinevad inimesed võivad juhtumusi eri vaatenurkadest kirjeldada või arvata nende kohta midagi, aga need on arvamused, mitte tõde.

Mis teeb arvamise nii ahvatlevaks ja vassimise massiliseks?

See on ebaküpsus, mis sunnib tõejärgsest ajastust rääkima, infantiilsus. See niinimetatud tõejärgne maailm on infantiilsete inimeste maailm. Inimesest ollakse väga kaugele mindud, ei teata midagi inimesest – ei iseendast ega teistest inimestest. Kes inimest tunneb, see teab, et inimese mõõt ongi tõde. Inimene ei saa olla olemas väljaspool tõde.

Kahju on, et mul pole meeles, kes seda just ütles, aga seda ütles üks üsna nüüdisaegne mõtleja: inimeste hädad tulevad sellest, et nad on üle toidetud. Laps peab lapsepõlves ikka natuke tühja kõhtu ka tundma. Siis ta teab täiskasvanuna, mis see tähendab, ja tahab ehk nälgijaid aidata.

Ühes oma loos kirjutan niisuguse lause: kui ei tea, mida tähendab kümme aastat kinni istuda, on kolmetunnine lennuväljal ootamine ka suur kannatus. Kui ei tea, kuidas ülekuulamisel konte murtakse, siis on näppu lõikamine ka kohutav tragöödia. See, kuidas arstid nii kergesti koolilastele kirjutavad antidepressante ja unerohutablette, käib samasse rubriiki – inimeseks olemise juurde kuulub mõnikord ka kurbus. Laps võib vahel natuke kurb olla, muidu ta ei õpi ka teiste inimeste kurbust tundma ega oska neile kaasa tunda.

Pidasid hiljuti ühe huvitava kõne tõejärgsest maailmast ja rõõmust, töörõõmust.4

Jah, ütlesin seda, et mida rohkem on inimesi, kes ei tea, mis on töörõõm ja pühendumisega töö, seda marginaalsemaks muutub vaimsus. Ja kui inimene kaotab maailmas oma positsiooni vaimse olendina, siis kaotab ta kõik. Siis on paratamatu ja isegi vajalik asendada ta mingisuguse vastupidavamast materjalist mehhanismiga. Kondid ja liha on teatavasti väga vilets tööriistamaterjal.

Tõejärgse ajastu probleem on mitte ainult arvamuste, vaid ka kogemuste pluralism. Oled essees „Kogemus liitjana ja lahutajana“ (1992) nentinud, et kogemuste erinevus lõhestab Eesti ühiskonda.

Jah, sest Eesti ühiskond on nii väike ühiskond ja selle liikmetel on nii palju nii erinevaid ja vastuolulisi kogemusi.

Selle essee põlvkond, küüditajate lapsed ja küüditatute lapsed, on praegu juba vanad inimesed ja nad ei ole ühise kogemuse sõnastamiseni jõudnud. Näiteks märtsiküüditamise viimase aastapäeva hommikul helistasid küüditatute lapsed ja küüditatud lapsed Vikerraadiosse. Üks helistaja avaldas arvamust, et valusaid mälestusi ei peaks torkima, sest „me tulime ju tagasi“, teine torkis vägagi ja nuttis, kolmas küsis, miks ei kuule kuskil küüditajate mälestusi. Küüditajad on paraku juba mulla all.

Jah, aga see kogemus elab teadvustamatult edasi nende lastes, lapselastes. Lapse­lapselastes. Nad lihtsalt ei tea seda. Niisamuti elab teadvustamatult edasi küüditatute kogemus. Inimeste nii erinevad kogemused, eriti kui nad on teadvustamata, sünnitavadki maailmas konflikte.

Missugused on peale küüditamise veel niisugused kogemused, mis tuleks lahti kõneleda?

Ikkagi tähtis on teada seda, mis maailmas on toimunud ja mis Eestis on toimunud, kogu pikk ajalugu. Millest peaks rääkima just praegu – sellest, et eesti kultuur on täielikult keelepõhine kultuur. Ilma keeleta ei oleks seda Eestit, mida me tunneme oma kodumaana.

Kõrghariduse ingliskeelestumise ajal on see kahtlemata väga aktuaalne. Kui suurel osal vaimsest eliidist kaob emakeeles mõtlemise ja enese väljendamise oskus …

Kui teaduskeel on kadunud, siis ongi kõik kadunud, see on alati nii. Pealispinnal oli ärkamisaja romantika ja isamaakõned, kuid kui ülikoolis poleks eesti keelele üle mindud, poleks eestlastest ikkagi saanud kultuurrahvast. Seejuures peaks arvesse võtma ka seda, et meie kultuuriruumi on olnud mitmerahvuseline – meie kultuuriruumi kuuluvad ka baltisaksa maadeavastajad, pastorid, keelemehed, kunstnikud.

Oled sõnastanud 1992. aasta märtsis ühes Epp Maria Kokamäega loodud aabitsa eessõnas sama veendumuse, mille oma esseekogumikus värskeimas essees: haridus on ühiskonna võti.

Ongi. Eestis on kõik eeldused ammu selleks olemas, inimestel on haridusejanu alati olnud. Kui sellele nupule õigesti vajutada, siis oleks tulemus vapustav.

Ühe koolikülastuse järel 2003. aastal kirjutasid aga essees „Tüdrukud ja poisid“, et Eesti maakoolide tüdrukud on küllalt sarnased tüdrukutega Saksamaal, Šveitsis ja Itaalias, kuid poisid Euroopa poiste sarnased ei ole. Tollal kanti siilisoenguid, kodus ilmselt isad pügasid, ja nad nägid välja nagu vangid.

Sel ajal oli veel ka komme kükitada seina ääres. Pügatud peadega eesti poisid kükitasid seina ääres niimoodi nagu vangid vanglates. See komme on levinud Venemaal, sest Venemaal on palju vangis istunud inimesi.

Nad võisid kükitada ka sellepärast, et vahetunnis ringiratast jalutamise sundus oli selleks ajaks kadunud, põrandal istuda aga veel ei lubatud – see olevat põtrade komme. Kesküla tõi 1998. aastal võrdluse põtrade kasuks: „Isegi purjus põder Tallinna tänaval lõhnab pesupulbri järele, silmad on tal udused, aga püksipõlved puhtad.“5 Huvitavaid võrdlusi eestlaste ja muu maailma hügieeniharjumuste vahel leiab ka sinu loomingus. Mida arvad, kas eestlased on ses mõttes tsivilisatsioonile lähemale jõudnud?

Jah. Kuigi kui vaadata seda, kui viletsates tingimustes osa inimesi Eestis elab … On väga üles löödud maakohti, aga elatakse ka endistes kolhoosimajades, kus osa aknaid on puruks löödud. Kui Eestis ringi sõita, võib viis kilomeetrit lahutada üht ajastut teisest. On täiesti kenakene alev või küla, siis sõidad veidi edasi ja satud mingisse 1970. aastate masendusse. Kui võtad näiteks Viljandi linna, siis see on üldiselt korda tehtud ja puhas, seal olevat isegi neli raamatupoodi, kuigi ma ei tea, kus see neljas on. Siis satud Paidesse, seal ei olevat ühtegi raamatupoodi (nii on mulle räägitud, ise ma pole Paides raamatupoode otsimas käinud. Vabandan, kui levitan vale kuuldust!). Ja kui sa vaatad Paide bussijaama, siis see on nagu veneaegne kasarm, seal on veel isegi veneaegsed trellid akna ees.

See on ju just see vastupandamatu põhjamaine bussijaam, mida oled iseloomustanud sõnadega „piirisituatsioon, terav elamus, sool ja pipar“!6 Aga kuidas me sinna jõudsime? Alustasime vestlust ometi seitsmest luuletajast: Lydia Koidula, Anna Haava, Marie Under, Betti Alver, Debora Vaarandi, Kersti Merilaas ja Doris Kareva. Kas pikendaksid nüüd seda rida, lisaksid kaheksanda, võib-olla isegi üheksanda?

Nüüd lisaksin kindlasti Ene Mihkelsoni, kuigi ta ajas on ilmunud enne Doris Karevat, kes on mul essees viimane. Nüüd kirjutaksin Doris Karevast muidugi teisiti, sest 1988. aastal oli ta väga noor luuletaja ja paljud tema võimsad luuletused olid siis veel kirjutamata.

Ene Mihkelson on täiesti erinev kõikidest teistest, kellest selles essees on räägitud. Tema luules on teravust ja teatud sorti sünget pilget, mida on olnud näiteks saksa poliitilises luules. Ta on väga terav ja nüüdisaegne luuletaja.

Noori poeete on päris palju, aga kes neist ühel päeval sinna ritta astub …

Raske ütelda. Nad kõik koos on nagu akvarell, kus üks värv sulab teisesse. Kristiina Ehin ehk eristub teistest kõige rohkem.

Kas ise luuletad veel?

Ma ei ole küll hulk aega luuletusi kirjutanud, aga kes teab, võib-olla homme kirjutan.

Annad ehk mõne lugemissoovituse?

Khaled Hosseini „Lohejooksja“.7 Seda peab tähelepanelikult lugema, sest seal on kõik detailid omavahel seotud. Kui mõne mööda lased libiseda, ei saa lõpuks aru, mis seal oli. See on läbi ja lõhki poliitiline raamat, annab täieliku pildi sellest, mida Taliban teeb ja mis Lähis-Idas toimub, aga samal ajal on see väga hea kirjaniku väga hea raamat inimesest ja inimeseks olemisest.

1 Kalev Kesküla, Eesti kirjanduslugu Henrikust Emilini. Rmt: Kalev Kesküla, Külma kodumaa. 40 esseed vabariigi ihust ja hingest 1994–2002. Eesti Ekspressi Kirjastus, 2002, lk 104.

2 Vt Kristi Viiding, Võõrkeeleõpe ülikoolis – kellele ja milleks? – Sirp 10. III 2017.

3 http://vikerraadio.err.ee/v/ooylikool/saated/f85d5e5a-1ff2-4b08-9afa-631e775595b6/ooulikool-viivi-luik-vale-mitu-olekuthttp://www.ylikool.ee/et/13/viivi_luik

4 Viivi Luik: inimene töötab, vaid nii saab ta olla vaba. – Postimees 25. III 2017.

5 Kalev Kesküla, Pestud eestlane. Rmt: Külma kodumaa, lk 109.

6 Viivi Luik, Varjuteater. Eesti Keele Sihtasutus, 2010, lk 54.

7 Eesti keelde on raamatu tõlkinud Helje Heinoja (2008).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht