Märkmeid Igor Kotjuhi „luuletuste ja märkmete“ kohta

Igor Kotjuh on poeetiliselt fikseerinud üksinduse, monotoonsuse ja vastuolud, mida koges 2020. aastal peaaegu kogu maailm.

EKATERINA VELMEZOVA

Tänavu kevadel pälvis luuletaja ja tõlkija Igor Kotjuh kolmandat korda Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelse autori aastapreemia (sai selle ka 2014. ja 2018. aastal). Kotjuhi „luuletuste ja märkmete“ kogu „The Isolation Tapes“ autasustati muu hulgas hämmastava päevakajalisuse eest. Kogumiku umbes 40 luuletuses ja enam kui kümnes autori tehtud fotos peegelduvad kaotus, eraldatus ja üksindus. Kõik see oli muidugi juba varem olemas ja tuttav paljudele luuletajatele, kuid mullu, sel kummuli pööratud aastal, kogesid seda peaaegu kõik.

Igor Kotjuhi tekstid ja fotod on üksteisega kooskõlas. Fotodel ei ole hingegi: linnamaastikud, tühjad hooned, kellegi jäetud kirjad … Ka tekstid väljendavad üksindust ja hämmeldust maailma üle, mis muutus möödunud aasta alguses üleöö. Reaalsus oli ühtäkki teistsugune, hakkas juhtuma kummalisi asju ning üksildase üksindus ei saanud mitte ainult ilmsiks, vaid ta tundis end veelgi üksildasemana.

Igor Kotjuhi raamatul on kaks osa: „MMXX“ ja „Imagine“. Teose keskmes on 2020. aasta sündmused. Kogumiku esimene osa meenutab luulepäevikut, tekstid on paari erandiga kirjutatud 2020. aasta märtsi algusest detsembrini. Teise osa dateering on vaheldusrikkam: aasta 2020 vaheldub 2017. ja 2019. aastaga. Kogumikus on ka autori kolm tõlget vene keelde: Andri Ljubka (Андрій Любка) luuletus ukraina keelest ning kaks luuletust eesti keelest, autoriteks Mart Kangur ja Contra.

Luulekogule pealkirja andnud isolatsioon oli enamikule meist eelmisel aastal midagi täiesti uut, kuid oma lihtsuse ja kordumise tõttu ühtlasi monotoonne ning üksluine. Lockdown’i päevad olid kõik ühte nägu. Kotjuhi raamatus kajastub see „halva lõpmatusena“ (die Schlecht-Unendliche) – just see poeetiline võte torkab lugedes esimesena silma. Näiteks avab teksti „kümme päeva märtsis“ sõna „koroona“, mida korratakse seitse esimest rida. Kaheksandal real ilmub sõna „naised“ (tekst on kirjutatud naistepäeval), seejärel jälle „koroona“, „koroona“… Raamatu lehtedel korduvad ka „sulgemised“ (piiride, koolide, teatrite…), abipalved („lemmikjalgpallimeeskond palub: appi“, „lemmikkontserdisaal palub: appi“, „lemmikkirjastus palub: appi“…), väljasõidud virtuaalreaalsusse („nüüd otse eetris“ – alfaisane, peenutsev kaunitar, sotsioloog, režissöör, karikaturist …), liikumise puudumine ja tardumus („lesivad“ turism, kaubandus, transport, teenindussektor …), puudumine kui selline („pole“ lennujaamu, tehaseid, kaubanduskeskusi, romantikat, naeratust, ilu …).

Selles kõiges on muidugi paratamatult ka absurdi, millega mullu nii suurel määral hakkama pidime saama. Ja see kõik on uus: reaalsus, sotsiaalsus, esteetika, tähendused. Uue elukorralduse juures tuleb paratamatult ikka ja jälle mõni nähtus jutuks esimest korda. Aasta tagasi märtsis kirjutatud tekstides on tunda, kuidas ohtlik viirus aeglaselt, kuid kindlalt läheneb, ring tõmbub kokku: kõigepealt „esimesed uudised viirusest kusagil seal“, siis juba „esimesed uudised viirusest Euroopas“, „esimene nakatunu Eestis“, „esimesed ära jäänud avalikud üritused“, „esimene nakatunu sinu linnas“, „esimesed luuletused sellest“, „esimest korda maskiga“ jne.

Peale üksikute sõnade korduvad terved süntaktilised konstruktsioonid. Poeetiliste paralleelidega rõhutatakse, kuidas muutus meie maailm 2020. aasta jooksul: „kui ilmusid uudised Wuhanist“ – „täiendasime oma geograafiateadmisi“ (tõesti, kui paljud teadsid üldse selle linna olemasolust enne pandeemia algust?), „kui viirus jõudis Euroopasse“ – „õppisime viroloogiat“, „kui maskikandmisest sai ühiskonnas norm“ – „süvenesime materjaliteadusse ja õmblusärisse“. Lugedes neid tekste praegu, aasta hiljem, meenub, et kõigi nende korduste tõttu sai elust karantiini ajal üks veniv ja lõputu päev.

Veel üks poeetiline võte, millel põhineb hulk raamatu tekste, on oksüümoron. Mõned näited: „me oleme lahus“ – „kuid seotud“, „me naeratame kaamerale“ – „aga magame halvasti“, „me kiirgame enesekindlust“ – „aga ei tea mitte midagi“, „põhjalaiuskraadidel talv ilma lumeta“ – „esimese aprilli öösel sadas lund“. Mis saab „haprast maailmast“, näis käsitamatu (see pole ka praegu selge): oleme „segaduses“, „ei tea, kui kaua see kestab“ või „mis juhtub, kui lõpeb eelmise elu inerts“. Sest „planeet pole enam seesama“: „nüüd see on koroonamaa“, „koroonariigid“, „koroonaühiskond“ jne. Kõike seda on Kotjuh märganud ja selle fikseerinud.

Kordused ja oksüümoronid täidavad ka kogumiku teise osa, kus ei räägita üksnes koroonaviirusest. Sealt leiab mõtteainet näiteks eesti-vene kultuurisuhtluse üle: „Eesti loodus – Aleksei Turovski“, „Eesti kirjandus – Andrei Ivanov“ (need nimed on raamatus ladina tähtedega). Ja nii edasi. Geograafilisest tõelusest on kõige märgatavamad „Narva teksti“ niidid („Mul pole Narva kohta ühtegi luuletust“), aga ka äsja kogu maailma tähelepanu köitnud Valgevene („Luuletaja Dmitri Strotsev kadus Valgevenes“). Kõlab ka mure ühiskonna pärast: mis saab, kui enam ei ole vaja „elanikkonnal poliitikuid“, „ostjatel kaupmehi“, „patsientidel arste“ jne, „kellelgi pole kedagi vaja“? Olgugi et see tekst kannab pealkirja „Imagine“ ehk eesti keeles „Kujutle“, pole juhuslik, et see on kirjutatud 2020. aasta novembri lõpus.

Raamatu tekstid ja visuaalid põimuvad samade teemade ja kunstivõtete abil vormilt ja sisult mõjusaks tervikuks, mille eest tänan autorit tema enda sõnadega tekstist „Piiritu tänu autorile“: „hea / aitäh // väga / aitäh // kõva / aitäh // kohe päris / aitäh“.

Kuigi teose esimene osa on 2020. aasta märtsis ja aprillis kogetu poeetiline päevik, on raamatu avatekst dateeritud novembri lõpuga. Näib, et mullu maailmaga juhtunu mõistmine on võimaldanud autoril paremini väljendada luuletajakutsumuse kvintessentsi: „luuletaja osaks elus on üksindus“. Möödunud aastal oli igaühel võimalus seesugust elu elada. Ja kui üksindus ja isolatsioon aitasid kaasa sellele, et saadi kas või „poeetilise üksinduse“ kogemise mõttes luulega pisut lähedasemaks, on see omamoodi kultuurisaavutus.