Luuletaja kirjad

Linnar Priim?

Kai-Mai Olbri. Õhtune post. Kaarna, 2005. 136 lk.

Kai-Mai Olbrit tuntakse kui hispaania hingega naist, kes paljusid asju elus ja kunstis teeb ikkagi, kõigest hoolimata, teiste kiuste, au rebours. Viimati valmis temast selleteemaline telesaadegi. Tema ettevõtlikkus väärib imetlust – just nagu “omal jõul läbi Andide” on ta toime tulnud fantastiliste kunstiprojektidega. Tema pühendumus väärib imestust – usun, et nii suurt osa oma isiklikust rahast pole kunsti alla pannud mitte ükski praegu elus kunstnik. Respekt!

Tuleb omaks võtta äratundmine, et andekas inimene on igal alal üheandekas. Kai-Mai Olbri puhul kehtib see eriti ilmselt. Tema loojanatuur on sedavõrd terviklik, et avaldub just sünteetilistes kunstivormides. Tema näitusi ei avata luule-, muusika- ja tantsuetenduseta, milles kõigis tal on oma kujuandev roll. Loominguline süntees ehte-, kostüümi- ning installatsioonikunstnikuna, luuletajana, hispanistina ja viimaks ka monteerijana tipnes minu meelest tema videofilmis “Aheldatud laul” (2000; vt Sirp 19. V 2000). Iga kord, kui püüda Kai-Mai Olbrit vaadelda eraldi mingis ühes rollis, tuleb tõdeda, et osa on väiksem kui tervik. Alles see, kelle silmis iga tema teos on pars pro toto, saab aimu, mida tegelikult näeb.

Nõnda on Kai-Mai Olbriga kui luuletajagagi. Tal on ilmunud kaks luulekogu: “Pöördumatud sõnad” (1991) ning “Õhtune post” (2005). See viimane väärib tähelepanu.

Raamat koosneb kolmest osast. Esimene, “Saatmata kirjad”, pakub lühivorme, mida on raske liigitada (epigrammid, gregeriiad, mõistusalmid, maksiimid?), sest need on kirjutatud autori sotsiaalse ja seltskondliku närviga. Kui mina olnuksin tolle kogu toimetaja, oleksin soovitanud need välja jätta, sest Kai-Mai Olbri sõnaosavus ega tabavus, ka mitte ainevaldamus pole sel alal võrreldav ei poliitikute ega kolumnistide omaga. Panna raamatu algusesse niisugune värsiplokk tähendab blokeerida paljude edasine lugemishimu. Eks seda ole talle öeldud, aga tema teeb ikkagi oma – ja minu meelest lavastusliku vea. Teater alaku garderoobist, aga mitte luulekogu! Garderoobis võetakse riided ära või pannakse selga – mis on ju alati, ka teatris, piinlik maine tegevus üleva kunsti palge ees. Säärast isiklikku lahti- ning ümberriietumist pakuvad “Saatmata kirjad”.

Aga kui see ligi poolt raamatu lehekülgedest hõivav luulegarderoob vahele jätta ja minna kohe teise, põhiosa juurde, mis kannab nime “Kirjad sahtlisse”, siis seisame silmitsi andeka inimese isikupärase luulega. See on kujundiehituselt kohati rabe, selles on vuuke ja vorme, mille peaks täitma muusikaga või akvarelltehnikas illustratsioonidega, aga see on ühest tükist, mille nimi on Kai-Mai Olbri. Kohati paistab argisest sõnamängust veel “Saatmata kirjade” autor (riimida teineteise otsa peaaegu keelatuseni kaalukas “salasõnu” ja publitsistlik “teisisõnu”! – lk 68). Aga juba järgmises reas on säärane kerge ehmatus läinud ja luuletaja kujundikeel viib lugeja jälle endaga. Puhuti näen ma “kaneelist torni” tooni (lk 67), puhuti loen vastust küsimusele, “kuidas portreteerida lindu” (lk 71), aga need on vaid vürtsid ja värvid, mille kompositsioon kannab nime “Kai-Mai Olbri”. Mõnikord ragistab autor läbi kujundite: imeilus “Piisad peksavad meeletult / vastu vett märke, et / pime vesi saaks aru…” – ja äkki edasi: “… enne kui kirjaoskamatu…” – ah, milline kantseliitlik sõnalohe! Aga siis jälle: “… ja / unesegane hommikutuul / tuleb ning / tähendused kustutab.” Lõpp taas ohjas! (Luuletus lk 75.) Niisuguseid värsse lugedes tekib vahepeal tunne, et Kai-Mai Olbri kujutlused vormuvad tegelikult hispaania keeles, kus sõna “kirjaoskamatu” (analfabeto) on luules täiesti omal kohal. Eesti keeles on mõned luuletused liiga telliskivised (“Ehted”, lk 78) – aga nood telliskivid on ibeeria värvi, selles riimide loksumises, neis häälikukordusi on galeegi romansi rütmi. Ja korraga sähvab, hoolimata igast keelest: “Kui ma suudaksin / liikuda sama kiirelt / kui mõte / sekund enne surma – / võiksin ehk jõuda / veel sinuni.” Ma ei tea, kas eesti luule oleks ilma Kai-Mai Olbrita vaesem. Aga koos temaga on eesti luule millegi võrra rikkam.

Mille võrra, sellele annab vastuse raamatu kolmas osa, “Kirjad Hispaaniasse”, mille luuletused on kirjutatudki sealses keeles ja neid saadab kõrval autori tõlge. Siin näeme, kuidas hispaania areaalist, vasakult leheküljelt, paremale, eesti areaali liikudes ei muutu mitte üksnes keel, vaid ka kujundisüsteem, too kõige raskemini vahendatav pildilis-helilis-kultuuriline ollus, mida on nimetatud “rahva hingeks” ning millest on rääkinud Johann Gottfried Herder ja Wilhelm Wundt, Johannes Semper ning Aleksander Aspel, Ain Kaalep ja Jüri Talvet. Kai-Mai Olbri luule võiks eesti kirjanduses oluline olla just meie rahvuskeelse kujundliku mõtlemise selgitajana. Niikuinii on tänase eesti luule põhiküsimuseks kunstilisuse küsimus – eesti luulest, mida täna pimesi ja semutsi kiidetakse, ei leia enam kunsti! Kai-Mai Olbri “Õhtusest postist” veel leiab.

Kai-Mai Olbri looming ei ole ehk surematu. Aga ta ise on vananematu – ikka iseendaks jääv, ikkagi, kõigest hoolimata, teiste kiuste, au rebours. Respekt! Kunst on inimese üks kõige kaugemale ulatuvaid kehaosi.