Linnar Priimäe värsikunst – tõsine mäng Medeiana

Nüüdisluules on teose iga elemendi tähenduspotentsiaali rakendamine pigem erandlik. Just niisugune erand on Linnar Priimäe „Medeia“, üks viimaste aastate huvitavamaid luulekogumikke.1

MARIA-KRISTIINA LOTMAN, REBEKKA LOTMAN

Tänapäeva lugeja tunneb Medeia lugu tõenäoliselt klassikalise Ateena tragöödia versioonis. Antiikajal ulatus aga temaga seotud müütide ring tagasi juba arhailisse eepikasse ning leidis hiljem käsitlemist mitmesugustes variantides ja žanrides: lisaks tragöödiale ka koorilüürikas, eleegias, ajalooproosas, nii luule- kui ka proosavormis müüdikogumikes ning eepilise luule eri liikides.

Samamoodi ei saa Linnar Priimäe „Medeiat“ hõlpsasti ühte kindlasse žanrisse liigitada: luuletustel on küll ilm­selged lüürika tunnused – mina sinule, siin ja praegu –, kuid sisse põimub teistegi kirjandusliikide elemente. Nii näiteks algab luulekogu recusatio’ga, enesemadaldusega, luues allusiooni antiikaegsete eleegiliste, s.t „madalamas“ stiilis eepostega. Eepostele omaselt moodustab kolmeosaline luuletsükkel ühtse narratiivi, mis algab in medias res, tegelased on aga suursugused ülikuverd kangelased. Neid värsse võib lugeda ka Medeia monoloogina, mis seostab teose tragöödiažanriga: antiikaegse draamamonoloogi kombel on needki enamasti jambilised, ehkki kuuejalalise mõõdu asemel valdavad jambilised pentameetrid. Ent Priimäe „Medeias“ ei puudu ka koomiline tasand, näiteks eri keele­registrite, sh dialekti, neologismide ja sekka agrammatiliste sõnade kasutus. Kohati lisandub kehalisega seotud koomika, nt kahetseb Medeia unustusse vajuvat ühist ööd, igatsedes mälestusi „su suudlusist, su keevalisi pritsmeid“ (lk 22). Teose toob aga tänapäeva seda läbiv peen varjatud pilge, mis avaldub nii luulemina eneseirooniana kui ka ümbritseva maailma, žanri enda ning valitud võtete üle iroonitsemises. Koomiline ja traagiline on tsüklis samaaegsed ning sageli teineteisest lahutamatud – tõsine ei eristu naljakast, siirus künismist.

Ajatu lugu

Medeia on üks neid vanakreeka mütoloogilisi kangelannasid, kelle tegelaskuju varieerub müüditi ning võib esineda täiesti erinevates funktsioonides: ehkki tänapäeval tuntakse teda peamiselt roimade ja kättemaksuhimu järgi, võib ta sõltuvalt müüdist esineda näiteks kangelaste abilise rollis, võimsa nõiana või jumalate tööriistana. Medeia võib olla tume allilmajõudude preestritar, transgressiivne naine või hirmsa ja metsiku võõra, „teise“ kehastus. Retseptsioonis on ta sageli lihtsalt üks õnnetu ohver, reedetud naine, ahastuses ema, pagendatud lindprii. Linnar Priimäe Medeialgi puuduvad need hälbelised jooned, mida näeb näiteks Euripidese või Seneca kangelannade puhul. Teda ei ole näidatud nõiana, Hekate preestritarina, oma väikevenna jõhkra mõrvari või lastetapjana. Tema staatus kurjategijana või lihtsalt metsiku võõrana või pagendatuna ei ole samuti oluline. Medeia ei ole siin jumalikku päritolu võlukunstide valdaja, vaid surelik, kes ihkab ilu, elu ja armastust ning seeasemel, et lennata päikesekaarikuga efektselt lavalt minema, jääb armastusele alla ja loojub koos oma päikesega.

Priimäe „Medeia“ sisuplaan on lihtne: luuletsükkel näib paigutuvat ajahetke, kus Medeia on Iasoniga Kolchi­sest lahkunud, kuid nende esimene armumine on möödanik ning Iason on hakanud kuningas Kreoni tütre Kreusa (või Glauke) juures käima. Süžeeliselt on teos jaotatud kolmeks osaks: esimeses meenutab Medeia oma tunnete puhkemist ja armupiinu, argonaudi saabumisega kaasnevat rõõmu ning selle järkjärgulist kadumist. Teises osas jääb argonaut aina kaugemaks ja nende koosolemised kahanevad ööajale. Kolmandas on Medeia aga juba maha jäetud. Igal osal on raamatus oma graafiline lahendus: esimeses paiknevad luuletused vasakul ülanurgas, ka tekst on joondatud vasakule, teises lehekülje keskel ning viimases osas on luuletused liikunud paremale alläärde, ning joonduski on nüüd seatud paremale. Nii assotsieerub luuletuste küljendus päikseloojangu ja sümboolselt surmaga: algul kõrgel taevas hiilgav päike vajub teose lõpuks looja, Medeia surmale viitab Vergiliuse „Aeneisest“ laenatud epiloog.

Medeia ja Iasoni õnnetu armulugu on mitu tuhat aastat vana, kuid kõnetab igal ajastul. Loo ajatus väljendub tsükli kultuurikihistuses. Osa antiikmotiividest ulatub Kreeka kangelasajastuni välja: tekstis leidub vihjeid Minose kultuuri müütidele ja Homerose motiividele. Näiteks leiab välgulõngast teejuhi kujundiga viite Theseuse ja Ariadne müüdile (lk 9) ja Homerose kuulsa veinipunase mere kujundi variatsiooni: siin on meri Iasoni purpursest verest sinine, millega osutatakse ühtlasi tema siniverelise staatusele (lk 23). Samal ajal on teose religioosses mõõtmes jäetud paganlikud jumalad kõrvale ja sisse põimitud kristlik kihistus: inglid, taevariik, isegi paavstlik vormel. Tänapäeva toovad tsüklisse aga tankid, lasketiirud ja püssipaugud. Sellega mitmekihilisus ei piirdu: oluline on märgata tihedat seotust ka eesti luuleklassikaga, eeskätt Siuru loominguga. Nii poeetikas kui ka temaatikas leiab allusioone ennekõike seoses Underi luulega, kuid viiteid leidub ka Visnapuu poeetikale (vrd nt lk 18: „me vahel kostab mingi süäme tuks, / ning luuletai jääb suisa keeletuks“). Teose poeetikas võib aga märgata teatud distantseerumist arbujatest, mille eksplitseerib värss, kus taandutakse algupärasest nõiakunstiga tegelevast Medeiast ning riimi kaudu ka eesti arbujatest: „Ei tea ma, kes kuidas on arbund, / ei tea ning teada ei taha, / kuis argonaut, minusse armund“ (lk 33). Luulekogu viimane värss osutab ühelt poolt shakespeare’liku blankvärsi algusele, mis lubab jambilisest põhirütmist kõrvalekallet, ent teisalt võib seda käsitleda suitsulikult kvantiteeriva värsina, kus sõna „virvendab“ esisilbid täidavad jambilise jala. Nii viib Priimägi Tiit Palu kombel oma Medeia luulekogu lõpus emakeele kaudu tagasi koju.

Keerulisem tähendusstruktuur on tsükli epiloogil, mis on laenatud Antorese surmahetke kirjeldusest Vergiliuse „Aeneise“ kümnendas laulus: „Dulces moriens reminiscitur Argos“ (Ants Orase tõlkes „surres [—] veel meel meenutas Argost“, „Aeneis“, 781–782). „Argos“ loob siin kompleksse semantilise struktuuri. Antiikajal oli see nii koha- kui ka isikunimi ning selles värsis on tegu koos Heraklesega Itaaliasse tulnud Antorese kodukohaga, mida ta võõrsil surres viimase asjana meenutab. Medeiagi on võõras, kes ei saa enam kunagi kodukohta naasta ja peab võõrsil ka surema. Ühes müüdivariandis on Argos aga Medeia ja Iasoni poeg: nii pööratakse algupärane süžee ümber ning järellugu võib lugeda ka nõnda, et Medeia mitte ei tapa oma lapsi, vaid sureb ise, mõeldes oma poegadele. Kuid tähtsaim on siinkohal siiski kõlaline seos Argo laeva ja selle meeskonna – argonautidega. Ning et kõik täiuslikult sulguks, märgime ära ka seose luulekogu meremaalidega illustreerinud kunstniku Argo Soodla nimega.

Mina, luule ja elu

Mitmetähenduslikkus, erinevate lugemisviiside võimalikkus, üheaegne surmtõsidus ja mänguline (enese)iroonia ilmneb juba luulekogu annotatsiooni ja selle avavärsside vahel. „Vähe on alles jäänud luuletajaid, kes veel klassikalisi värsivorme täiuslikult valdavad. [—] Lisades vormivaldamisele sõnavararikkuse, teravkeelsuse ja maitsetundlikkuse ning kallates kuhjaga juurde kultuuritundmist, saamegi kätte märksõnade kompositsiooni, mis iseloomustavad Linnar Priimäe luulet,“ kuulutab raamatututvustus. „Ah kurdan oma sõnavara kõhna, / et nüüd, kus tuba kevadet on täis, / ma kirjeldada sirelite lõhna, / ei suuda,“ kõlab luulekogu alustav recusatio, mis juhatab ühtlasi sisse ühe teose kolmest põhiteljest, milleks on „minu, luule ja elu (armastuse) suhe“.

Probleemiga, kuidas väljendada luules ehedaid tundeid, on Priimägi varemgi maadelnud, lõpetades sonetiseeria värssidega, mis nukralt tõdevad: „ning igast olematust hellushetkest / saab pelk marieunderlik sonett“². „Medeia“ avavärsside kahtlus näib aga viitavat teisele sonetile, Gustav Suitsu „Rooside eleegiale“. Selles saadab armastust rooside habras lõhn ning luuletus lõpeb küsimusega: „Kas sulgeda võib seda luulesse?“³ Elutu kirjasõna ja elava tunde pingest saab üks Priimäe „Medeia“ peatelgi, mille lahendamiseks, nagu peagi näeme, kaasab ta kogu rikkaliku värsiehitusliku arsenali. Seejuures luulemina ongi poeet ning avavärssidest saadik tegeletakse teoses luule ja elu vahekorraga. Armastuse kadudes tuhmub ka luule: „Nii vähe laekub südamete orvi / et mahub mõnele siin luulereale / ja needki visatakse prügikorvi“ (lk 22). Avavärsis kaheldakse oma võimetes, teisal peetakse luulekunsti ennast jõuetuks: „kui takerduksin luule saamatusse – / ma tahan sinust siiski jälje jätta“ (lk 24).

Teiseks peateljeks on „minu ja sinu, Medeia ja argonaudi lootusetu armastus“. Seejuures nimetab luulemina end otsesõnu Medeiaks (lk 33), samal ajal kui argonaut jääb nimetuks. On tähelepanuväärne, et kui petrarkistlikus armastusluuletuste traditsioonis on kesksel kohal kujundina silmad ja pilgud, mis muudavad olukorda (nt Petrarca 3. sonett, kus sinu silmad püüavad minu võimatu armastuse lõksu), siis Priimäe Medeia puhul saavad läbivaks argonaudi metonüümiaks tema ripsmed, nt „Aovalges nägin sinu pikki ripsmeid / ja mälestust su vabaduse röövist“ (lk 22).

Kolmanda teljena kerkib „aja, samuti elu ja surma küsimus“. Elusolemine ei tähenda veel elamist. Kui dantelikus uue maheda stiili luules saab kallimast meedium, mille kaudu „mina“ õilistub ning jõuab jumaliku absoluudini, siis Priimäe „sina“ ei elusta mitte ainult värsse, vaid muudab maapealse elu enda elusaks. Mitmel pool korratakse sõna „elu“ samas värsis, kasutades seda fraseologismis ja tavatähenduses, nt „Mu arm, sa lubama peaks enesele / nii palju elu nagu ellu mahub“ (lk 36), „ma ellu tahan jääda elu eest“ (lk 40). Samuti mängivad kogu luulekogus erilist rolli lõhnad, mis suudavad elu, aga ka kunsti elustada: suutes anda edasi lõhna, muutuvad värsidki elavaks, ning sirelilõhna toob nimelt „sina“ (lk 11).

Huvitav on ka une ja elu vahekord. Traditsioonilises võimatule armastusele pühendatud luules uned liidavad, neist võib saada koguni ainuvõimalik kohtumispaik kallimaga, kuid Priimäe Medeia tunneb kiivust, et argonaudi suikudes on nad lahutatud eri maailma: „Siis taipasin, et sinnapoole une / ei tule mitte iial asja mul“ (lk 20).

Tähendus ja värsimõõt

Nagu mainitud, on Priimäe „Medeia“ peamine värsimõõt viisikjamb: 33st luuletusest 19 on läbini jambilises pentameetris, muudes jambilistes mõõtudes veel kaheksa luuletust. Teistest meetrumitest tarvitatakse paaril korral anapesti ja trohheust, samuti leidub üks amfi­brahhoid ja üks ambivalentne meetrum, mida võib lugeda nii vabavärsi kui ka Priimäe enda terminit parafraseerides peitjambina. Värsimõõdu vahetumisel ilmneb aga alati seos semantikaga.

Viisikjamb kehtestatakse normina esimeses osas, mis on ühe kõrvalekaldega läbivalt selles mõõdus, samuti on siin riimi- ja stroofiskeemid korrapärased: kõik luuletused koosnevad kahest ristriimis nelikvärsist. Ainsaks meetriliseks erandiks on nelikanapestis luuletus sellest, kuidas „sina“ merel „minu“ poole aerutab, ning kolmikmõõt kannab sünesteetiliselt sõudmise ja merelainetel loksumise rütmi: „ainult laev oma võnkeis ja kaldustes annab / sinu kehale udu all toimuvast teada“ (lk 12). Armumise ja kirerõõmude, samuti neid kirevaid tundeelamusi lainetena saatvate hallide masendushoogude meenutused on siin viisikjambis. Veel edastavad tähendusi süntaks ja häälikuinstrumentatsioon: tohuvabohu väljendab ellips, jõulisi helisid k-tähel rajanev alliteratsioon, lärmi eripärastavad assonantsid õ ja ä-ga: „Kõik segane, kõik läbisegi värk, / kõik kõmin, kolin, pillapalla kära. / Ja kui siis kõmatab kord kõuekärk“. Katrääni lõpuvärsis, kus argonaut Medeia kaosest päästab, k-häälikud aga ainsana üldse puuduvad (lk 8).

Meeleheitega avanevas („Ah ei armasta, otsa ei vaata!“, lk 17) teises osas ilmneb kõige laiem ja korrapäratum luulevormide galerii. Selle teises luuletuses viidataksegi võimalikele (südame)rütmihäiretele, mis otseselt seonduvad luulega: „Jää vaiki, süda, muidu ta veel kuuleb, / kuis puperdad ja lööke jätad vahel! / Ta aru saab, kuis kummalgi meil kahel / on rütm, mis kuuldavalt end luuleb“ (lk 18). Stroofi viimane rida on jala võrra lühem, luues autometapoeetilise efekti: südamelöök jääb vahele. Samamoodi on jala võrra lühem luuletuse lõpuvärss: ühest küljest „luuletai jääb suisa keeletuks“ ja kaotab nii takti, teisest kõneleb see helide puudumisest – puuduv värsijalg viibki ise ajatusse: „Ja vaikus kestab üle aja“. Tegu on ühtlasi raamatu esimese süliriimilise luuletusega, mis juhatab huvitavalt sisse järgmisse, luulekogu kahest sonetist esimesse. Sellegi nelikud on süliriimis. Tekib põnev efekt: kui eelnevad kümme luuletust on stroofiskeemiga 4 + 4 (ja valdavalt traditsioonilise soneti mõõdu jambilise pentameetriga), siis petrarcaliku sonetina on siin selleks 4 + 4+3 + 3: sinnamaani koosnevad kõik luuletused kahest katräänist, ent nüüd, kui on lisatud neile kaks tertsetti, muutub eel­kasutatud mudel üheks osaks tervikust. Soneti nelikvärssides kõneldaksegi „sinuga“ kehaliselt põimudes elujõuliseks muutumisest, kolmikute pöördes tõukab „sina“ „kaelast minu käe“ ning „minust“ kaob hingus, „kui seisatunuks ma surmasuus“ (lk 19).

Keskmisse ossa kuulub ka kõige korra­päratuma struktuuriga, ehkki tugeva jambilise impulsiga luuletus, mis erinevalt teistest, regulaarsete stroofidega luuletustest sisaldab orbriime, lõppriimi, mille partner asub järgmise värsi keskel, samuti korduvate värssidena identriime; väljenduski on elliptiline: „Ta pole süüdi, et ta meeldib! / Jah keeldi pilk … / Sest ainus viimne / on ILU, hetkeline, siinne“ (lk 26). See ilu ülistav sisekõne kätkeb lisaks mitut umbisikulist ja seletuseta jäävat keeldu („Ma paneks argonaudi pildi – / keelas“): millest ei tohi rääkida, sellest peab vaikima. Teise osa lõpus domineerivadki korratud heteromeetrilised jambid. Lühemad, paigutiste rütmiliste kõrvalekalletega värsid, murduvad read ning eelviimase luuletuse kergelt lapsikuna mõjuv rütm väljendavad ilmekalt Medeia tunnete heitlikkust, pidetust ja lootusetust. Selle jao lõpuluuletus naaseb aga korraks õnneliku armastuse ootusse ja ühtlasi jambilisse pentameetrisse.

Kolmas osa algab raamatu ainsate trohheustega. Kui jambid väljendavad „minu“ ülevaid tundeid ja igatsusi ning „meie“ armuhetki, siis selle jao avaluuletuse nelik- ja kolmikmõõdus lühikesed trohheilised värsid kujutavad endast käskivas toonis pöördumist argonaudi poole, nõudes eemaldunud argonaudilt: „ÄRA NAASE MUUNA!“ (lk 31). Muutunud värsimõõt kõlab kokku muutumise teemaga. Järgmises luuletuses toob trohheus sisse aga juba rahvaliku värsi ja koomilise mõõtme: „Ei saa sööki-jooki enam nauti“ (lk 32). Selle jao kolmanda luuletuse mõõt on amfibrahhoid, mis toetab jällegi kolmikmõõdus põhirütmiga mere ja lainete teemat („Eks lainete rüppe ta laevata“, lk 33). Edasi järgnevad raamatu lõpuni jambid, kus Priimägi jätkab värsijalgade kaotamise ja lisamise efektiga. Näiteks kui Medeia kõrvalt läheb kaotsi tema öine kaaslane, kaovad märkamise hetkel värsist ka mõned jalad; lisaks raugeb sellega liikmeist jõud ja värsist rütm, tuues jambitakti komistuse (lk 35). Sonetis toetab seitsmenda rea liigne jalg (lk 36) kestvuse teemat: õlg jääbki värisema. Ka luuletuse eelviimane värss on kuuejalaline, rõhutades samuti korduvust ja pidevust („algab iga minutiga“).

Kolmanda osa lõpus näib Medeia olevat leppinud sellega, et ta on üksi jäänud, ning korrapärased jambid assotsieeruvad seesmise tasakaalu taasleidmisega, kuigi juba teisenenuna: „ei ole enam see, kes olin mina“ (lk 42). Ning kohe järgmise luuletuse neljajalaline skeem näib kinnitavat, et Medeia on muutunud ja kaotanud endast ühe osa. Luulekogu lõpuluuletus on uuesti viisikjambis. Antiikaegse Medeia üks põhimotiive on tema kodutus: ta on kõikjalt välja saadetud, ta pole kusagile oodatud. Selles luule­tuses ilmub raamatusse esmakordselt kodutuse teema, kuid kodutuks pole jäänud mitte Medeia, vaid argonaudi puudutused (ainsas kuuejalalises värsis selles luuletuses), seevastu Medeia on oma jambilise pentameetriga taas koju jõudnud.

Riimimäng

Tõeliselt lõbutsenud näib autor olevat stiiliregistritega mängides. Lisaks eelmainitud murdekeelenditele ilmneb see ilmekalt riimitehnikas. Valitsevad küll täisriimid, seejuures ei pelga Priimägi kasutada kulunud riimipaare, nii on üheks korduvaks paariks meri : veri. Riimikunsti pentsiku arsenali üle näivad iroonitsevat riimid, kus heakõla saavutamiseks liidetakse tähenduslikust seisukohast põhisõnale hästi riimuv täiendsõna, õigustades seda üsna kistult mõjuva kujundiga, nt vooditiiki : triiki (vrd eesti riimirepertuaaris levinud paare nagu lumm : taevakumm, taevas : pilvelaevas jt).

Riimirikkust toob Priimägi erivälteliste, suulise luulekultuuriga seonduvate riimidega (küsimusi : uusi, võimalust : surmasuust), samuti assonantsil rajanevate ja räppriimidega assotsieeruvate liitriimidega (hüüdeid : nüüd neid). Väljapaistvaks näiteks on siin sõnapaar vii mind : riimid, mis ühtlasi metapoeetiliselt ja pisendavalt sellele kõlafiguurile tähelepanu pöörab: „on ainult paljad riimid“ (lk 37). Kuid ennekõike lustib Priimägi sõnu riimipositsiooni painutades, nt teisi : inimeisi, suvi : sütituvi, une : hüljatune, liikvel : tiikveel. Veel paigutab ta heakõla eesmärgil värsilõppu murdesõnu, lisades juurde parajaks väänatud sõna: puhevil : kuhe viil.

Värskeid riime saab luua ka leiutades, Priimäe uudissõnadest teravmeelseima leiab kolmandast osast, kus kallimast hüljatud Medeia ahastab, et nüüd ei ole ta enam eales sama inimene: „ja märkad, et su öine kaaslane / on ära. Ära. Ära! / Ei ole enam iial taaslane …“ (lk 35). Jälle kohtuvad vastandid, äärmiselt traagiline sisuplaan ütlemata koomilise kõlafiguuriga. Ent lõbusaid riime esineb selles sisutasandil nukraimas jaos mujalgi, nt värsis, kus kolmikriimi tekkeks saab päästikust ehk triggerist trikkel, kikkis on muutunud kikkeliks ja mitmemõttelisust lisab nikkel: „on keegi vajutanud trikkeli, / ma leian taas end elu lammust / nii kikkeli, nii uhkelt nikkeli“ (lk 37).

(Sün)esteetiline teos

Priimäe „Medeias“ on väljendusplaan (sellesse kuuluvad küljendus, kujundus ja illustratsioonid, samuti värsitasandi konstruktiivne struktuur ehk meetrika, stroofika, rütm, riim ja heakõlad) ja semantiline plaan pidevas koos­mõjus. Üks tasand võib teise tähendust rõhutada – näiteks võivad semantiliselt sarnased riimsõnad üksteise tähendust võimendada (adrus : madrus) –, aga ühtlasi tuua välja ka kontrasti – üks riimsõna võib aktiveerida teises vastandtähenduse (lõkendav : tõkendav) või tekitada hoopis tahtmatuid assotsiatsioone (maha : taha). Selline värssteksti rikkalik tähendusloome, kus isegi sama võtte abil saab eri konfiguratsioonides edastada mitmetasandiliselt uusi nüansse, toonitada identsust või ka joonistada välja vastandeid, moodustab Priimäe „Medeia“ põhikoe.

Juri Lotman on osutanud, et keele­materjalist loodud kunstilise struktuurina võimaldab luuleteos edastada niisugust informatsioonihulka, mida ei saa edasi anda elementaarse keele­struktuuri vahenditega⁴. Iga element luuletuse paljudel tasanditel võib osutuda eraldi tähendusekandjaks ning luua suhtes teiste tasandite ja elementidega uut sisu. Need võimalused ei realiseeru aga kaugeltki kõigis luuleteostes ning sellised luulekogud, kus peaaegu iga elemendi tähenduspotentsiaal on ära kasutatud, on nüüdisluules pigem erandlikud. Just selline erand ongi Linnar Priimäe „Medeia“, üks viimaste aastate huvitavamaid luulekogumikke. Sirelite lõhna kõrval õhkub sellest ülimalt (sün)esteetilisest teosest külluslikumgi aroomide palett.

1 Oleme tänulikud Neeme Näripäle paranduste ja tähelepanekute eest.

2 Linnar Priimägi, Kelle tee on varjul. Eesti Ekspressi Kirjastus, 2005, lk 35.

3 Gustav Suits, Tuulemaa. Luuletused 1905–1912. Noor-Eesti, 1913, lk 80.

4 Juri Lotman, Kunstilise teksti struktuur. Tlk Pärt Lias. Tänapäev, 2006, lk 24.