Kirjandus ja salong

PILLE-RIIN LARM

Kes ei käiks vahel juuksuris ega sirviks seal värvilisi ajakirju? Paljud sirvivad, nii minagi. Kõige sagedamini on salongi valikus Anne & Stiil ning Eesti Naine, vahel ka Buduaar, aiandus­žurnaalid jms. Ehkki leian iga kord mõne huvitava artikli, pean tõdema, et ei kuulu vist naisteajakirjade sihtgruppi. Lehitsen neid rohkem erialase pilguga: kas ja kui hästi on esindatud kirjandus?

Nii ja naa. Tundub, et kirjanikke nähakse naisteajakirjade toimetustes ennekõike tänuväärt kaastöölistena ja seda nad kahtlemata on. Näiteks kuuluvad ajakirja Eesti Naine püsiautorite hulka Birk Rohelend, Mudlum ja Lehte Hainsalu – alati loen, mõnigi soeng on sündinud nende kolumnide saatel. Vahel loen Mihkel Raua omi ka. Värskes numbris tutvustatakse veel rahvakirjanik Adena Seppa (Raul Vinni artikkel) ja Reet Weidebaum annab sümpaatseid raamatusoovitusi. Leidub isegi üks luuletus.

Annest & Siilist on kirjandust leida keerulisem, kuid mitte võimatu. Näiteks tutvustatakse maikuu numbris „kirjandusgurmaani pelgupaika“ – see ei ole siiski ajakirja Looming toimetus ega raamatukogu. Pelgupaigas elab hoopis raamatuinstagrammer Liina Haabu. Justkui terve elu olen ilusalongis lugenud Justin Petrone sensuaalseid kolumne, kuid viimastest numbritest neid enam ei leia.

Peaaegu üldse ei näe kirjanikke naisteajakirjade esikaanel. Möödunud aasta algusest kuni praeguseni on Anne & Stiili puhul olnud seal ainult ühe kirjutava naise, lasteraamatute autori Mari Ojasaare foto (jätsin arvestusest välja Lenna Kuurmaa ja Anni Arro, kes on samuti raamatuid avaldanud, kuid muis žanres). Parem on olukord ajakirjas Eesti Naine: viimasel 17 esikaanel on teiste seas avaldatud Kadri Kõusaare, Kristiina Ehini ja värske Vilde auhinna laureaadi Anu Raua pilt. 3 : 17 on elualade mitmekesisust arvestades ju päris hea tulemus? Esikaanefotoga kaasneb mõistagi ka pikk persoonilugu.

Kõige paremad väljavaated on naiste­ajakirjade esikaanele pääseda näitlejatel ja muusikutel, vähemal määral ka poliitikutel. Nelja-viie aasta jooksul on jäänud silma mõned korduvad isikud: näiteks Sandra Vabarna, Kaja Kallas, Kadri Simson, Henessi Schmidt, Saskia Alusalu, Maarja-Liis Ilus ja Tanel Padar. Mõnegi naisteka esikaanele on tuntud meestel kergem pääseda kui (naissoost) kirjanikel.

Miks nii? Kas kirjanikke ei peeta atraktiivseks? Kaastöid neilt ometi tellitakse, raamatuklubisid ja -pelgupaiku ajakirjaveergudel tutvustatakse. Võimalik, et toimetus eelistab esikaanel tuntud isikuid, kelle nägu „müüb“. Neid peaks ju aga leiduma ka kirjanike seas? Võib-olla on mõni kirjanik sellest aust lihtsalt loobunud?

Sugugi ei pakuta ilusalongides lugeda kultuuriväljaandeid ega raamatuid, need tuleb endal kaasa võtta.