Kuidas tunda osadust pahupidi pööratud põhjapõdrakasukaga?

Saami luuletaja Niillas Holmberg mõtiskleb mineviku ja päritolu ühendamise üle väljapääsmatu olevikuga.

SAARA LOTTA LINNO

Põhjapoolsete läänemeresoome keelesugulaste saamide kirjakultuuri on eesti keelde vahendatud õige vähe. Hindamaks, kas võrreldes muude soome-ugri kirjanduste tõlkimisega on lood head või halvad, pole ma tõenäoliselt väga asjatundlik. Ent võin öelda, et kuigi eesti keeles võib lugeda rahvusvaheliselt vahest tuntuima saami luuletaja Nils-Aslak Valkeapää loomingut ning meil on ilmunud ka napp, ent mitmekesine rööptekstiline „Valik saami luulet“, võiksime selle kirjakultuuriga olla kahtlemata rohkem kursis. Soome-ugri keeltes luulet on küll küllalt palju tõlgitud (vt kas või ainult Arvo Valtoni tõlkeid sarjast „Väikeste rahvaste suur kirjandus“), ent sugulasrahvaste kirjakultuur ei figureeri eesti kirjanduspildi keskmes. Võib-olla on asi selles, et meie omagi keelelis-kultuuriline mitmekesisus vajab mõtestamist ja jagelemist, mistõttu ei pruugi teiste sugulasrahvaste jälgimiseks jõudu jätkuda. Ent võib-olla tasub. Igal juhul mõjub liialt harv mõtisklemine soome-ugri rahvaste kirjanduses kerkivate küsimuste üle halvasti uutele tõlgetele, mis laias plaanis kipuvad jääma üldistusjõuetuks. Just see probleem kerkib esile, kui lugeda Niillas Holmbergi tõlkevalimikku „Tagasitee“.

„Tagasitee“ ei ole saami luuletaja, muusiku ja aktivisti esimene eesti keelde tõlgitud tekstikogu: 2018. aastal on avaldatud ka tema poeem „Jalatald“.¹ Tegu on intensiivse ja mõneti müstilise teosega, milles looduskeskse elutunnetuse kaudu antakse edasi põliskultuuri säilitamisest ja elushoidmisest tulenevaid paineid. Seda, mil moel mõjutab elu see, kui jääda teiskeelse keskkonna keelesurve all oma juurte juurde ning kasutada vähemuse keelt, peidetakse jalgade, sammumise ja kitsaste kingade metafoorikasse (kus võimutseb normatiivne kingsepp): „King hõõrub, jalg ajab mäda / ja meil on ka voli / kuulda aina mugavamatest saabastest“ ja „Siin ei ole lubatud toime tulla, jala käia. // Miks peaks kingsepp sind taga ajama, / kui ta võib sama hästi kriminaliseerida sihtkoha?“.² Raamatus on Holmbergi tekstiga samaväärne kaal ka saami kunstniku Inga-Wiktoria Påve graafikal, tema minimalistlikud mustvalged joonekesksed kriidi- ja söejoonistused läbivad kogu teost. Påve graafikat ei saa nimetada illustreerivaks, kuna nii kirjanik kui ka kunstnik peegeldavad teineteist võrdselt. Kohati aimub piltidelt luuletuste motiivistik, teisal jälle kommenteerib tekst pilti: „Joon pole ainult maa ja õhk // see on ka unistus teisest käest“.³ Tumemeelne-tumekeelne raamat ei ole eesti kirjanduskriitikas pälvinud küll eriti tähelepanu, ent väärib kindlasti lugemist.

Saami luuletaja, muusik ja aktivist Niillas Holmberg

Lada Suomenrinne / niillas.com

„Tagasitee“ jõudis eesti keelde hiljem, ent koondab suuremalt jaolt „Jalatallast“ varasemaid tekste (erandiks on paar uuemat tsüklit). Nõnda pole imestada, et nende mõnevõrra vanemate luuletuste tähendustasandid ei avane nii nüansseeritult ja terviklikult kui „Jalatalla“ tekst(id). Ehkki mõlemas teoses leidub omajagu müstilisi varjundeid, mis sõnade tagant vaid aimuvad, on pikas poeemis nende tähendust kergem ajapikku tunnetada ja tasapisi lahti rullida. Valikkogus jääb kahjuks puudu terviklikkusest, raamist, mis tekstid ühendaks ning tõlgendustasanditele juhataks. Mitte et „Tagasiteesse“ oleks koondatud mõistetamatuid luuletusi, ei, seda mitte. Nende tähendus avaldub kõige põnevamalt saami kultuuri, põhjarahva elutunnetuse ja poliitiliselt keeruka eluolu taustal.

Holmbergi tekste on kergem mõista, kui mõnelgi määral tutvuda nende taustaga. Näiteks annab 2007. aastal ilmunud „Valik saami luulet“ peale luuletõlgete ka asjaliku sissejuhatuse saami kirjanduse ajalukku, selle kujunemisele alates joigudest kuni nüüdisaegsete eri murretes kirjutavate kirjanikeni. Ehkki samuti soome-ugri rahvana, murreteks-allkeelteks jagunenud kultuuriruumi asukatena mõistame meiegi mõnel määral (kes rohkem, kes vähem), mida tähendavad piiripealne elu ja ka kõnelejaskonna poolest küllaltki väikeses keeleruumis elamine ning selles ilukirjanduse viljelemine, tuleb tõdeda, et taigatihaseid meie mail sageli ei kohta („siis kui viimaks tee peale jõudsin / maandus üks taigatihane / üles kaselatva“, lk 17) ning seost harakapesa ning nende lindude paikse paariselu vahel kiirelt ei teki („kaks sõrmust / leidsin harakapesast / et salaja sinuga abielluda“, lk 39).⁴ Kuna Holmbergi tekstid ammutavad allegooria ainest Saamimaale spetsiifilistest sfääridest alates loodusest kuni piiririikide keelepoliitikani – „Olin veel väike / kui mind pandi juba vangi / valge paberileht pihus / minusuguseid oli palju / konge sai palju“ (lk 36) –, on tekstide tundlikumaks ja, mis seal salata, huvitamaks tõlgendamiseks kasulik end eelnevalt saami eluolu ja poliitilise staatusega kurssi viia.

Kui see tehtud, saab selgeks Holmbergi luule tähenduslikkus, juurte väärtustamine nüüdisaegses kultuuris. Nagu osutatakse kogu järelsõnas, on tema luule keskmes mõtisklus selle üle, mida tähendab põliskultuuris elamine praegu ning kuidas ühendada olemuselt minevikku kuuluvad juured oma kaasaja tingimustega. Niisiis balansseerib Holmbergi luule teljel enne–pärast ja seisab hea selle eest, et enne eelseisvat teadvustataks ka paratamatut sidet olnuga: „minu mõtted on ära / tolmunud / kuidas mul teada / kuidas mul neid puhtaks pühkida“ (lk 29). Kusjuures selle telje huvitavamaid poeetilisi väljendusi luulekogus on mitmes luuletuses kasutatud kiasmilised konstruktsioonid, kus luuletuse alul sõnastatakse mingi väide, tegevus või nähtus ning lõpuks jõutakse sellesama väite nihestatud, teistpidi pööratud variandini. Näiteks kõneldakse paaris luuletuses teineteist reflekteerivast esimesest ja viimasest saami raamatust: „Esimene saami raamat ütleb: / mõni vaatepilt / näib saamlasele vahel nõnda tore / et ta ei saa enam naeru pidama [—] // viimane saami raamat ütleb: / mõni saamlane / näib vahel vaatepildile nii tore / et too ei saa enam / naeru pidama“ (lk 12). Luuletuste põhjapõdranahkne kasukas pööratakse pahupidi ning nähtavale ilmuvad õmbluste teine pool ja teistlaadi tekstuur. Kasukas pööratakse veel kolmandat pidi, kui saami põliskultuuri seisundit mõtestatakse teise põlisrahva kaudu – paaris luuletuses külastatakse nimelt Tiibetit, kirjeldatakse sealseid palvelippe, mille värvid kattuvad osaliselt saami lipu värvidega: „Tiibetlaste palvelipud laperdavad rivis / sinised ja rusked rohelised ja kollased / valgedki lipud / tähistagu nad nüüd seda kivi kõrgel / mille peal ma istun“ (lk 45). Ent sealgi pole pääsu moodsast maailmast, mis küll väikse, ent selge märgina end ilmutab: „ja nii see oli / kärgatas kõu / ja mägi ajas end püsti / kui oli oma telgist välja roninud // ta pillab oma iPhone’i maha“ (lk 43).

Niisiis liigutakse „Tagasitees“ – nagu pealkirigi väljendab – juurte juurde tagasi, püüdes neid nüüdisajas mõista ja mõtestada. Luulekogu lugemise teeb mõnevõrra raskeks see, et juured, mille juurde naastakse, ei ole meile tuttavad ning tekstid nõuavad sisseelamist, teistlaadi kontekstiga harjumist. Kui see proovikivi on ületatud, võib luuletuste seast leida ka Eestis aktuaalsete probleemide peegeldust alates sellest, missugune osa on oma ühiskonnas vähemuste keeltel, kuni selleni, kuidas suhelda loodusega enesekesksuse ja ahnuseta. Kuidas teha nii, et keskkond säiliks elujõulise ja rikkalikuna ning ei juhtuks nõnda, et ühtäkki avastame end istumas „oja kaldal / mis on allegooria vaid“ (lk 35)?

1 Kusjuures poeem tõlgiti eesti keelde samal aastal, kui see ilmus saami keeles.

2 Niillas Holmberg, Jalatald. Tlk Ott Heinapuu. Allika­äärne, 2018.

3 Samas.

4 Tuleb tunnistada, et ma ei tea ega julge eeldada, kui kursis on nendesamade detailidega nüüdisaegne saami lugeja.