Üks elupikkune armuseiklus

Helle Michelson, t?ja

Jeannine Burny Maurice Carême’ile ja tema loomingule pühendatud elu  

Jeannine Burny ja Maurice Carême’i armusuhtest sai alguse kirjaniku elu lõpuni väldanud kaunis koostöö. Jeannine Burnyga käis vestlemas tõlkija Helle Michelson, kes kanti hiljuti Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu aunimekirja just Carême’i “Muinasjutud Caprine’ile” tõlkimise eest. Selle au osaliseks said ka Jaan Rannap jutustuse “Nelja nimega  koer” ja Viive Noor oma illustratsioonide eest.

 

Kui me kirjastuse Eesti Raamat toimetajatena 1980. aastate algupoolel ühel järjekordsel Moskva raamatulaadal koos kolleeg Rein Põdraga Belgia kirjanduse boksis ringi vaatasime, võttis tema stendilt ühe heledakaanelise pehmes köites luulekogu, millel oli autoriks märgitud Maurice Carême, minule tundmatu nimi, ja ütles: “Sellele mehele tasub tähelepanu pöörata.” Mulle anti kaasa mõned ta luulekogud.

Neid sirvides ei saanud ma jätta märkamata kirjaniku lihtsat, loomulikku ja tundelist loomelaadi. Nõukogude ajal oli lääne kirjanduse avaldamisele seatud kindlad kvoodid, kusjuures ei olnud siis ega ole ka nüüd luule tõlkimine eriti laiaulatuslik, pealegi kumas tema loomingust läbi tollal meil propageerimatu kristlik eluhoiak. Ühesõnaga, need raamatud jäid riiulile lebama. Alles 1990ndate teisel poolel sai need enda kätte Helvi Jürisson, 2002. aastal ilmus aga Tiritamme kirjastuses valikkogu pealkirjaga “Naeruhull kirsipuu”. Tõlkija ütlust mööda köitis teda autori fantaasiaküllus ja südamlikkus, mis hõlmab kõike, nii elusat kui elutut, see lastele loodud hubane maailm, kus valitseb leebus ja paha on vaid ajutine külaline.

Belgia prantsuskeelne klassik Maurice Carême (1899 – 1987), küll eeskätt luuletaja, aga kirjutanud ka romaane, lastejutte, novelle, esseesid jne, kasvas üles kasinapoolsetes tingimustes kolmelapselises peres, ent pidas oma maapoisipõlve õnnelikuks. See on mõjutanud ka tema loomingut, millest kiirgub looduse- ja inimesearmastust. Ta õppis pedagoogikakoolis ning pidas veerand sajandit õpetajaametit Brüsseli eeslinnas Anderlechtis, kuhu laskis ehitada väikese kodukandi stiilis maja, nn Valge maja, mis jäi ta elupaigaks surmani. Seal tegutsevad nüüd temanimeline fond ja muuseum.

Hingelt õpetaja, on suur osa tema loomingust määratud lastele ja lausa krestomaatilisena kasutatud koolilugemikes. Tema proosat on ilmunud (siinkirjutaja tõlkes) ka eesti keeles 2000. aastal kirjastas Varrak “Margareetapäeva”, mille järelsõnas seisab: “Jutud selles kogumikus on tihti nukravõitu värvinguga, ka surma teema on olemas, kuid ikka on inimhinge suurus ja soojus see, mis lugejale kõige eredamalt mällu jääb.” Belgia olulisima, Rosseli kirjanduspreemia saanud “Muinasjutud Caprinile” ilmus 2002. aastal Tiritamme kirjastatuna. Krista Kumberg kirjutab selle kohta järgmist: “Igas loos on peidus annus ülevust. Jutustaja oleks kui paari astme võrra kuulajast kõrgemale tõusnud, silmad inspiratsiooni otsides pilvede poole pööranud ja pajatab nõnda arusaajatele südametele oma mõistulugusid…”

Ja saatuse tahtel, õigemini siiski Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakonna ettepanekul, olen sel aastal just selle teose tõlkimise eest kantud kõrvuti Jaan Rannapi ja kunstnik Viive Noorega nende aunimekirja. Vist ainsa eestlasena on Maurice Carême’iga kohtunud Jaan Kross, luulepäevadel Knokkes, 1976. aastal. Kirjanik jäi talle sümpaatse inimesena hästi meelde. 

Carême’i maja ja fondi käekäigu ning loomingu säilitamise ja levitamise eest seisab hea habras, küll kolmandas nooruses, ent väga vitaalne Jeannine Burny, Euroopa kirjandusmaailmas tuntud ning pidevalt autoga ühte või teise linna kiirustav daam. Temast mu järgnev jutt hargnema hakkabki.

Kohtasin Jeannine Burnyd esimest korda 1986. aastal, kui olin tema tõlk Belgia kultuuripäevadel Tallinnas, kus ta esines loenguga Carême’i loomingu teemal. Üsnagi sageli Belgias, eriti sealses Seneffe’i loomemajas käies saadan iga kord külalislahkes Valges majas tema seltsis mööda mõne suurepärase päeva. Oleme veetnud Brüsseli südalinnas ilusaid õhtuid, paaril korral olen näinud kuulsat begooniaõitest vaipa üle raekoja platsi, jälginud uhket Verdi muusikale lavastatud valgusmängu ajaloolistel hoonetel, söönud sinikarpe prestiižses restoranis, kuhu tuleb alati kohad reserveerida,  jne. Magama paneb ta minu alati kirjaniku magamistuppa, ise läheb alla diivanile. Minu und jääb tugitoolis valvama nukk vanaaegses kleidis, mis Jeannine’i õmmeldud – oli ta ju  tehnikakoolis õmblemise õpetaja, ja ka tema enda kleidid on vaatamist väärt.

Selle aasta märtsikuus, sõites stipendiumi saanuna Provence’i Arles’i tõlkijate keskusse,  peatusin mõne päeva oma autori, lastekirjaniku, soome-ugri keelte professori ja Jaan Krossi tõlkija Jean-Luc Moreau’ pool Pariisis, kus lõppes parajasti “Raamatu salong”, millest võttis oma stendiga osa ka Jeannine Burny. Kuna nad on omavahel tuttavad, leidiski alljärgnev intervjuu Jeannine’iga aset kirjaniku külalislahkes korteris.

 

 

Kõigile on teada, et Eesti on väike, kuid tuleb välja, et Euroopa ka: siin me nüüd istume koos kolmelt erinevalt maalt, kusjuures üks meie ühine tuttav on veel puudu, Janine Despinette, tuntud lastekirjanduse teoreetik, kes on just Bolognas ja kellest samuti meeleldi räägiksin. Meil Eestis hoiab lastekirjanduse pere kokku, paistab, et ilmselt ka siin. Aga enne, kui hakata pärima, milline ja kui suur on  sinu osa  Maurice Carême’i elus ja loomingus, teeks juttu muul teemal. Mis sulle meenub sõidust Tallinna 1986. aastal, palju sa teadsid oludest N Liidus?

Tallinna sõitsime grupiga läbi Moskva, kus meil oli ka esinemisi. Kohtasime seal teistsugust, harjumatut suhtumist meisse ja meie töösse. Sealsetel inimestel puudus teotahe, kaasamõtlemise võime. Oli see siis tingitud hirmust või millestki muust, ei tea. Kõik toimingud said tehtud läbi häda, korraldus lonkas kahe jalaga, kooli esinema sõitsin ise taksoga. Ent lapsed olid toredad, esinesid nukunäidendiga ja lugesid Maurice’i luuletusi. Kui kutsusin tõlki õhtul endaga hotellituppa kaasa, ütles ta, et see on rangelt keelatud. Soovitasin tal rääkida valjusti prantsuse keelt, ja lõpuks, rohkem küll minu näitlemisoskuse varal ametnike ees, ta tuligi, aga ainult veerandtunniks. Moskvast Tallinna sõitsime rongiga. Aknast sealset külaelu vaadates tundus, et ajamasin on mind mitu sajandit tagasi viinud. Esinemiste osas Tallinnas olin valmis halvimaks, aga oh imet! Siin läks kõik kui õlitatult, olin nagu teisel planeedil, inimesed olid vahetud, suhtlemises vabad, asjalikud. Linnapea vastuvõtul raekojas pahvatasid kohalikud äkki tema kõne ajal naerma, küsisin sinult, mille peale. Ütlesid, et ta kritiseerib Moskva režiimi. Olin jahmatusest tumm. Kui sa mind Olümpia hotelli saatsid ja julgelt sisse astusid, ütlesid sa minu imestunud pilgu peale: “Lubatud või mitte, ikka tulen, välja pole aetud.”  Aga pärast elavat, avameelset juttu korraga kiljatasid: “Oi, issand, unustasin, kus ma olen!”

Toiduelamustest on meelde jäänud kalast tehtud krabipulgad, mida polnud varem söönud, ja võrratu mustasõstramahl. Vanalinnas tundsin end koduselt, Gdańsk, Brugge ja teisedki hansalinnad olid tuttavad. Erilise helgusega jäi mulle hinge üks meie pühapäevahommikune  kirikuskäik. Meie perekonnas on mitu põlve luterlased. Olen protestantlikel teenistustel viibinud Hollandis, Šveitsis, ent sealne kalvinistlik kirik on mind vastu võtnud kui külmkamber, range ja kalk. Kuigi ma ei mõistnud keelt, oli siinne atmosfäär sama, mis Brüsseli luteri kirikus – soe ja sõbralik. Olin otsekui tagasi oma lapsepõlves, kui me perekondlikel koosviibimistel ja pühade ajal laulsime neidsamu kirikulaule. Pöördusin sinu poole küsimusega: kas ma tõesti olen kodunt ära, Tallinnas?

 

Ehk räägiksid pisut oma lapsepõlvest, tean, et see polnud sul kerge, neiuks sirgumisest, ja mis kõige huvitavam, kohtumisest Maurice Carême’iga.

Sünniaasta on mul 1925. Isa oli allohvitser sõjaväeorkestris ja osales Brüsseli muusikaelus. Juba neljandast eluaastast käisin kontsertidel ja ooperis. Ema lapsepõlv oli aga kurvem. Ta pidi tööle hakkama üheteistkümneselt. Tema isa käsi oli jäänud trükipressi vahele ja varsti ta ka suri. Peres oli kolm last ning eluraskustes neile emaarmastust suurt ei jagunud. Traumeeritud hingega ei suutnud mu ema ka oma mehele ja lastele hingesoojust pakkuda. Kui ma talle sülle ronisin, nähvas ta alati: “Kao ära, kondibukett, sa teed mulle haiget!” Et püüdmisele vaatamata ei jõudnud ma tema soosinguni, ütlesin talle kord vihaselt: “Sa oled kõige halvem ema!”  Ta süüdistas kõiges mind. Oma lapsehinges ei suutnud ma aru saada, kas olin ma selle tõesti ära teeninud või oli süüdistus alusetu. Mul oli ka vanem poolõde Albine, ema varakult surnud esimese mehe laps. Tema oli vaikne ja sõnakuulelik, vastand minusugusele “vastikule plikale”, kes ma ehk olingi, ent tema allaheitlikkus ei pakkunud talle sugugi rohkem kaitset. Lapserõõme lubati meile kasinalt, aga tööd ja korda nõuti. Ka tülid isaga olid emal igapäised, kestsid vahel hilisööni. Ent kui mõisteti kohut laste üle, asus isa alati ema poolele.

Teismelisena õppis Albine kord Maurice Carême’i luuletust “Aprill naerab aasal”. Minul oli see enne teda peas ja huulte värinal muudkui kordasin ja kordasin neid värsiridu. See oli mu esimene, imeline äratundmine poeesia ilust. Õe prantsuse keele õpetaja viis ta Maurice Carême’i poole. Kodus tagasi, rääkis ta vaimustunult kirjaniku valgest roheliste luukidega majast, raamatuid täis kabinetist, kus koolilapsi väga südamlikult vastu võeti ja luuletusi lugema õpetati. 1940. aastal, kaks aastat hiljem, läksin minagi kursustele etlemist õppima. Žüriis oli ka Maurice Carême. 1977. aastal haiglas tunnistas ta mulle: “See oli juulis 1941, kui ma sind esimest korda laval nägin, sul oli seljas sinine valgeruuduline vahvelkroogetega kleit. Olid küll kuueteistkümnene, aga nägid välja kaheteistkümnesena. Vaatasin sind põnevusega.”

Aprillis 1943 tuli ta meile koju, käes kimp lillherneid emale. Tema aga ütles: “ Andke need mu nooremale tütrele, ta saab täna kaheksateistkümneseks.”  Jah, olin ka siis, mõni kuu hiljem, just kaheksateist, kui ma kirjaniku kabinetis lugesin talle ette luuletusi. Olime üksi, ta istus sügavas tugitoolis, suur ja tugev, nagu ta oli, ta tõmbas mind oma põlvedele, haaras mul õrnalt ümbert kinni ja surus huuled minu omadele, tundeliselt ja soojalt, miski ei takistanud mind oskuste kohaselt vastamast. Kuna ta aga adus, et armurõõme polnud ma veel kogenud, vabastas ta käed mu ümbert. Meie vanusevahe oli siis kakskümmend kuus aastat, edaspidi see, nagu tundus, ehk mõneti vähenes. 

 

Mis seal salata, esimene suudlus on vähemalt tüdrukutele oluline tähis elus. Teades, mismoodi teie suhe arenes, oleks hädavajalik joonistada nüüd välja traditsiooniline kolmnurk:  lapsi kirjanikul küll ei olnud, aga naine siiski, kusjuures  kaunis, nagu ma su jutust olen aru saanud. Missugune oli õhkkond nende kodus?

Maurice’i naine Caprine oli samuti õpetaja, kuid kodused toimetused olid talle vastumeelsed. Et ta armastas, vastupidi Maurice’ile, palju väljas käia, pani ta suurt rõhku oma välimusele, veel neljakümneviieselt  riietus ta nagu teismeline tüdruk. Valgesse majja kogunes õhtuti poeesialembene rahvas, loeti luuletusi, arutleti kirjanduse üle, noored autorid ootasid hinnangut ja nõuannet Maurice’ilt, kes sellest kunagi ei keeldunud. Ta õpetas: “Kui teil tõesti midagi ütelda on, siis on kõik lubatud.”  Minagi olin sage külaline, nautisin seda vaimsust ja vaimukust, mis seal valitses, aga proua oli kas ära või esines kõige suhtes tõrjuvalt ja kriitiliselt. Oma väite järgi polnud ta loodud elama ühe mehega, aga, jah, Maurice Carême’ist sai liiga kuulus kirjanik… Caprine nautis igasuguseid vastuvõtte, mis olid Maurice’ile tülgastavad ja kes kahetses kaotatud aega. Pensionile jäädes hakkas Caprine tema käsikirju ümber lööma. Ta tegi seda meeleldi ja oli sellega suuresti abiks, aga kahjuks muutis ta vahel omatahtsi teksti ning viskas mustandeidki ära. See ärritas kirjanikku, sest tehtu tuli taastada. Mida agressiivsemaks läks naine, seda kannatlikum püüdis olla Maurice. Ta oli leebe ja heatahtliku loomuga. Ka nõudis Caprine, et meie lähedane suhe jääks üldsuse eest varjatuks, ning mees selle poole ka püüdles. Nende hinged olid lõhestunud, oma luuletustes “Naine” ja “Valge maja” rääkis Maurice ideaalsest naisest, niisugusest, nagu ta oleks teda näha tahtnud.

 

Niisiis oli sinust saanud tuntud ja lugupeetud kirjaniku abiline, esimene nõuandja ja kriitik. Sa jäid selleks tema surmani. Ühtlasi polnud su elu ju lihtne, sul tuli ennast jagada kahe valdkonna, tehnikakooli  õpetaja ja väga viljaka loomeinimese lähedase kaaslase, koguni kaastöölise positsiooni vahel. Kuidas sa sellega toime tulid ning kuidas see tegelikkuses välja nägi?

Pärast veerand sajandit kestnud pedagoogitööd jäi Maurice Carême 1943. aastal pensionile, et pühenduda ainult kirjandusele, sest avalikud esinemised nõudsid talt palju aega. Päeval häiris teda kodune õhkkond ning ta sai oma tööle pühenduda vaid õhtul. Nüüd hakkas kirjanik tegema pikki jalutuskäike maale. Kohe esimestel kevadpäevadel võttis ta seljakoti, raamatud ja paberid ning läks uusi luuletusi jahtima. Tema äraolekud aina pikenesid, ta otsis rahulikke paiku, kus üüris toa, et anduda täielikult loomingule. Mina püüdsin oma tunnid seada hommikusele ajale, et siis lõunatoit kotti pakkida ja tema juurde sõita. Nii iga päev. Otsisime looduses mõnusaid eraldatud nurgakesi, istusime puude varju, tema kirjutas ja luges mulle ette, arutasime, parandasime, mõtisklesime. Päike, lilled ja linnud olid tunnistajaks meie lembehetkedele. Need käigud tervelt paari aastakümne jooksul olid kui pikad kahekõned luule, kunsti, kõige ilusa ja olulise üle siin inimeste maal. Sajuse ilmaga tuli ta töötama ja rahu otsima minu juurde. Me tundsime end teineteise seltsis nii hästi, et vahel kahtlesime, kas olemegi eri inimesed. Ei tea, oli see tema luule või tema isiksus, mis mind nii tema külge köitis? Minu pool, selles paradiisis, nagu ta väljendus, kirjutas ta sadakond luuletust. Hoolitsesin samuti tema enda eest, pesin ning korrastasin tema riideid, mille eest polnud kodus alati hoolt kantud. Talveõhtuti luges ta mulle telefonitsi ette seda, mis ta oli päeval kirjutanud. Ma käisin pidevalt Valges majas, kus töötasime tavaliselt hilise õhtuni.

Maurice Carême kirjutas kiiresti ja kergelt. Ta ütles: mulle piisab vaid paberist ja pliiatsist, et luuletus tuleks. Mis muidugi ei tähendanud, et ta sellega rohkem vaeva ei näinud. Vastupidi, ikka ja jälle püüdis ta leida võimalikult lihtsaid ja loomulikke vahendeid oma mõtte väljendamiseks. Ta ei nõustunud luuletajatega, kes kasutasid kergel käel kujundeid ja ülearust sentimenti süvakaemuse arvelt. Tema väite kohaselt on andekas ja originaalne poeet see, kes ei räägi ainult inimesest omas ajas, vaid inimesest läbi aegade. André Gide on öelnud, et midagi ei lähe moest kiiremini kui kirjanduslikud kujundid, ühe ajastu filosoofilised tõekspidamised. Kes tahab olla kinni ainult omas ajas, see kaobki koos oma ajaga. Arvestatavaks luuletajaks saab see, kel on igavikutaju.

1960. aastal tegi fotograaf Fulvio Roiter Maurice’ile ettepaneku kirjutada luuletused tema Brugges tehtud piltide juurde. Niisugust tellimustööd polnud ta varem teinud. Ometi sõitis ta  kohale, helistas hotellist igal õhtul ja luges oma päevase töö mulle ette. Siis leidis, et tuleb odavam, kui mina hakkan ikkagi pärast tunde tema juurde sõitma. See periood kaunis kanalitelinnas oli meile imeline, ja meie ühistöö kandis rohket vilja. Valminud albumist ilmus ühtejärge kolm trükki.

Mõni aasta hiljem otsis Maurice’i üles kunstnik Henri-Victor Wolvens ja palus luuletusi oma Põhjamere motiivide luksuslikult kujundatud albumisse, sest selleks sobivat ainult tema. Kirjanik oli algul mõttele väga vastu, tema olevat maa, mitte mere inimene, ent suure veenmise peale sõitis ta Coxyde’i,  kunstniku korterisse mere ääres. Sealt helistas ta mulle kohe: “Leia võimalus siia tulla. Mul on sind igal õhtul vaja!” Sinna sain ma rongi ja bussiga, tagasi varavalgel trammi ja rongiga, et tundideks kohal olla. Nii kestis see terve maikuu. Sama kordus järgmise aasta mais ja oktoobris. Neid aegu jäi kirjanik alatiseks taga igatsema.

 

 

Maurice Carême on oma kõige lähedasemale ütelnud: “Sinu juuresolek annab mulle tiivad. Olen niivõrd harjunud sinu arvamust kuulma, kohe ja kiiresti parandusi tegema. Oled mul aidanud uskumatult aega säästa. Üksinda oleks mul paljude raamatute ilmumiseks veel aastaid kulunud.”  

Maurice Carême sulges igaveseks silmad reedel, 13. jaanuaril 1978. aastal Anderlechtis. Tema voodi ääres istus väike, õbluke ja õnnetu Jeannine Burny.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht