Kõiki töid saab mõõta ajas

„Tänavatüdruku“ kelmiromaaniliku jutustaja konti ei murra miski – ta saab hakkama nii üksinduse kui ka ühiskonna, nii ehitustööde kui ka filosoofiliste esseedega.

JOHANNA ROSS

Pääsu ei ole, Kaja Kannu „Tänavatüdrukut“ tuleb vaadata samas sarjas tema eelmise raamatuga „Eratee“ (2013). Jah, väline sarjaühtsus neil puudub, kirjastus ei kattu, valitud esteetika on täiesti erinev. Erinevad on ka teemad, ju see ongi kujundusvalikuid suunanud. „Eratee“ jutustab eraklikust elust maal ja kujundus on lahendatud minimalistlikult, kaanel on kasutatud staatilist maastikukaadrit. „Tänavatüdrukus“ tegeletakse ülikoolis filosoofia õppimise ja pidutsemisega; kujundus on rahutus kollaažitehnikas ja natuke naljatlev, motiividest torkavad otsekohe silma Platonit kujutav skulptuur (filosoof kui niisugune) ja veiniklaas.

Teisalt on neid eri teemasid silmanähtavalt töödelnud sama käsi, ja veelgi enam, töödelnud ka samas laadis. Mõlemad raamatud on üles ehitatud minavormis märkmetena, mille sekka on pikitud lühikesi dialooge. Tegevus koosneb peamiselt üksteise otsa lükitud stseenikirjeldustest, mis on pigem olmelised, sageli kergelt puänteeritud. Dialoogid on iseenesest samuti olmelistel teemadel, aga neid on pisut timmitud absurdikoomika suunas. Nii liigendavad nad teksti kui kergemad vahepalad. Graafiliselt eristab dialooge ka lause­algulise suurtähe mittekasutamine. Formaadi võiks kokku võtta kui tugevasti stiliseeritud päeviku.

Jutustaja pärast võib julge olla

Seda stiliseeritud päevikut peab kelmiromaanilik jutustaja, kelle konti ei murra miski – ta saab hakkama nii üksinduse kui ka ühiskonna, nii ehitustööde kui ka filosoofiliste esseedega. „Tänavatüdruku“ sündmusjada moodustavad seminarid ja loengud ülikoolis, kodused pausid söögitegemise ja kooliülesannete lahendamisega, peod ja üritused. Ühte stseeni pidin päris mitu korda üle lugema, et aru saada, kas minategelane tõepoolest üksnes hella käega taltsutab kontserdil märatseva meeskodaniku. (Tundub küll nii.) Autori kui inimese kuvand on meedias natuke hirmutav, ta paistab olevat oma skeene enfant terrible, kellele ei ole probleem ühtegi vaikivat kokkulepet kahtluse alla seada.¹ Reaalse kokkupuute puhul võib selline asi olla kaunis tülikas ja nagu näha, on otsekohene väljendus heidutanud ka mõnda lugejat.² Minus tekitab siiski pigem õndsa rahu, kui raamatu minajutustaja on niisugune. Võin tema pärast julge olla, ta künnab kõigest läbi, tuleb kõigega toime. Võib-olla ei tee ta seda täiuslikult, ent kui ka asi ei laabu, siis igatahes ei vaju ta ära, ei lange depressiooni – pigem läheb magama ja hakkab siis jälle otsast peale. Väga värskendav!

Sarjana toimivadki kaks teost just seepärast, et kokkupuuteid elu eri segmentidega kirjeldab niisugune tugeva, eristuva häälega jutustaja. Kõrvuti või järjest lugedes torkab muuhulgas silma, et raamatutes on mitmeid korduvaid motiive. Mõlemad algavad viitega teatri­festivalil peetavale traditsioonilisele jalgpallimatšile romantikute ja küünikute vahel: „Eratees“ on jutustaja matšil tutvunud oma salapärase mehega; „Tänavatüdrukus“ tuleb teda samalaadse matši järel usutlema küündimatu ajakirjanik. Mõlemas loos meenutatakse ema õpetust, et metsas saab põhjasuunda määrata sambla kasvu järgi: „Eratees“ püüab jutustaja seda infot seenel olles rakendada, aga jääb jänni, sest sammal kasvab igal pool ja pealegi ei ole põhjasuunast mingit kasu, kui pole selge, millises ilmakaares asub kodu; „Tänavatüdrukus“ kasutab ta sellesama jännijäämise ära koolitööd kirjutades. Mõlemas raamatus on juttu töötamisest ajas vs. töötamisest tulemuse järgi: „Eratees“ kulutab peategelane seina lihvimisel igale kohale kolm minutit, ise kaheldes, kas seina siledus ei oleks ajast mõistlikum kriteerium; „Tänavatüdrukus“ toimub sama filosoofiatekstidega, kui on kolm tundi loetud, võib hakata midagi muud tegema, ükskõik kas said asjast aru või ei. Need kordused rõhutavad paralleeli raamatute vahel. Jutustaja on ette võtnud kirjeldada, kuidas ta üht- või teistlaadi olukordi lahendab, ning peale­hakkamine ja meetodid on füüsilise ja vaimutöö puhul sarnased.

Ceci n’est pas un journal intime³

See kõik öeldud, tuleb rõhutada, et minu meelest ei ole Kannu raamatud lihtsalt päevikufragmendid ja nende erinevus ei tulene lihtsalt sellest, et salvestatud on erinevaid perioode – umbes nagu Aino Kallase elu Peterburis, Tartus ja Londonis oli väga erinev ja see peegeldub ka tema päevaraamatus. Mõni eelnev arvustaja on midagi seesugust välja pakkunud. Alvar Loog teatab talle omase relvituks tegeva otsekohesusega, et loeb Kannu teksti puhtalt biograafilises võtmes, kuna muid väärtusi sel ei ole ja kunstiliselt tekst ei kanna.⁴ Keiu Virro meenutab kahte raamatut võrreldes, et temale tundus „Eratee“ igavam, nagu oleks autor „teksti miskipärast liiga ära puhastanud, mahlad välja imenud“, aga oletab seejärel, et võib-olla ei pakkunud maakeskkond küllalt põnevat ainest⁵ – see viitab samuti, nagu oleks tekst pelgalt argielu tõmmis.

Minu meelest on Kann teisest puust kirjutaja. Tema tekst näib olevat liiga kindla käega orkestreeritud, selleks et uskuda: on lihtsalt võetud päevik ja avaldatud. Loomulikult oleme selgeks õppinud, et väga selget piiri fiktsionaalse ja mittefiktsionaalse teksti vahele tõmmata ei saagi ning ka elulood ja päevikud on alati tugevasti autori kujundatud. Ometigi loob päevikuline-märkmeline vorm tasase taustaootuse, et tunda saab verist ausust ja vahetust. Seda toetab Kannu sisuline otsekohesus: ta poetab jutusse ebakonventsionaalseid detaile, nagu näiteks prügikastist kougitud vorstide söömine või koer, kes liiga intiimselt nägu lakkudes talle keele kurku topib. Vahest paneb ootusele õla alla ka tekstiväline teadmine, et põhitegevuselt on Kann etenduskunstnik – kui tema kodumeedium on miski muu, võib kergesti tekkida eelarvamus, et kirjasõnaga ta vaevalt erilisi trikke teeb, küllap kasutab seda lihtsakoeliselt ja otsekoheselt.

Tekstides leidub aga mitmeid märke vastupidisest. Kas või puht keelelisel tasandil torkab silma, et tegevus on antud ajaloolises olevikus. Juba see loob mulje pigem esitus- või etendussituatsioonist (n-ö klassikalisele päevikule, kui sellist asja olemas on, võiks tegevuse kirjeldamisel omane olla pigem lihtminevik, täna-tegin-seda-ja-seda).

Üks oluline märk on lüngad. „Eratee“ ajajoonel on pea täielikult kujutamata jäetud linnaelu ja sõpradega sotsialiseerumist hõlmavad lõigud, „Tänavatüdruku“ ajajoonel jällegi omaette Pardimäe talus veedetud päevad. Õieti paneb seda tähele ka Alvar Loog, aga kuna ta juba eos on otsustanud raamatut lugeda päevikuna, tõlgendab ta seda peaaegu et tegelikkuse võltsimise või vähemasti salgamisena. Mina ütleksin, et tegu on selgesti läbikaalutud kunstiliste valikutega. Tõsi küll, Kann oskab töötada materjaliga, ta kuulab selle omadusi: üksildane elu maal ja ülikooliõpingutesse sukeldumine annavad kätte hoopis erisuguse põhitooni. See aga ei tähenda, et ta on kõike tuimalt salvestanud. Pigem on see andnud inspiratsiooni kirjutada esmalt raamat üksindusest, seejärel raamat sotsiaalsest elust. Sama tähenduslikud nagu lüngad tunduvad need detailid, millest Kann on otsustanud kirjutada. Kui juhuslik näide tuua, siis „Eratees“ kohtab märkmeid pornovaatamise ja eneserahuldamise kohta, „Tänavatüdrukus“ mitte – eks võib ju olla, et autori eluperioodid lihtsalt selleski aspektis erinesid, aga mulle tundub põhjus olevat pigem see, et esimese raamatu üks läbiv teema on suhe kaaslasega, kes ei viibi kunagi kohal.

Eri teemad ja eri valikud toovad kaasa ka selle, et raamatud tekitavad hoopis erinevaid kirjanduslikke seoseid. Nähtavasti on eesti kirjandus parasjagu niivõrd lai, et isegi mõttepäevikute valdkond jaguneb alasektsioonideks! „Eratee“ kui pastoraalne mõtisklus sundis end võrdlema Tõnu Õnnepaluga⁶ ja sai hoolimata minajutustaja kohatisest käredusest teatava õilsuseoreooli. Seevastu „Tänavatüdruk“ projitseerub hoopis teisele taustale. Siin on linnakära ja inimesi, kusjuures osa inimestest esineb pärisnime all. See seltskonnakroonika element ühendab raamatut kirjastuse Hea Lugu kirjanike-sarjaga, Maarja Kangro „Minu auhindadega“ (2018) või koguni Sandra Jõgeva „Avalike ja salajaste märkmetega“ (2018; põneva teemaga teos, kus aga erinevalt ülejäänud loetletutest ei ole märkmeid kuigivõrd töödeldud ega loetavusele erilisi mööndusi tehtud). Muide, nii Kangrol kui ka Kannul on üheks tegelaseks literaat Märt Väljataga, aga äärmiselt erinevalt palgepoolelt. Ootan huviga, missuguseid Väljataga-kujutusi meie kirjasõnasse veel sigineb.

Ennekõike ühiselulised äratundmised

Kas on ikka ilus öelda, et „Tänavatüdruk“ meenutab seltskonnakroonikat ja selle põhiteema on sotsiaalne elu – raamat pidi ju olema filosoofiast? Olemas on mõlemad liinid, võib-olla sunnib ühiskondlikku poolt rõhutama just nimelt võrdlus „Erateega“, mille taustal tungib esile peategelase nüüdse eksistentsi ühiselulisus. Ei saa salata, et luubi all on filosoofia õppimise imelik tunne: kuidas on ühtäkki hakata tegelema väga abstraktsete asjadega, mõtlema loogikast või tähendusest. See toimub aga akadeemilise maailma ja akadeemiliste reeglite veidruse tajumise taustal. Küsitakse näiteks, mis mõtet on referaadis korrata seda, mida teised on juba öelnud, ometi kui plagieerimine on kõige karmimalt keelatud. Äkki keelatakse ka elamine ära, kui originaalselt ei ela, muretseb jutustaja. Juba sõlmitus selgitab: filosoofiat õppima läheb ta ülepea sellepärast, et parasjagu on vaja kohti täita ja vastu võetakse kes iganes. Tema huvi äratavad õppejõud oma inimlikkuses: kes hoiab trammipeatuses tudengiga pedantselt vahet, kes satub eksamisituatsioonis veel suuremasse kitsikusse kui üliõpilane. See kõik tõstab esile pigem sotsiaalse institutsiooni kui Suured Küsimused. Kui tänavatüdruk salongi satub, on probleemid (ja naljad) ikka natuke needsamad mis „Minu veetlevas leedis“.

Samasugune sotsiaalne institutsioon, ainult et tuttavlikum, on peod õppetöö vahepeal. Võhma sellisteks maratonideks tundub 40+ peategelasel samuti olevat nagu kahekümneaastasel, seda võib ainult kadestada. Kuid tema peod ei ole tegelikult tudengipeod, vaid pigem kolleegide omad. See osutab ilmselt täiskasvanud õppija suurimale eripärale: õpingud moodustavad vaid ühe osa tema elust. Erinevalt paljudest keskkoolilõpetajatest ei lähe tema ülikooli endale identiteeti jahtima, see on tal juba olemas. Oma ala professionaal võib tunda küll suuremat kohmetust, kui teise valdkonna reeglid esialgu selgeks ei saa ja meeles ei püsi. Samal ajal annab ülejäänud elu talle esiteks turvalise padja, kuhu vajaduse korral maanduda, teiseks võrdlusaluse, millelt toimuvat mõtestada. See ongi Kannu minategelase kogemusele iseloomulik: akadeemilist maailma näeb ta pidevas kontrastis mingi teise, peamiselt kunstnike-teatraalide maailmaga. Õieti ei satugi ta niivõrd tänavalt salongi kui ühest salongist teise. Lõpuks õnnestub tal ülikooli veidrustega kuidagimoodi harjuda, filosoofia absurdist läbi rüsida ja sellist tüüpi mõtlemine enesele käepäraseks teha – see on raske seetõttu, et ta on harjunud muuga, aga vist ikka ka kerge seetõttu, et tagala on mujal olemas.

Teatud konventsiooni kohaselt kuulub arvustuse juurde hinnang. Olgu lõpetuseks öeldud, et hoolimata kogu tekstinaudingust ei kulgenud „Tänavatüdruku“ lugemine mul läbinisti valutult, vähehaaval jäi raamat venima. Kusagil viimase kolmandiku peal hakkasid üksteise otsa kuhjatud korduvad stseenid õigupoolest vaikselt õõnestama seda muljet kindla käega vormitud kunstilisest tervikust, mida olen siin arvustuses seni püüdnud kirjeldada. „Eratee“ puhul ei juhtunud seda kordagi, ka andis lõpp selgema lõpetatuse tunde. Aga kui räägime sarjast, siis võibki lõpu asemel näha vahefinišit. Vahest kirjutab Kann samas vaimus veel – Loog kardab, mina loodan.

1 Vt näiteks hiljutist intervjuud: Kadri Karro, Kriisides karastunud Kaja Kann. – Eesti Ekspress 25. III 2020.

2 Sandra Müür, Kaja Kann lööb kontsa põrandasse. – ERR 3. IV 2020. https://kultuur.err.ee/1072593/arvustus-kaja-kann-loob-kontsa-porandasse

3 See ei ole päevik.

4 Alvar Loog, Detailselt dokumenteeritud asendus­tegevus. – Postimees 20. IV 2020.

5 Keiu Virro, Kui Kaja Kannust sai filosoofiaüliõpilane. – Eesti Päevaleht 30. III 2020.

6 Näiteks Maarja Kaaristo 2014. aasta „Vikergallupis“: http://www.vikerkaar.ee/archives/731