Keyserlingi saladus

Klaus Modicki romaan ei lähe vastuollu sellega, mis Eduard von Keyserlingi kohta teada, küll aga on see, mis teada pole, andnud indu kujutlusvõimele.

LIINA LUKAS

„Keyserlingi saladus“ on saksa kirjaniku Klaus Modicki (sünd 1951) esimene eesti keelde tõlgitud romaan ning ega üllatagi, et tema mahuka romaanitoodangu tutvustuseks eesti lugejale on valitud just see raamat. Teose peategelaseks on meile romaanide „Õhtused majad“ ja „Lained“ kaudu tuttav baltisaksa kirjanik Eduard von Keyserling (1855–1918). „Keyserlingi saladuse“ keskmes on tema elu hämar episood Tartus 1870. aastatel – võtmesündmus, milleni jõutakse pea­tegelase elu etapikaupa tagasi kerides ja mis määras pea­tegelase saatuse. Enne romaani-Keyserlingi saladuselt loori kergitamist tuletagem meelde, mis on teada päris Keyserlingi elu kohta.

Eduard von Keyserlingist avalikult

Põline balti aadliperekond Keyserlingid hargnes üht liini pidi ka Eestimaale, kui Alexander von Keyserling, loodusteadlane ja poliitik, aastatel 1862–1869 Tartu ülikooli kuraator, päris oma abikaasale kuulunud Raikküla mõisa. Seal sündis ja elas tema lapselaps, krahv Hermann von Keyserling, tuntud filosoof ja maailmarändur.

Viimase onu, kirjanik Eduard von Keyserling, on pärit Kuramaalt Tāšu-Padure mõisast. Pärast Kuldīga gümnaasiumi lõpetamist astus ta 1874. aastal Tartu ülikooli õigusteadust õppima. Nendesamade hämarate sündmuste pärast oli ta 1878. aastal sunnitud õpingud katkestama ja Baltimaadelt ülepea lahkuma. Kuni 1895. aastani elas Keyserling küll Viinis, küll Stuttgardis, kuid peamiselt siiski tagasitõmbunult Kuramaa perekonna mõisaid valitsedes ning seltskonnaelu täielikult vältides. 1895. aastal siirdus Keyserling koos õdedega Münchenisse ning jäi sinna elu lõpuni, lävides Müncheni kunstnike ja kirjanike ringkonnaga, nn Schwabingi boheemlaskonnaga, kelle loominguline tegevus on saksa kultuuriloos tuntud Müncheni modernismina.

Klaus Modicki romaani „Keyserlingi saladus“ käivitab Lovis Corinthi maalitud Eduard von Keyserlingi portree.

Wikimedia Commons

Keyserlingi kirjanduslikuks debüüdiks oli psühholoogiline jutustus „Prei­li Rosa Herz“ („Fräulein Rosa Herz“, 1887). Seejärel avaldas ta Viini-ainelise romaani „Kolmas aste“ („Die dritte Stie­ge“, 1892), kus vahendab oma kokkupuuteid Viini sotsialistliku liikumisega. Muide, Keyserling ei olnud kaugeltki ainus balti aadlik, kes lõi balti aadlimaailmale kirjandusliku vastukaalu sotsiaaldemokraatia ja töölisliikumise näol, mille sihiks oli purustada seisuslik ühiskonnakorraldus. Tähelepanuväärne on ka see, et pärast Garlieb Merkelit polnud suunanud ükski neist oma (kirjanduslikku) protesti balti ühiskonna vastu, vaid oli realiseerinud oma sotsialistlikke elukavandeid muus keskkonnas. Keyserling siis Viinis.

Läbimurdeks kujunes Keyserlingi naturalistlike sugemetega näidend „Kevadohver“ („Ein Frühlingsopfer“), mis esietendus Berliini kuulsas Lessingi teatris 1899. aastal. Näidendi tõi lavale teatrijuht ja lavastaja Otto Brahm ning sellega tähistas saksa draamauuenduslik teater ja teatriühing Freie Bühne oma kümneaastast tegevust. Seejärel mängiti „Kevadohvrit“ kõikjal saksa kultuuriruumis ning Keyserlingi tunti veel kaua just selle näidendi autorina. Järgnesid näidendid „Rumal Hans“ („Der dumme Hans“, 1901) Berliinis (Residenz-Theater) ja „Peter Hawel“ Münchenis (1904), seejärel uuslavastused mitmetes teistes saksa teatrites.

1900. aastast peale nägi tema looming trükivalgust mainekas, kunstilist uuenduslikkust püüdvas Samuel Fischeri kirjastuses – nii kaugele jõudis vaid mõni baltisaksa kirjanik (nt Keyserlingi sugulane Theophile von Bodisco). 1903. aastal hakkasid ilmuma lossilood („eine Schlossgeschichte“ on romaani „Beate ja Mareile“ žanrimääratluseks), millega Keyserling kirjutas end euroopa kirjanduslukku Turgenevi, Fontane, Anatole France’i, Hermann Bangi, Gabriele d’Annunzio kõrval, tuues saksa proosasse modernse, impressionistliku stiili ja muutes saksa proosa euroopalikumaks, nagu leidis Thomas Mann.1 Nii võiks provokatiivselt väita, et selle, mida taotlesid nooreestlased eesti kirjanduses, teostas baltisaksa päritolu Keyserling saksa kirjanduses.

Saksa kirjanduskaanonisse Keyserling väga kauaks püsima ei jäänud, kuid tema taasavastamisele 1990. aastatel andis tõuke saksa kirjanduskriitik Marcel Reich-Ranicki, kes soovitas tema romaani 1998. aastal oma kuulsas saates „Kirjanduslik kvartett“ („Literarisches Quartett“). Sealtpeale on Keyserlingi teoseid pidevalt uuesti välja antud ja need on leidnud rohkesti ka kirjandusteaduslikku tähelepanu.

Milles seisneb „Keyserlingi saladus“?

Keyserlingi elust on teada vähe. Oma kirjandusliku pärandi laskis kirjanik õdedel hävitada. Klaus Modicki fiktsioon ei lähe vastuollu sellega, mis teada, kuid see, mis teada pole, on andnud indu kujutlusvõimele. Romaani käivitab teada-tuntud reaalne asi – maal. Müncheni kunstniku Lovis Corinthi portree Eduard von Keyserlingist, maalitud 1901. aasta suvel. Sellist võtet on kasutanud Modick varemgi, näiteks romaanis „Kontsert ilma poeedita“ („Konzert ohne Dichter“, 2015) on ta lähtunud Heinrich Vogeleri maalist „Kontsert ehk Suveõhtu Barkenhoffis“ („Das Konzert oder Sommer­abend auf dem Barkenhoff“) ja kujutanud 1889. aastal rajatud Worpswede kunstnike kolooniat.2

Saksa kirjanik ja tõlkija Klaus Modick on üks festivali „Prima vista“ tänavusi külalisi. Festivali põhiprogramm leiab sel aastal aset sügisel.

Isolde Hohlbaum / Prima Vista

Doktorikraadiga kirjandusteadlasena, kes on käsitlenud oma väitekirjas Lion Feuchtwangeri loomingut, on Modick sageli saanud oma romaanide aine kirjandusloost. Näiteks romaanis „Sunset“ (2011) on kujutatud Los Angelesse emigreerunud Bertolt Brechti ja Lion Feuchtwangeri sõprust. Romaanide „Teed ei olnud“ „(Weg war weg“, 1988) ja „Bestseller“ (2006) peategelane on kirjanik Lukas Domcik (kas kirjaniku anagrammiline alter ego?) ja seal on kujutatud satiiriliselt tänapäeva kirjanduselu.

Romaani „Keyserlingi saladus“ jutustusaeg viib lugeja aastasse 1901, tegevuspaigaks alguses München, hiljem Baierimaal Starnbergi järve ääres asuv suvituspaik, kus boheemlastest sõpruskond suve veedab (peale äsja 46aastaseks saanud Keyserlingi ka maalikunstnik, saksa impressionismi esindaja Lovis Corinth ja kirjanikud Frank Wedekind, Max Halbe ja Korfiz Holm, viimane samuti baltisaksa päritolu). Ajatasandil toimub romaanis õieti vähe. Tegevus keerleb kolme (peegel)pildi ümber, mis annavad võimaluse peeglisse vaadata, võimaluse kriitiliseks refleksiooniks.

Romaan algab peegelpildi kirjeldusega: Keyserlingi kujutatakse peeglisse vaatamas. Õõvastusega („kes on õige too ebasurnu?“) registreerib ta oma kehalist mandumist, nn Prantsuse haiguse vallutustööd keha kallal, mis pole doriangraylikult jätnud puutumata ka hinge. See hävitustöö sunnib põgenema helgemasse mälestuste maailma. Teine pilt valmib romaani käigus. Corinth maalib Keyserlingi Max Halbe suvemajas Bernriedis. See pilt mõjub samuti võõrastavalt: „Aga peris niisugune ma velja neha ei tahaks“, tunnistab Keyserling enda portreed vaadates baltisaksa keeles.

Kolmandaks peegeldajaks on järv oma tabamatuks jääva ilmega, kus sulanduvad valgus ja värvid. Järvepeegelduses hägustuvad piirjooned nii ajas kui ka ruumis, minevik imbub olevikku. Järv hingab välja mälestusi, selle sädeluses lööb elatud elu helendama. „Kui püüda ka nii kirjutada, nagu impressionistid maalivad?“ unistab Keyserling. Selle järve ääres leiab ta äkki oma loomemeetodi, mis kannab edaspidi tema impressionistlikku jutustuslaadi.

Nende kolme peegelduse vaheline aeg kulgeb Keyserlingi mälestustes, maailmas, „mida õigupoolest enam ei ole“, lugudes „suvistest lillelõhnast tulvil aedadest ja parkidest, lämbelt palavatest päevadest, õhtustest majadest“, „vana, manduva Kuramaa tuulevaiksetest nurkadest, tollest pehkivast ühiskonnast, mis oma lahtunud konventsioonide ja eluvaledega juba ammu enesele hauda kühveldab“. Sellele maailmale on romaanis vaid allusioone – tsitaatide näol Keyserlingi (romaani jutustusajas veel kirjutamata) teostest. Neid on pikitud peaaegu igale leheküljele ja need tunneb ära vaid Keyserlingi teostega hästi kursis lugeja. See tsitaadimosaiik on romaani varjatud tähendustasand, kirjandusteadlasest autori stiilijäljendus – pastišš. Lugejale paljastatakse hoopis Keyserlingi elusaladus. Selleni juhitakse pikkamööda, alustades hilisematest saladuslooriga varjatud seikadest Viinis, seejärel mõisnikuelust Kuramaal ja viimaks üliõpilaselust Tartus, kus see saladus peidus on. Jäägu see saladus siinkohal paljastamata, et mitte võtta lugejalt kogu põnevust. Lugegu igaüks ise.

1 Keyserlingi loomingu ja selle retseptsiooni kohta vt Liina Lukas, Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918, Tartu 2006, lk 268–272, 276–281, 288–293, 338–343.

2 Selle romaani pealiiniks on kunstniku Heinrich Vogeleri suhted luuletaja Rainer Maria Rilkega. Romaan osutus väga menukaks, tiraaž oli 100 000, kiitsid ka kriitikud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht