Kauge aeg, mis voolab lähedalt mööda

MARI KLEIN

Lugejad saavad üle tüki aja raamaturiiulitele särama seada hommikumaa kultuuripärli: ühe rahvusvaheliselt tuntuma hiina poeedi Jidi Majia loomingut tutvustava sügava sisuga luulekogu „Aeg“.

Jidi Majia on sündinud 1961. aastal Edela-Hiinas Sichuani provintsis väikese yi rahva liikmena. Praegu Pekingis elav luuletaja on Hiina kirjanike liidu aseesimees ja Hiina rahvusvähemuste kirjanike liidu president. Eestlasele võib mõte rahvusvähemusest, kus on 2–6 miljonit liiget, tunduda pisut harjumatugi. Aga suures Hiinas on see vaid kröömike, eriti kui too vähemus on mööda maad laiali pillutatud. Oma rahvakillu eest seisev rahvuslane, kes on paljuski mõjutatud lääne filosoofiast, võib leida äratundmist hoopis maailma teises otsas.

Jüri Talveti tõlkes eesti keelde jõudnud teos on Jidi Majia luule valikkogu. Hiina luuletaja debüütkogu „Esimese armastuse laul“ ilmus juba 1985. aastal. Talvet ei ole teinud luuletõlkeid otse hiina keelest, vaid inglise tõlgete vahendusel. Seejuures ei kattu aga eestikeelne valimik ühegi teisega, sest põhineb kahel ingliskeelsel kogumikul: ühe neist on teinud Jidi Majia sõber, elupõline inglise keele õpetaja Yang Zongze, ning teise Ameerika sinoloog Denis Mair. Samuti on Talvet viibinud Hiinas Qinghai järve luulefestivalil, mille asutajaks kümme aastat tagasi oli Jidi Majia. Selle järve äärde rajatud luuleväljak maailmakuulsate eeposte monumentidega ja luulemüür tunnustatud luuletajate auks on samuti tema saavutus.

Jidi Majia tekstidest hõngub vaikust ja rahu, filosoofilist mõtlikkust, mida võimaldab vaimne kohalolek, nagu seda tänapäeva lääne ruttavas maailmas igatsusega kutsutakse. Tema luule lugemine on kui seismine mäeveerel üüratu tipu all ääretus sinas – tundes maailma tegelikku tähendust, kui sellelt on maha kooritud kõik liigne, ning nähes seda, mis on nägemist väärt, kui ollakse tõusnud kõrgemale argipäevast.

Jidi Majia luule on nukrameelne, igatsev ja realistlik. Ometi usub luuletaja, samal ajal kui kirjeldab melanhoolselt olemasolevat või olemas olnut, paremasse maailma. Iga luuletus on otsekui talletatud eluhetk, mille abil rullub silme ees lahti aina laiem vaade ja selgem sõnum, kauge paik saab iga sõnaga aina lähedasemaks. Raske on Jidi Majia loomes üht luuletust esile tuua või teistest paremaks pidada, nagu ka rebida mõnd katkendit välja kontekstist. Iga luuletus on omaette lugu, mis sageli puudutab valusalt – olgu see „Pearätt“ (lk 43), „Ood“ (lk 99) või „Laul emale“ (lk 127).

Jidi Majia kirjeldab oma luules kodupaika ja selle rahvast nii looduspiltide kui ka rahvastseenide kaudu. Igas neist leidub mõni meelde helisema jääv väljend, vaimutiivust kantud sõnaleid, mis teeb luuletajast luuletaja: „hoiab ta oma teravate sarvede otsas päikest“ (lk 31), „sa pole ei soe iiling ega vihma lõputu sadu, vaid haljas sõnatu aas“ (lk 49), „tumesinised lained sähvatavad nende selgetes pupillides“ (lk 55), „sestap pole mu unenäol öö läbi und“ (lk 57), „muinasjuttude võlusõnad poevad peitu väikese tüdruku patsidesse“ (lk 59), „kui sinises öötaevas vakatavad tähed“ (lk 69), „päikese viimane suudlus leegitseb ta pruunil nahal“ (lk 93), „aimasin hämariku heli, mis puust ukse valla tõukab“ (lk 97). Hiina keelt mõistmata on raske uskuda, et sääraste väljendite puhul ei peaks tunnustus, või vähemalt suur osa sellest, kuuluma hoopis suurepärasele tõlkijale, kes ise luuletajana luulekeelt peenimate nüanssideni tajuda suudab.

Yi rahvast kutsutakse ka mäerahvaks ning lisaks on nende kohta kasutusel nimetus nuosu, mis tähendab ’must rahvas’ (algselt yi’de ülikkihi nimetus). Must kui sünge värvus viitab rahva ajaloole, seda antakse siin ja seal rohkem või vähem vihjamisi mõista: „sünnipaiga köökide suits paneb mu silmad vett jooksma“ (lk 23), „vaikitakse aastasadu, ilma et vaibuks valu“ (lk 73), „pole priiust armastaval hingel mõnikord muud valikut kui surm“ (lk 89), „lohutamatuse varjund mu ema hääles“ (lk 135). Sõna „yi“ kordub peaaegu igal leheküljel. Jidi Majia luule on intiimselt isiklik pühendus oma rahvale, aga ühtlasi kutsub see üles teadvustama väikerahvaste olemasolu terves maailmas. Ühe suurema austusavalduse oma rahvale teeb Jidi Majia luuletuses „Iseendale“ lihtsa tõdemusega: „Üks asi on ometi kindel, kui poleks Daliangi mägesid ega yi rahvast, ei oleks ma iial see luuletaja, kes olen“ (lk 47).

Kogu illustreerib kümmekond autori enese joonistust, lakoonilist ja samas nii elavat. Eesti tõlgete kõrval on värsside originaalid, mis võimaldab teha lähemat tutvust hieroglüüfide salapärase maailmaga. Seda võimalust kohtab eesti kirjandusmaailmas veel harvemini kui ilmub tõlkeid hommikumaa tekstidest.

Paigal olles näeb sageli enam, kui arutult mööda ilma ringi tormates ja kõike nähtavat endasse ahmides, lööb pähe mõte Jidi Majia tekstidesse süvenedes. Aga ometi ei saa alahinnata ka välismaailma, sest küündimata Neruda, García Márqueze, Lorca ja Šolohhovini ei oleks ka maailmakirjandusest mõjutatud Jidi Majia see, kes ta tänapäeval on. Poeet suudab oma loomes siduda väikerahva igatsuse ja hirmu kosmopoliitsusega, põimides lüürikas Nietzsche, Hitleri ja Mahatma Ghandi, Berliini, Kosovo ja Jeruusalemma.

Me oleme harjunud end patriootiliseks ja lojaalseks pidama. Küllap olemegi. Lugedes aga Jidi Majia tekste oma rahva ja maa kohta, aimub, missugune tegelikult võiks olla isamaa-armastus, ilma nõudmiste ja näpuga näitamiseta. Kui vaid igaühel lastaks olla see, kes ta on, elada rahulikult oma maalapil – see ongi ülim, mida inimkond võiks võimaldada iseendale.

Jidi Majia luulekoguga samal päeval esitleti Leele Välja koostatud teost „Puit Eesti arhitektuuris“. Mõlema raamatu kaanekujundus on juhtumisi sarnane: ajatu hall puidust plank. Jidi Maija raamatukaant vaadates võib lausa käe all tunda, kuidas seda on sajandite vältel lihvinud meri ja ilm. Välja raamatu kaane sama tooni puit markeerib tänapäevast suhtumist: puit(arhitektuur) muutub ja muundub, aga kestab ajas edasi. Küllap ka pärast meid. Omal moel ühendavad puu ja mets inimesi sõltumata rahvusest ja asukohast maailmakaardil. Nagu ütleb Jidi Majia oma tõlkevalimiku nimiluuletuses: „Tegelikult ei ole meil aja päritolu tõestada vaja, sest nõndanimetatud algus tal puudub“ (lk 169).