Kairo perekonna saaga

Nagib Mahfuzi romaan „Kahe palee vahel“ on haarav sissevaade araabia riiki, kus kohtuvad traditsioonid ja modernsus.

SIIM LILL

Kalle Kasemaa peatumatu tõlkimishoog ja laitmatu maitse on meieni toonud järjekordse maiuspala. Tema tõlked on enamasti ka väärilise vastuvõtu osaliseks saanud,¹ mida kinnitab talle hiljuti antud EELK piiskopliku toomkoguduse Maarja medal ja kultuuripreemia.²

Üks araabia romaani suurkujusid

Nagib Mahfuz (1911–2006) ei ole meile tundmatu autor. 1988. aastal, kui Mahfuz pärjati Nobeli kirjandusauhinnaga, tutvustas Kasemaa Loomingu detsembrinumbris tema loomingut lühidalt sõnadega: „[Selles] kajastub lootusetust ja pessimismi, ent ometi läbib seda usk bürokraatide maailmale vastanduvasse rahvasse ja loomu poolest tervesse lihtinimesse.“³ 2004. aastal ilmus Kasemaa tõlkes Mahfuzi „Tuhande öö ööd“, raamat, mis mängib ilmselgelt „Tuhande ühe öö“ variatsioonidega. Need on vaimustavad lood, mille puhul Andres Ehin ka Sirbi veergudel sõna võttis, öeldes muu hulgas, et „tänapäevane araabia kirjandus, kultuur ja teadus on maailmas surutud pigem autsaideri rolli“, põhjendades oma märkust ka arvudega: „seega tuleb 1,4 miljardi moslemi peale tosin Nobelit“.⁴ Autsaideri rollis on araabia kirjandus, kultuur ja teadus ikka veel Eestiski, kuigi Kasemaa kõrvale on sirgunud teisigi tõlkijaid.

Mahfuz on Egiptuse kirjanik, kes kirjutas araabia maadel suureks romaanivormi. Ta sai muu hulgas korraliku lääne hariduse, innustus sellistest kirjanikest nagu Ibsen, Tolstoi ja Scott, ent tema teemade ring ja eesmärk ei saanud Läänest rikutud. Mahfuzi panid kirjutama inimesed ja nende eluolu, eriti just oma rahva iseseisvumispüüded ja saatus. Ja kirjutanud on ta palju: Kasemaa andmetel 34 romaani, 350 jutustust, samuti näidendeid ja filmistsenaariume.

1988. aasta Nobeli auhinna kõnes on Mahfuz öelnud nõnda: „Vanadel aegadel toimis iga liider pelgalt oma rahva huvides. Teisi peeti vaenlasteks või ekspluateeritavateks. Polnud kohta teistele väärtusele üleoleku ja ausära kõrval. Selle tõttu läks raisku palju moraaliprintsiipe, ideaale ja väärtusi; leiti õigustus paljudele ebaeetilistele võtetele, läks kaduma loendamatult hingi. Valed, pettus, reetmine ja julmus valitsesid tarkuse tähistajatena ja suuruse tõenditena. Tänasel päeval tuleb seda vaadet muuta selle juurest. Tänasel päeval peab tsiviliseeritud liidri suurust mõõtma tema visiooni universaalsuse ja vastutustundega kogu inimkonna ees. Arenenud maailm ja kolmas maailm on kõik üks perekond. Iga inimene kannab selle ees vastutust, teadmisest, tarkusest ja tsivilisatsioonist omandatud määral. Ma ei ületa oma kohustuse piire, öeldes kolmanda maailma nimel: ärge vaadake meie kannatusi pealt. Oma üleoleval positsioonil vastutate te iga looma või taime, rääkimata inimese vääriti juhtimisest, seda igas neljas ilmakaares. Meil on sõnadest küllalt. Nüüd on aeg tegudeks. On aeg lõpetada röövlite ja liigkasuvõtjate aeg. Käes on aeg, mil liidrid vastutavad kogu maakera eest. Päästke orjaikkest Aafrika lõunaosa!

Päästke näljased Aafrikas! Päästke palestiinlased kuulide ja piinamiste käest! Ei, päästke iisraellased labastamast oma vaimset pärandit. Päästke nood, kes sõltuvad majanduse jäikadest seadustest. Pöörake nende tähelepanu tõsiasjale, et nende vastutus inimkonna ees peaks eelnema pühendumisele teaduse seadustele, mis on vahest ajale jalgu jäänud.“⁵

Iraani ajatolla Khomeini fatwa Salman Rushdie vastu on teada-tuntud ning põhjustab seniajani läänemaailma kirjandusringkondades jõulist vastureaktsiooni. Sageli on aga teadmata teised sellesarnased lood. Mahfuzi 1959. aastal järjejutuna ilmunud teost „Meie tänava lapsed“ süüdistati jumalavallatuses ning raamatuna sai see Egiptuses ilmuda alles 2006. aastal. Ta toetas muu hulgas 1978. aasta rahuprotsessi Iisraeliga. See seisukoht ja hilisem ajatolla Khomeini nimetamine terroristiks kergitasid tema teose ümber tekkinud vana poleemika taas üles ja 1994. aastal teda pussitati. Selle tagajärjel ta enam ise kirjutada ei saanud.

Kirjanduslik Kairo

Mahfuzi kodukoht ja meelispaik oli Kairo, kust ta väga kaugele reisida ei tahtnud – isegi Nobeli auhinda saatis ta vastu võtma oma tütred. Kairo on ta ka suureks kirjutanud. Tema eelkäijat võib näha näiteks kirjanik Taha Husainis. Tolle klassikalise filoloogi ja Egiptuse haridusministri haarav mälestusteraamat „Päevad“ on samuti Kasemaa tõlkes ilmunud ning jäänud teenimatult peaaegu igasuguse tähelepanuta. Ka selles raamatus on meeldesööbivaid Kairo kirjeldusi – eelkõige seoses autori õpingutega al-Azharis, araabiakeelse islamimaailma peamises õppeasutuses.⁶

Mahfuzi Kairo-triloogia sündmustik viib Kairo vanasse linnaossa, kus möödus autori lapsepõlv ning kus 1919. aastal kogetud Egiptuse revolutsioon Briti imperiaaljõudude vastu jättis temasse kustumatu jälje. Selle küll ebaõnnestunud katse tulemuseks olid Suurbritannia järeleandmised, ent kõik see päädis 1953. aastal Egiptuse Vabariigi väljakuulutamisega.

Raamatu „Kahe palee vahel“ tegevustik jääbki aastate 1911 ja 1919 vahele, kui brittide ja nende liitlaste kohalolu kuulub igapäevaellu. Nõnda näiteks ei pääse mõned meespeategelased lõbustusasutustesse, kus saavad käia ainult sõdurid.

Teose keskmes on üks suurpere, keda juhib karmi käega perepea Ahmed Abd al-Gawwad. Vastavalt seltskonnale isepalgeline perepea satub vastakuti „uue maailma“ tuultega: tema naine astub esimest korda koduseinte vahelt välja, tütred abielluvad vales järjekorras, ühte poegadest kannustavad revolutsioonilised vaated, teist ihad, kolmas peab õrnas eas segadusele vaatamata pinna jalge alla saama. Selle perekonna lugu haarab jäägitult. Peategelaste siseelu, nende heitlemine vagaduse ja liiderdamise, traditsiooni kammitsate ja suurema vabaduse vahel tekitab äratundmist ja kaastunnet. Üks stiilinäide pereisa kirjeldusest: „Ta pani palvesse kõik oma tunded, hingeliigutused ja vaimusähvatused, ning ta tegi seda samasuguse kirega, nagu ta nautis elu kogu selle kirevuses. Kui ta töötas, lahustus ta töös. Kui ta sõbrustas, siis valas ta sõbra poolehoiuga üle. Kui ta armastas, sulas ta kires. Kui ta jõi, siis uputas ta end veinis. Mida iganes ta tegi, seda tegi ta täie südame ja jäägitu andumusega“ (lk 21–22).

Väga jõuliselt läbib raamatut naise rolli teema. Peategelaste kodukord on ääretult range: ükski meesterahvas ei tohi näha perepea tütreid enne abiellumist, tema abikaasa ei tohi väljuda majaseinte vahelt, eelmisest abielust perekonda tulnud poja ema heidab korduvalt abielludes tollele halba valgust jne. Nende rangete reeglite kõrval elab oma elu armukeste, lauljataride ja vabameelsemate perekondade maailm. Eri maailmade vahel on loodud habras tasakaal, mis hakkab maailmasõja ajal rahva eneseteadvuse tõustes kõikuma. Seda kõike tuleb muidugi ise lugeda – aeg pöörduda raamatu enda juurde! Nagu ühele perekonnasaagale kohane, ei puudu siit intriigid, lahkuminekud, leppimised ja surmad. Loodetavasti jõuavad eesti keelde ka triloogia järgmised osad.

Ida ja lääs

„Kahe palee vahel“ on hää sissevaade ühte araabia riiki, kus kohtuvad traditsioonid ja modernsus ning kus vanade mustrite järgi toiminud linn hakkab muutuma ja moonduma. Mahfuz on esitanud selle pingestatult ühe perekonna loona, ent näiteid on veel. Näiteks äsja eesti keeles ilmunud tänapäevase islamiäärmusluse vaimse isa Sayyid Qut. bi romantiline „Külapoiss“ (tlk Üllar Peterson, 2019) räägib samast ajajärgust – Qut. b i hilisem põrkumine omaaegse Ameerika kultuuriga ja tema jõuline vastureaktsioon on ju teada-tuntud. Meenub ka Carmen bin Ladini raamat „Läbitungimatu kuningriik. Minu elu Saudi Araabias“ (tlk Villu Kask, 2004), kus kirjeldatakse, kuidas iidse traditsiooni kohaselt elav Saudi Araabia põrkus naftaraha tõttu moodsa maailma ahvatlustega ja jäi selles kõiges ilmselgelt kultuuriliselt kaotajaks.

Igikestev küsimus: mida teha, kui aastatuhandete rütm päevapealt muutub? Vastust sellele on eestlasena raske anda: toimus ju meil moderniseerumine järk-järgult. Lihtne on kogu islami tsivilisatsioonile miinusmärk külge pookida. Palju raskem tee on selliste suurte orientalistide nagu Kasemaa ja varalahkunud Haljand Udami oma, kui otsustatakse välja sõeluda midagi muud. „Praegu, kus Idamaade inimesed üha süvenevalt läänestuvad, saavad läänepärase hariduse ja kaotavad ühenduse oma muistse pärimusega, on niisugune lääne keeles kõnelev elitaarne idamaine õpetus aidanud paljudel kadunud poegadel koju Orienti tagasi jõuda. [—] Kummaline on, et teekond itta võib äkki muutuda teekonnaks läände. Teisisõnu, ida võib asuda ka läänes“.⁷ See on teistsugune teekond, kus kahe maailma piir lõpuks kaob ja järele jääb kultuuriomapära ületav essents, mis aitab kaoses maailmas mingitki pidet leida.

1 Mikk Pärnitsa sisutühja ilulemist ERRi kultuuriportaalis (26. VI 2017) võib pidada pigem halvaks erandiks.

2 Tiiu Pikkur, Maarja medali laureaat on Kalle Kasemaa. – Eesti Kirik 16. X 2019.

3 Kalle Kasemaa, Ringvaade. – Looming 1988, nr 12, lk 1716.

4 Andres Ehin, Mõtteid Mahfuzi romaani eesti keeles ilmumise puhul. – Sirp 13. VIII 2004.

5 Nagib Mahfuz, Nobel Lecture, 8 December 1988. Rmt: Nobel Price Laureates in Literature. III kd. Thomson Gale, 2007, lk 121.

6 Taha Husain, Päevad. Tlk Kalle Kasemaa. Eesti Keele Sihtasutus, 2007.

7 Haljand Udam, Karatengi õhtud. Rmt: Orienditeekond. Ilmamaa, 2001, lk 26-25.