Ilse Lehiste esimesest doktoriväitekirjast ja sellega seonduvast

Ettekanne Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi, Emakeele Seltsi ja Eesti Teaduste Akadeemia kõnekoosolekul „Ilse Lehiste 100“ 17. märtsil 2022

JAAN ROSS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tänapäeval on võib-olla keeruline ette kujutada kõiki neid raskeid, et mitte öelda traagilisi sündmusi, mille keskel Ilse Lehiste end Teise maailmasõja lõpus ning pärast selle lõppu pidi avastama. Lehiste isa kuulus Eesti Vabariigi kõrgemate sõjaväelaste hulka. See tähendas, et Nõukogude vägede pealetungi edenedes 1944. aastal oli Eestist põgenemine ainus võimalus, mis pidi päästma perekonna, nagu me nüüd saame otsustada, kindlast arreteerimisest ja küüditamisest või mahalaskmisest. Paradoksaalne on sealjuures, et Lehiste vend oli varem mobiliseeritud Nõukogude armeesse ning hukkus sõjas. Nagu on üldiselt teada, lahkus 1944. aasta sügisel Eestist kaks põgenike voogu: üks Rootsi ja teine Saksamaale – umbes pool siia, pool sinna. Lehiste koos oma vanematega liitus teise vooga. Nad jäid Saksamaal paigale Hamburgis, mis kuulus Briti okupatsioonitsooni piiridesse.

Hamburg oli linn, mis sõja ajal liitlaste pommirünnakute all oli märkimisväärselt kannatanud. Operatsioon Gomorra, millega tähistati Hamburgi suurpommitamist, algas 24. juulil 1943 ja kestis kaheksa päeva. Pommitamisest võtsid osa nii Briti kui ka Ameerika Ühendriikide lennukid. Pommitamise tulemust on võrreldud Jaapani linna Hiroshima kahjustustega USA aatomirünnaku tagajärjel 1945. aastal.

Kõige elujõulisem keskus eesti pagulastest Saksamaal tekkis sõja lõppedes Geislingenis, täpsemalt Geislingen an der Steiges – Geislingen nõlvakul –, Württenbergi piirkonnas Lõuna-Saksamaal, mis kuulus USA okupatsioonitsooni. Eestlastest põgenikud jagunesidki põhiliselt USA ja Briti tsooni vahel; Prantsusmaa tsooni sattus neid vähem. Geislingeni eesti põgenikelaager eksisteeris aastatel 1945–1950 ning elanike hulka selles on hinnatud 4400-le. Geislingenis ilmus eestikeelne ajaleht Eesti Post ning tegutsesid eestikeelsed koolid, teater, muusikakollektiivid ja ühiskondlikud organisatsioonid. Geislingeni kaugus Hamburgist on ligi 700 kilomeetrit autosõitu ning seetõttu pole põhjust arvata, et Hamburgi ja Geislingeni eestlaste vahel võisid vahetult sõjajärgsetel aastatel tekkida mingidki produktiivsed koostöösidemed.

Lehiste viibimisest Hamburgis 1944. aasta lõpus ja 1945. aastal pole mul õnnestunud leida mingisuguseid andmeid. Lehiste lähima tuttava psühhiaater Stella Karolini teatel sooritas Lehiste isa sel ajal enesetapu. Lehiste ema oli kõigist sündmustest nii rööpast välja viidud, et USAsse jõudnuna olevat ta juba Lehiste enese sõnade kohaselt talle öelnud: „Kui sina abiellud, siis ma suren.“

31. jaanuaril täitus sajand Ilse Lehiste sünnist. Eesti päritolu keeleteadlane sai 1948. aastal Hamburgi ja 1959. aastal Michigani ülikoolist doktorikraadi. Ta on töötanud mitmes ülikoolis, kõige pikemalt Ohio osariigi ülikooli lingvistika osakonnas, ning olnud Kölni, Viini ja Tōkyō ülikooli külalisprofessor. Lehiste oli Ameerika Keeleteaduse Seltsi president, Essexi, Lundi ja Tartu ülikooli audoktor ning Eesti ja Soome teaduste akadeemia välisliige. Ta on pälvinud Valgetähe III klassi teenetemärgi ja Wiedemanni keeleauhinna. Ilse Lehiste sulest pärineb arvukalt teaduspublikatsioone, eesti keeles on kättesaadavad artiklikogumik „Keel kirjanduses“ (2000) ja luulekogu „Noorest peast kirjutatud laulud“ (1989). Ilse Lehiste 1997. aastal külas akadeemik Jaan Rossil.

Erakogu

Lehiste tegevusest Hamburgis ja selle lähistel leidub aga seevastu alates 1946. aasta algusest juba rohkesti teateid. See tegevus on suures osas seotud Balti ülikooliga, mistõttu lubatagu mul sellel institutsioonil veidi lähemalt peatuda. Eesti poliitik ja põllumajandusteadlane Elmar Järvesoo kirjutab oma mälestustes: „[Balti ülikooli organiseerijate eesti rühmaga liitus] 2. jaanuari [1946] hommikupoolel tõlk-masinakirjutaja Ilse Lehiste: [—] pianist, luuletaja, kuuldemängude lavastaja, seltskondlike koosviibimiste korraldaja ja ettekannetes osaleja.“ Möödaminnes nimetan, et Elmar Järvesoo abikaasa Aino Järvesoo annetas möödunud sajandi lõpus miljon Eesti krooni Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna maaliosakonna arendamiseks, kuid ülikool otsustas mõned aastad tagasi selle eriala sulgeda.

Balti ülikool oli sõjajärgsetel aastatel Saksamaal Baltimaade haritlaste rajatud kõrgem õppeasutus, mis tegutses aastatel 1946–1949. Ülikooli juhtis president, keda abistasid selles kolm rektorit, igast Balti riigist üks. Ülikoolis oli domineerivaks läti substraat. Presidentide seas eestlasi ei leidunud. Eestlastest rektoritena tegutsesid astronoom Ernst Öpik ning keeleteadlased Alo Raun ja Johann Estam. 1947. aastal õppis ülikoolis 1025 üliõpilast, kellest umbes kaks kolmandikku olid lätlased. Ülikoolist sai diplomi kokku seitse eestlast. Tegelikult nägi ülikool oma tegevust paljuski ettevalmistavana, et saata üliõpilasi edasi õppima prestiižsematesse saksa ülikoolidesse. Kohalikud võimud ei suhtunud Balti ülikooli tegevusse kuigi soosivalt, nähes selles omamoodi separatismi avaldumist. Ülikool alustas oma tööd Hamburgis, ent oli peagi sunnitud kolima linnast umbes 25 kilomeetrit eemal asuvatesse Pinnebergi kasarmutesse. Linnas purustuste tagajärjel tekkinud äärmist ruumikitsikust arvestades oli niisugune surve võimude poolt muidugi ka arusaadav.

Kõrvuti tööga Balti ülikoolis registreeris Lehiste end selle õppeasutuse üliõpilaseks, kuid ainult vabakuulajana. Folklorist ja keeleteadlane Felix Oinas, kes sel ajal õppis Heidelbergi ülikoolis, meenutab: „Käisin aastail 1946–48 kolm või neli korda Balti ülikoolis Hamburgi Zoo laagris ja Pinnebergis eesti keele külalislektori ülesandeid täitmas. [—] Üks mu terasemaid kuulajaid oli Ilse Lehiste [—].“ Palgatööle lisaks hakkas Lehiste väga aktiivselt osa võtma Balti ülikooliga seoses toimunud seltskondlikust elust. Pinnebergis alustas ülikooli juures 8. juulil 1947 tegevust Eesti Akadeemiline Klubi. Lehistest sai selle abiesimees. Oma tegevuse vältel andis Balti ülikool välja ajakirja Scientiae et Artibus – Teadusest ja Kunstidest –, mille lehekülgedele on kolme aasta kestel talletatud ca 30 autori poolt suur osa Balti ülikooli ajaloost. Kogusummas jõudis ajakirja ilmuda kümme numbrit 370 leheküljel. Lehiste on teinud kaastööd numbritele kaks kuni kuus ning kaheksa ja üheksa. Sellele lisaks oli ta seitsmenda numbri toimetaja. Lehiste avaldas ajakirjas esmajoones luuletusi, mis hiljem on ümber trükitud kogus „Noorest peast kirjutatud laulud“. Luulekogu ilmus 1989. aastal Kanadas Maarjamaa kirjastuselt ning seda trükiti 400 nummerdatud ja signeeritud eksemplari.

Kõik Lehistet tundnud inimesed võivad ilmselt meenutada kuni pisiasjadeni ulatunud nõudlikkust enese, kuid ka teiste töö vastu. See avaldus juba Hamburgis. Hiljem Austraaliasse siirdunud ja seal psühhiaatrilise meditsiiniõena töötanud kaaspõgenik Ilmar Tuisk meenutab, et Lehiste „ei lubanud oma luuletusi avaldada Scientiae et Artibuse veergudel, kui meil ei olnud kirjutusmasinat vajalike eesti tähtedega – ä, ö, ü, õ.“

1946.-47. õppeaasta talvesemestril immatrikuleeriti Lehiste Hamburgi ülikooli üliõpilaseks. Märgime kõrvalepõikena, et Lehiste haridustee on olnud üsna kirev. Saksa okupatsiooni alguses õppis ta kõigepealt aasta Tallinna konservatooriumis klaverit. 1942. aastal astus Lehiste Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda ning õppis seal kuni kodumaalt põgenemiseni germanistikat, anglistikat ja klassikalist filoloogiat. 1943. aasta talvesemestri veetis Lehiste külalisüliõpilasena Leipzigi ülikoolis. Doktorikraadi omandas ta Hamburgi ülikoolist 12. juulil 1948. Tema väitekiri kandis pealkirja „William Morrise muinaspõhja allikate põhjal loodud teoste eetikast“ („ Über die Ethik der nach altnordischen Quellen geschaffenen Werke von William Morris“) ning see koosneb 115 leheküljest masinakirjatekstist. Väitekirja kaitsmisele eelnes suuline doktorieksam, mille Lehiste sooritas 26. ja 27. veebruaril 1948. Töö lõpetamine on dateeritud 14. novembriga 1947, mis viitab, et see on valminud vähem kui aasta jooksul.

Hamburgi ülikool, mida vahel nimetatakse ka Hamburgi hansaülikooliks, ei ole eriti pika ajalooga. See asutati 1919. aastal peamiselt endise Hamburgi koloniaalinstituudi baasil, mis omakorda oli loodud aastal 1908. Lehiste doktoriväitekirja juhendajaks sai ülikooli anglistika professor Jakob Wolff. Pärast natsliku režiimi kokkuvarisemist Saksamaal 1945. aastal tegutses Wolff ülikooli esimese sõjajärgse rektorina. Ta emeriteerus professori ametikohalt 1951. aastal ning suri aasta hiljem.

William Morris, kelle kirjanduslikust loomingust lähtub Lehiste väitekiri, elas Inglismaal aastatel 1834–1896. Oma poliitilistelt vaadetelt oli ta sotsialist. Kutsetegevuses oli Morris omamoodi multitalent, kes tegutses tekstiilikunstniku, arhitekti, graafiku, disaineri, luuletaja, prosaisti ja tõlkijana. Morrise tööde mõju viktoriaanliku ajastu inglise kunstimaitsele on hinnatud revolutsiooniliseks. 1861. aastal asutas Morris firma, millest kujunes kunstkäsitööd taaselustav liikumine nimega Arts and Crafts Movement. Morris oli esimesi kunstnikke, kes mõistis, kui ebakindlaks ja madalaks oli muutunud kujutava kunsti ja eriti tarbekunsti ühiskondlik tähtsus tööstusrevolutsiooni järgsetel aastatel, mil laia leviku saavutas mass­toodang. Morrise ja tema mõttekaaslaste mõjul hakati taas väärtustama kunstiteoste käsitöölist meisterlikkust. Morrise tegevus haakus tugevasti niinimetatud prerafaeliitide rühmitusega. Prerafaeliidid propageerisid tagasipöördumist, nagu nimigi ütleb, Raffaeli-eelse XV sajandi ja varasema itaalia kunsti juurde, mida iseloomustavad detailirohkus, eredad värvid ja keeruline kompositsioon. Morrise disainitud tapeete ja tekstiile toodetakse tänapäeval jätkuvalt.

Kirjanikuna saavutas Morris laiema tuntuse 1867. aastal valminud eepilise poeemiga „Jasoni elu ja surm“ („The Life and Death of Jason“), mis põhineb kreeka mütoloogial. Inspireerituna klassikalisest, keskaja ja Põhjala kirjandusest, kirjutas Morris varsti pärast seda tööstusvastase sõnumiga eepose „Maapealne paradiis“ („The Earthly Paradise“). Struktuurilt Geoffrey Chauceri „Canterbury lugudega“ („The Canterbury Tales“) sarnaneva teose esimene osa anti välja 1868. aastal ja ülejäänud kaks osa 1870. aastal. Huvitatuna islandi saagadest, reisis Morris koos õpetlase Eiríkr Magnússoniga korduvalt Islandile. Morris õppis vanaskandinaavia keelt ning koostöös Magnússoniga valmis 1875. aastal saagade tõlge teosena „Kolm põhjamaist armastuslugu“ („Three Northern Love Stories“). Aasta hiljem ilmus Morrisel enda versioon põhjala mütoloogilistest tekstidest pealkirjaga „Völsung Sigurd ja Nibelungide hukk“ („Sigurd the Volsung and the Fall of the Niblungs“). Morris on samuti kirjutanud populistlikke ja poliitilisi luuletusi, proosa­palasid ja novelle ning tõlkinud inglise keelde Homerose „Odüsseia“, Vergiliuse „Aeneise“ ning germaani sangarieepose „Beowulf“.

Eesti keelde Morrise tekste teadaolevalt tõlgitud ei ole.

Lehiste väitekirja teemaks olev muinaspõhja eetika on kompleksne nähtus ning ilmutab allikates eri arenguastmete tunnuseid, eriti „Völsungite saagas“. Töö on interdistsiplinaarne ning suhestub nii anglistika kui ka skandinavistikaga. Autorit on väitekirjas huvitanud mitte niivõrd tekstoloogilised, kuivõrd filosoofilised küsimused, rõhuga eetikal. Allikate analüüs pole olnud eraldi eesmärk. Lehiste rõhutab, et Morris ei tarvitsenud olla kursis tema kaasaegse tekstoloogilise uurimistöö tulemustega, ning et saagad väljendasid Morrise jaoks esimeses järjekorras Põhjala elutunnetuse olemust. Lehiste püüab vastata järgmistele küsimustele. Kuidas kujundid Morrise teostes hälbivad muinaspõhja originaalidele tuginevatest prototüüpidest? Miks need teisendused on aset leidnud? Kuidas on Morrise enese maailmapilt tema teostes kaasa mänginud muinaspõhja eetika ilmingute avaldumise puhul? Kuidas on muinaspõhja eetika omakorda Morrise maailmavaadet mõjutanud?

Väitekiri koosneb seitsmest peatükist. Esimene peatükk kannab pealkirja „Muinaspõhja allikate põhjal loodud William Morrise teosed. Allikad ja nende käsitlusviis“. Selles vaatleb Lehiste lähemalt kaht Morrise suuremat ning paari väiksemat kirjandusteost. Suuremateks teosteks on „Guðrúnisse armunud“ („The Lovers of Gudrun“) ning „Völsung Sigurd ja Nibelungide hukk“ („The Story of Sigurd the Volsung and the Fall of the Niblungs“).

Esimene väitekirjas vaadeldud teos tugineb Laxdæla saagale, mis on üks islandlaste XIII sajandist pärit eeposeid. Saaga keskendub armukolmnurgale Guðrún Ósvífrsdóttiri, Kjartan Ólafssoni ja Bodli Þorleikssoni vahel. Kjartan ja Bodli kasvavad üles kasuvendadena, kuid armastus, mis neil mõlemal on Guðrúni vastu, tekitab nende vahel vaenu ja lõpuks ka mõlema surma. Guðrún armastab Kjartanit, kuid abiellub Bodliga. Kjartan siirdub mõneks ajaks Norrasse, pöördub siis Islandile tagasi ning abiellub teise naisega. Guðrún ärgitab oma vendi ja Bodlit, et nad Kjartani tapaksid. Mõni aasta hiljem maksavad Kjartani sugulased Bodlile omakorda kätte.

„Völsung Sigurd“ on Morrise originaalteos ning seda ei tohi segamini ajada anonüümse pärimusliku „Völsungite saagaga“, mille Morris samuti 1870. aastal inglise keelde tõlkis. Samas annab „Völsungite saaga“ võimaluse tihedama kontakti tekitamiseks eestikeelse lugeja ja Lehiste väitekirja temaatika vahel. „Völsungite saaga“ tõlge eesti keelde ilmus 2009. aastal Ilmamaa kirjastuselt ning selle on teinud Londoni Ülikooli Kolledži õppejõud Mart Kuldkepp.

Samuti XIII sajandist Islandilt pärinev „Völsungite saaga“ põhineb siiski vanemal materjalil, mille juured ulatuvad tagasi vähemalt suure rahvasterändamise aega V sajandil. Paljud saaga tegelastest on kaudselt seostatavad kunagiste germaani ja hunni kuningatega ning sündmustiku kaugeks tagapõhjaks võivad olla tegelikult toimunud ajaloosündmused.

Lugu Völsungite soo langemisest kuulub germaani rahvaste ühisesse kultuuripärandisse, mis kunagi oli üldtuntud kogu Põhja-Euroopas. Oma laialdaselt levikult on Völsungite tsükkel võrreldav teiste suurte keskaegsete kirjandustraditsioonidega. Samal ajal on „Völsungite saagal“ oma üldinimlik mõõde, igihaljas motiiv inimese asjatust võitlusest oma saatusega, et sellele lõpuks siiski alistuda. Ent traagilisusele vaatamata ei puudu loos tubli annus puhast meelelahutust ja isegi huumorit. Saagas antud pilt muinaspõhja eetikast ja elulaadist on rikas ja mitmekülgne ning pakub kõigele lisaks vaieldamatut kultuuriloolist huvi.

Oma väitekirja järgmistes peatükkides vaatleb Lehiste religiooni, maailmavaate ning kogukondlike ja perekondlike suhetega seotud küsimusi, samuti eetiliste hoiakute peamisi kandjaid. Sooritatud töö peamised järeldused tuuakse ära kuuendas ja seitsmendas peatükis, mis kannavad vastavalt pealkirju „Allikates avalduva muinaspõhja eetika võrdlus Morrise eetikaga. Morrise enese maailmapildist tulenevad kõrvalekaldumised“ ning „Muinaspõhja eetika mõju Morrise maailmapildile“. Toome need järeldused järgmisena konspektiivselt ära.

Tuleb eristada kaht eetikat: muinas­põhja ning Morrise teostes ilmnevat. Viimati nimetatu puhul peab omakorda vahet tegema kaht liiki muinaspõhja eetika teisendustel Morrise teostes. Esiteks saab rääkida kirjanduslikust ajavaimust tingitud teisendustel, teiseks aga Morrise eluhoiakust tulenevatel teisendustel. Lääne filosoofias otsitakse elu mõtet ning see filosoofia on olemuselt optimistlik. Morris on mõjutatud kristlikule eetikale omasest humanismist. Ta usub, et maailma tuleb muuta paremaks ning et seda saab teha kunsti abil. Sellele vastandub saagades väljenduv põhjamaine heroism, mis olemuselt on kohusetundlik, uhke ja lootusetu. Niisugusel viisil avalduv eluhoiak on oma põhilaadilt pessimistlik.

Lehiste teeb järelduse, et Morrise vaadetes muinaspõhja eetikale võib täheldada arengut. Autori kirjandusliku esitusviisi teisenemine muinaspõhja allikate, aga ka hilisemate Vergiliuse „Aeneise“ ja Homerose „Odüsseia“ tõlgete mõjul on vaieldamatu. Arengu trajektoori võiks kujutada teljel lüürika–eepika–romantika. Kirjaniku põhiliseks eluhoiakuks kujuneb ilu eesmärgipäratu nautimine, omamoodi romantiline müstitsism. Reise Islandile 1871. ja 1873. aastal jäävad domineerima Islandi lohutud maastikud. Kirjaniku arvates on Island kohutav ja traagiline, kuid imeilus maa. 1877. aastast ilmutab Morrise maailmavaade otsese ja dogmaatilise sotsialismi märke. Muinaspõhja eetika oma veritasuga ja sotsialistlikud elemendid Morrise maailmavaates seisavad teineteisest üsna kaugel. Vaatamata Morrise huvile muinaspõhja kultuuri vastu ei saanud selle mõju talle siiski sisemiselt omaseks. Eepiline kujutusviis ei ole Morrisele olemuslikult iseloomulik. Tagasivaates võib siiski väita, et Morris on enesele kindlustanud vahendaja rolli inglise kirjanduse ja muinaspõhja mõttemaailma vahel.

Luterliku Maailmaliidu vahendusel õnnestus Lehistel koos emaga 1949. aastal Saksamaalt ümber asuda Ameerika Ühendriikidesse. Nende esimeseks elukohaks oli Tacoma Seattle’i lähedal Washingtoni osariigis, kus Lehiste sai tööd laste suvelaagris. Tema enese sõnade järgi tuli tal igal õhtul ära pesta umbes 300 lapse sööginõud. Hiljem töötas ta kohalikus tantsustuudios kontsertmeistrina. Teise, foneetikale pühendatud doktoritöö kaitsmiseni jäi ligikaudu kümme aastat.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht