Ikka Võšgorodiga!

Eesti venekeelset kirjandusajakirja Võšgorod kujundas siinne vabadusevaim. Ajakiri on osa Eesti kultuurist.

EKATERINA VELMEZOVA

Nomina sunt odiosa, nimed on vihatud – kuid ikka mitte alati. Hiljuti avaldas Tallinna kirjastus Vene Entsüklopeedia kirjandus-, kunsti- ja ühiskondlik-poliitilise ajakirja Võšgorod „Nimeindeksi“ aastatest 1994–2019. See sündmus on tähelepanuväärne, kuigi – peab tunnistama – kurvavõitu. Eelmisel aastal tähistas ajakiri oma 25. aastapäeva. Ajakirja peatoimetaja Ljudmila Gluškovskaja sissejuhatav artikkel Võšgorodi viimases numbris kandis pealkirja „Nägemiseni“ („До свидания“). Sõna „nägemiseni“ ei mõju vene ega eesti keeles sama lõplikuna kui „hüvasti“ („прощай“). See jätab lootuse, et ajakirja ilmumist jätkatakse. Isegi „Nimeindeksi“ koostamine võib sellele viidata. Kuid „Nimeindeksi“ sissejuhatuses, mille on kirjutanud Tallinna ülikooli professor ja Võšgorodi toimetuskolleegiumi liige Irina Belobrovtseva, tehakse selgeks: „Ajakiri Võšgorod on oma tegevuse lõpetanud. Nüüd on selle koht vene kultuuri ajaloos.“

Avaldatud „Nimeindeks“ on hoolimata indekseis ikka esinevatest lünkadest ja ebatäpsustest vajalik mitte ainult ajakirjanumbrite hõlpsama kasutamise huvides (kuigi ainuüksi sellel on suur tähtsus: 25 aasta jooksul avaldati 147 numbrit ehk 99 annet). See annab väga hea ülevaate Võšgorodi sisust. Sissejuhatavas artiklis öeldakse, et ajakiri kajastas algusest peale selle loojate Ljudmila Gluškovskaja ja Juri Zotovi (Nil Nerlini) maailmavaadet, veendumusi ja väärtusi ning need vastasid tolle aja vaimule – 1990. aastate algusele, vaba Eesti vaimsele õhkkonnale. See vabadusevaim on tõepoolest selgelt märgatav juba ajakirja esimestes numbrites. Võšgorod on ainus tollest ajast pärinev suhteliselt pikaealine venekeelne kultuuriajakiri Eestis. Kaks teist tuntud venekeelset ajakirja – Tallinn ja Raduga – olid olemas juba varem. Ajakiri Tallinn asutati 1978. aastal ja ilmub siiani, kuid on praegu algsest väga erinev, Raduga hakkas ilmuma 1986. aastal ja lõpetas ilmumise 2006. aastal. Ilmumise on lõpetanud ka ajakiri Plug (2009–2019).

Irina Belobrovtseva märgib, et ajakiri Võšgorod toetub esimesest numbrist peale kolmele vaalale, „XX sajandi kolme silmapaistva inimese eluloole, teostele ja isikule“: need inimesed on Juri Lotman, Aleksandr Men ja Aleksandr Solženitsõn. „Nimeindeksi“ järgi otsustades on paljud Võšgorodis avaldatud tekstid tõesti seotud just nende kolmega. Kes veel moodustasid Võšgorodi „kuldse fondi“? Kelle tekste trükiti ajakirjas kõige enam?

Võšgorodis avaldati nii vene keeles kirjutavate autorite kaastöid – sõltumata sellest, kas nad elasid Eestis, Venemaal või mõnes muus riigis – kui ka tõlkeid vene keelde teistest keeltest, peamiselt muidugi eesti keelest. Nende seas oli nii klassikuid („Antoloogiline leht“) kui ka algajaid. Peale väärtuslike kirjandustekstide avaldas ajakiri filoloogiaalaseid artikleid ja intervjuusid kultuuritegelastega, kirjandusülevaateid, esseid ja memuaare, epistolaarset pärandit, „täiskasvanute“ ilukirjandust täiendati mõnikord edukalt lastele mõeldud tekstidega … Avaldati ka erinumbreid, mis olid pühendatud Lotmanile, Solženitsõnile, Menile, David Samoilovile, Paul Keresele … Eraldi märkimist väärivad kunstnikud: mäletan näiteks, et minu esimene mulje Võšgorodist, mida nägin esmakordselt 2010. aastal Tallinna ülikoolis korraldatud Lotmani päevade ajal, oli … esteetiline. Rõõm oli käes hoida maitsekalt kujundatud ajakirja – juba ainuüksi see kutsus lugema! Kokku on nimeindeksi 30 leheküljel mainitud üle 1000 nime!

Ajakirjanumbri lõpus trükiti tavaliselt luuletekste, mille autoriks oli üks ajakirja asutajatest ja peatoimetaja asetäitja Juri Zotov (Nil Nerlin). Tähtis koht on ajakirjas Ljudmila Gluškovskaja ette valmistatud tekstidel: tema tegevus oli mitmetahuline, ta polnud üksnes ajakirja alaline peatoimetaja, vaid tegi ka Võšgorodis ilmunud intervjuusid, kirjutas esseid ja tõlkis kaastöid vene keelde.

Ajakirja Võšgorod viimased numbrid

Erakogu

Nagu mainitud, olid ajakirja vaimsed suunaandjad Aleksandr Men, Aleksandr Solženitsõn ja Juri Lotman. Ajakirja heaks tegi palju selle esimene kujundaja Vladislav Staševski (graafilised tekstid, illustratsioonid ja ajakirja kaanekujundus). Üks Võšgorodi armastatumaid kirjanikke oli Boriss Krjatško, kes ei saanud Nõukogude Liidus oma tekste avaldada, hiljem ilmus temalt kirjastuses Vene Entsüklopeedia ka proosaraamat. Teine sageli avaldatud autor oli kriitik ja kirjanik Dmitri Pen.* Ajakiri avaldas ka palju luuletaja Vladislav Penkovi ja NSV Liidust emigreerunud kirjanike Vitali Amurski ja Juri Družnikovi tekste. Ajakirja peatoimetaja tunneb viimase numbri eessõnas uhkust Võšgorodis avaldatud Tamara Miljutina mälestuste üle, ajakirjas ilmusid ka tema teised tekstid. Kaastöid kirjutasid sageli Lola Zvonareva ja Boriss Egorov, kes olid ühtlasi ajakirja toimetuskolleegiumi liikmed. Avaldati palju ka Larissa Volperti ja Sergei Issakovi tekste. Võšgorodi kõige armastatumate eesti autorite seas olid toimetuskolleegiumi liikmed Rein Veidemann ja Ülo Tuulik, samuti üks tänapäeva kuulsamaid eesti luuletajaid Jaan Kaplinski. Tõlkijate hulgas, kelle tõlkeid Võšgorod kõige sagedamini avaldas, on eesti keelest vene keelde tõlkimise klassik Svetlan Semenenko, aga samuti Vera Prohhorova, Tatjana Teppe ja Ljudmila Simagina. „Antoloogilises lehes“ ilmus kõige sagedamini Aleksandr Puškini surematuid luuletusi …

Iga lõpp paneb tahtmatult meenutama, kuidas see kõik alguse sai. Ajakirja Võšgorod esimese numbri avanud tervitus „Meie lugejatele“ lõpeb järgmiste sõnadega: „Uuel ajakirjal Võšgorod on kõige maisemad ja pakilisemad mured. „Vene emigrantide“ intellektuaalse keskkonna taasloomine Eestis. Pöördumine päritolu, oma sugupuu poole. Tõusmine lihtsate ja vanade – nagu maailm, – tõdede juurde.“ Ajakiri on oma lubadusi pidanud.

Nüüd ilmunud Võšgorodi nime­indeksi sissejuhatuses nendib Irina Belo­brovtseva: „Kahju, et kogu seda rikkust [tulevikus] enam ei ole.“ Ta tsiteerib lõpetuseks Vassili Žukovskit: „Не говори с тоской: их нет; / Но с благодарностию: были“ („Ära ütle igatsusega: neid pole, / Vaid tänuga: nad olid“). Ajakirja koht ei ole nüüd aga pelgalt vene kultuuri ajaloos. Kultuuripiirid on väga tinglik mõiste ja Võšgorod moodustas kahtlemata osa ka Eesti kultuurist, peegeldades teatud ajalõiku, mil said alguse suured muutused. Muidugi on Võšgorod ka osa üldinimlikust kultuurist.

Ajakiri oli ja tänu talle selle eest! Mingil määral eksisteerib ta vaatamata sulgemisele teatud mõttes tänapäevalgi. Tehtud sai palju – ja nüüd võib iga hetk võtta ajakirja ja tehtut lugeda. Pealegi ei tähenda ajakiri ainult paberil trükitut, vaid ka selle taga olevaid inimesi. Mitmed neist, kelle tekstid ilmusid Võš­gorodis, avaldavad oma loomingut jätkuvalt – ja võib-olla just tänu ajakirjale tekkis neis usk oma loomingujõusse. Jätkuvalt avaldatakse ka nende tekste, kes ei ole enam meiega … Nagu kirjutab peatoimetaja Ljudmila Gluškovskaja ajakirja viimases numbris: „Tundub, et me ei ütle hüvasti, vaid nägemiseni, sest me tõesti loodame, et ajakiri Võšgorod on nõutud koolides, raamatukogudes ja ülikoolides.“

Kuigi Võšgorod enam ei ilmu, on võimatu rääkida sellest ajakirjast minevikuvormis. Tahaks öelda: ikka, ikka Võšgorodiga!

* Dmitri Pen on kirjutanud Võšgorodi 22. aastapäevaks oma lemmikajakirjast artikli:

http://www.relga.ru/Environ/WebObjects/tgu-www.woa/wa/Main?textid=4553&level1=main&level2=articles