Hämmastavalt ilus lein

Ivar Sild

Jana Lepik, Lahtine taevas. Tuum, 2004. Kohe üldse ei meeldi? tugeva eelteksti elik reklaamiga raamatud, ehkki ma tean, et kuidagi peab ju autorit ilmale tutvustama. Jana Lepiku debüütkogu (paberist raamatuna) tutvustati nii esitlusel kui ka Eesti Ekspressis sügava leina vahendajana, mistõttu tekkis mul kohe kiusatus otsida üles hoopis muid tundetoone. Lein kui selline on nii sügav ja intiimne tunne, et kohe kuidagi ei söandaks noorest autorist sellist avameelsust uskuda. Eriti kui mõelda, et luuletuste loomisjärk langeb enam-vähem sellesse vanusesse, kui paljud noorkirjanikud kultustavad surma oma eneseleidmise masendumiste väljendamiseks.

Loomulikult on Lepik kogenud ka tõelist leina, ent ma ei taha seda kuidagi raamatu otseseks aluseks võtta, sest äärmisel juhul saab looming olla leina järelkaja, mitte hetkel toimuva täieline ülestähendus. Ent kunstiks saanud järelkaja on juba peenenenud, ilustunud, seega kõrgema tasandi väljendus.

Ning tõesti, ega see kogu nii masendav ei olegi, ei meeleolult ega tasemelt. Tundub, et kurbuse kaasabil on Jana Lepiku luulesoon alles tõeliselt avanenud. Ehkki ei saa ka kiitmata jätta tugevat toimetajatööd, käsikirja muudeti kogunisti kolm korda. Tänu sellele on meie ees väga küps ja hästi läbi komponeeritud kahekümne kolme aastase inimese luulekogu, mis võiks kindlasti kandideerida mingile auhinnale, kuigi raamatu tegelik mõju jääb sellesse aastasse, sest ilmus ta ju nii 2004 lõpus. Aasta 2005 on seega avatud esimese särava teosega.

Jana esimeste luuletustega TNTs ja ka pärast suurrühmitust tundus ikka, et tegu on rohkem kõlalise (kuulatava) luulega kui paberil mõjuvaga, ent nüüd on poolused vahetunud ja just vaikselt ilma eest peitudes ning silmi pingutades saab täiusliku elamuse. Luule läheb tõesti otse poetessi hingest lugeja hinge ning alustab seal oma iseseisvat elu. Mitte mingit kammitsas olekut või vormivigu, mis katkestaksid lugemistaju ja sunniksid kahtlustavalt küsima, kas luuletaja ikka tõesti mõtleb nii või ainult mängib minuga.

 

Viited kalmule ja surmale

 

Tegelikult esineb sõna ?lein? kogus piisava järjekindlusega, et seda põhiteemaks pidada, ja nõnda tõlgendab oma raamatut ka asjaosaline ise. Ent mitmeski luuletuses jääb leina olemus sügavamalt, surmaga seostatult, avamata: poetess on peenetundeline ega kisu pisaraid välja, pigem saaks neid tekste käsitleda lahkumisvaluna. / nägin unes et sa kolid ära / ? / et sa siiski mõtled minu leinale / (lk 20, ?Naine?), / Minu nimi saab olema Lein, / kauaks? ? ei või küsida. /?/kaht inimest, kaht elu üks aasta kokku viis / ja siis / nad rebis lahku. / (lk 28). Eks armastusest ilmajäämine sarnanegi üliväga kalli inimese surmaga, eks ole need tundedki ühtviisi põdeja hinge purustavad.

Muidugi on tekste, kus räägitakse ka otseselt surmast, kalmust, nähakse teed taevasse: / ta eluküünla kustutas surmatuul vinge / (lk 30) /? ma olen siin!? ? / Läbi kordumatu hoole / juhatas mind kalmule / (lk 27, ?Net! Ne?et! Ne?t!? ) / Surnuaeda kannan enesega kaasas, / mind temaga seovad / kõik sõlmed, silmused ja aasad. / (lk 4, ?Surnuaeda kannan enesega kaasas?).

Ehk ei ole õige koht öelda, ent mind isegi veidi häirisid otsesed viited kalmule ja surmale, sest nõnda oskab ka lihtsalt surmast fantaseerija öelda. Õnneks on selliseid otseütlemisi vähe ja enamasti jäetakse võimalus otsida kujundite tagant teisi tähendusi.

Jana Lepikul on mõned kinniskujundid nagu leek, igavik, lahkumine, valgus, teeviit või tee, mis annavad aimu tema kristlikust ilmapildist. Ka oma pealkirjata luuletuste tähistamiseks kasutab ta kolme risti. Ent Jana ei kuuluta usku ning ei mässi meid kristliku sümboolika ahistavasse virvarri. Kuidagi kergelt aimub, et poetessi ilmapilti kuulub midagi jumalast, ent see pole prohvetlik rinnaletagumine: ?On ainult üks!? Kujundid on kantud hoopis lootusest, et lahkunu on ikka taevas ja kord saab ka talle järele minna, et elu ei ole suletud lõks:

/ Tahan sinna Issand, / kus on kõrged mäed / ja mu kaela ümber / jahedad käed, / tema omad, / keda siinmail vaevalt / enam endisena näen. / (lk 25, ?Unekõne?). Samas on nii meelierutav ja maine ihaldada taevas just kellegi jahedaid käsi.

Ei, usuraamatuks oleks seda lausa patt pidada. Kui ikka luuletaja suudab oma surnud koerast issanda jumala teha, siis on siin pigem tegu valusa irooniaga enda ja oma tunnete arvel: / Issand Jumal! Keset lage, / minu vana, / murtud jalgadega koer / ? / Issand Jumal keset lage — / tema eest ei page! / (lk 18, ?TOMile?).  / kobades pimedas otsides valgust / põrkasin vastu suletud ust / (lk 34). Oma valus ja piinades leida kübeke irooniat ilmaelu korralduse üle on ju märk tervenemisest. / Ah, leinad! Ja ei vallatlegi, / (lk 21).

 

Marie Heiberg

 

Oma tundlikkust ilma valu suhtes on ta paaris kohas ka loomade kaudu väljendanud, üheks neist taas koer, teiseks albiino hobune (lk 29 ja 17). Veel põimib ta sisse langevaid pomme, peitusemängu, tonte, nõiaringis kingi. Üldisest melanhoolsest foonist hoolimata on väga palju kunstiliselt nauditavat.

Üks avastus jäi üsna lõpuks, lehekülgede ülaservades on väikeste tähtedega pealkirjad, mis vist jagavad kogu mõttelisteks osadeks või näitavad, kust tsüklist luuletused pärit on. Esimesel leheküljel on ?Joondu! ?, viimasel ?Vabalt!? Omamoodi vihje sellele, et kui oled mu käsuread (luuletused) ära kuulanud (lugenud), siis võid taas kergemalt olla. Vahepeale jääb veel kristlikke sümboleid nagu ?Kaheteistkümnes löök?, ?Õnnetuseingel?, ?Ülestõusmispüha? jms. Kuid ei tundu, et need pealkirjad oleksid kuidagi seotud luuletustega, mis on kirjas neil lehekülgedel?!

Jana Lepiku luuletused on suhteliselt napilt vormistatud, nii kujundid kui kohatised riimid on puhtad. Huvitavaim riimipaar oli ?karje vist ? karjerist? (lk 26). Mis vormi pandud, selle rütm ja sisu ei lohise. Olen suisa sunnitud Betti Alveriga võrdlema, ehkki loomult ja sisultki oleks võib-olla kohasem võrdlus Marie Heibergiga. Vabavärsis vahelduvad proosalikumad rütmid luulelisematega (rütmikamatega). Näiteks ?Kellamängus? annab ta edasi argiolu, mis lausa nõuab väga vaba värssi. Kui välja jätta leinamotiivi kordumine, siis pole kogus kordagi kõrvuti kahte sarnast luuletust ei meeleolult ega vormiliselt. Kõik see detailne viimistletus ja minimalistlik kujundikasutus loob kokku kuidagi eriti puhta ja süütu maailma, ilma et ekspluateeritaks üle valget, puhtust vms.

Küllap ?Lahtise taeva? lummav valgus ongi see, mis sunnib mind kuidagi kõrvale põiklema leinast. Lein ja surm on ju ikka alateadvuses musta värviga seotud, piinarikkad ja ilutud. Pealegi ei ole kombeks ju rääkida oma leinast võhivõõrastele, tundub kuidagi sündsusetu. Kas võiks siit leida tõelist kristlikku rõõmu, et surm ei ole lõpp ega põrgu, vaid võimalus olla jumala juures? Samas pole ju raamatus ühtki tõeliselt rõõmsat luuletust, kuigi lootus õnnelikum olla jääb alles: / Kohas, kus närtsis üks taim, /sina kord õitsema hakkad / ja sinu pisuke vaim / kasvamast eales ei lakka? / (lk 40