fs ? kust ta tegelikult tuleb

fs

Ma elasin Peipsi ääres, täpsemalt Kallastel, kuhu mu vanemad olid peale ylikooli tööle suunatud, kusagil viienda eluaastani. Nii et varane lapsepõlv, millest on meeles rohkem head kui halba. Peipsi järv, mille teist kallast pole näha, väiksed puumajad ja roheliseks roostetav Lenini kuju kõrge kalda peal. Ei saa salata, et see kõik on siiamaani meeles ilusa romantilise pildina (mis ei tähenda, et ma seepärast reaalset Leninit heroiseeriks). Vahepeal oli kyll hulk aastaid, mil ma sinna kanti ei sattunud, aga kui paari aasta eest selle käigu uuesti ette võtsin, siis ? usu või ära usu ?, aga ei olnudki pettumust. Täitsa samasugune chagallilik linn, nagu ta mul mälus oli olnud: kuked-kanad väikeste puumajade vahel, kusagil trepi peal keset päeva nokastanud, ent yldse mitte kuri vanamees, õigeusu kirik... Ja muidugi järv.

Kallaste-ajast on mul siiani meeles minu elu esimesed ?kommid? ? tegelikult lihtsad suhkrukuubikud, nagu neid tee sisse pannakse. Neid komme sain ma vanalt õigeusklikult vene naiselt, kes oli mulle hoidjaks võetud, kuna eesti lasteaeda seal polnud. Ja ta tõesti hoidis mind. Ja mina teda. Mu vanemad teavad rääkida lugu sellest, kuidas ma kord, kui tädi Anna (nii oli mu hoidja nimi, sama nime panin ma oma nooremale tytrele) oli kusagil ära ja teda asendas yks teine vene mammi, olin hakanud protestiks igasugu sigadusi tegema. Nendes juttudes, millel ma siinkohal pikemalt ei peatu, mainitakse näiteks kingakreemi… Sooja tunnet tekitavaid pilte on rohkem meeles: lumine linnake magamistoa akna taga ja järvekaldaga paralleelselt sõitev regi; päiksepaisteline päev, kui isa mu metsa vihtasid tegema minnes kaasa võttis; kolmas synnipäev, mil yks kahest naabripoisist kinkis mulle suure poroloonist jänku jne. Ykskord jällegi kõndisime ema ja isaga (kuhu ja miks, ma ei tea), oli juba pime ja pea kohal undasid telefonitraadid. See undamine on mul siiamaani meeles. Tagantjärele tundub, et ma ei kartnud, pigem oli just kindel ja turvaline tunne hoida vanematel käest kinni… et pigem tekitas see salapärane undamine mingit põnevust. Igatahes on see õhtu kusagile mu teadvusesse või alateadvusesse ennast sisse sobitanud. Mu sõnavaras kordub vist ysna sageli sõna ?undamine?, tavaliselt seoses eksistentsiaalse tyhjuse ja sellest tuleneva õuduse, lootusetuse, kurbuse ja painetega, aga enamasti kerkivad mul seda välja öeldes silme ette need samad elektritraadid Peipsi-äärse tänava või maantee kohal. (Ma arvan isegi teadvat, kus see koht umbes oli ? kusagil seal kalakombinaadi kandis vist.) Eks ta vist nii olegi, et kui sa (piltlikult öeldes, aga miks mitte ka otseses mõttes) kellegi käest kinni hoides tuge ei leia, siis see undamine su lõpuks tapab. Või ajab vähemalt hulluks.

Olen ma piiriala laps, küsisid Sa (toimetaja Rooste ? J.R.)? Kyllap vist. Eks me kõik, kelle pubekaiga langes kokku koleda impeeriumi ?uutmisajaga?, kelle jaoks olulised muutused isiklikus elus leidsid aset samaaegselt yhiskondlike muundumistega, ole piiriala lapsed. Aga ka selles tähenduses, nagu Sina seda siinkohal (eeldatavasti) silmas pidasid. Eks Kallaste ja kogu see Peipsi-äärne kant oli (ja on) juba iseenesest piiriala ? geograafilises, etnilises, religioosses ja kes teab veel, mis mõttes. Nii ruumiliselt (Eestimaa ja Venemaa; maa ja kaldatu vesi ? sisuliselt siis sama, mis maa ja meri; ?kui seda metsa ees ei oleks? ? yhel pool talupoeglik Tartumaa oma ängidega ? Alatskivi, kus elas ja kannatas Juhan Liiv, teisel pool need, kelle elu ja töö, aga sageli ka surm, seotud suure järvega), aga ka ajaliselt (ikoonide ja samovaridega tared ei ole muidugi minevik, jätke naljad, see on ju olemas! ? aga kas ta on see sama olevik, mis Eesti suuremates linnades, on omaette kysimus). Endast rääkides pean aga kohe lisama, et juba enne kooliminekut asustati mind suuremasse ja eestikeelsemasse linna ? Tartusse. Mis aga ei vähendanud mu piiri peal olekut, pigem vastupidi. Mäletan, et isegi yks mu lähisugulastest nimetas mind aeg-ajalt sibulavenelaseks ja nöökis mu mõningaid venepäraseid sõnavorme, mille olin ilmselt oma hoidjalt kylge saanud (kes kõneles minuga muidugi eesti keeles ? ja mitte ainult ei kõnelenud, vaid luges minu nõudmisel ikka ja jälle ette Petőfi ?Sangar Jánosit?). Seda mäletan ka, kuidas ma algul võõristasin Tartut ja kartsin, et ei võta seda linna kunagi omaks. Veidi enam kui kymme aastat hiljem olin ma aga juba Tartu patrioot ja Tallinna-vastaline. Ja needki asjad pöördusid ymber. Siis sattusin ma elama Lasnamäele, kus ymberringi jällegi enamuses vene keelt kõnelevad inimesed. Aga pean tunnistama, et nendest paljude suhtumine eesti rahvusesse on märksa vaenulikum. Põlglikum ja vaenulikum, kui me seda enam mäletada tahame. See on mind ennastki ehmatanud. Aga uskuge mind, ma ei taha mingil juhul õhutada rahvustevahelist vaenu. Kui mu lapsepõlv Peipsi ääres mulle ka midagi muud ei ole andnud, siis vähemalt teiste rahvuste austamise ja veelgi enam ? sympaatia vene rahvuse vastu.